Jälle olen unarusse jätnud blogi. Ma mõtlen pigem nii, et kui mul midagi asjalikku kirjutada/näidata pole, siis ma hoian parem eemale Aga nüüd ma siis leelotan siin kogu eelneva aja eest, et noh keda mu elu ei huvita, see võib näiteks pilte vaadata või siis üldse mitte vaadata

Kuidagi on kätte jõudnud detsember ja ma ise ka ei saa enam aru kuidas aeg nii kiirelt läheb. Ma olen omadega alles kuskil augusti lõpus. 1 detsember tõime tuppa kuuse ( ok, tegelt on nulg 😀 ), sest noh me või noh ma, ei viitsi kaua oodata ja siis ongi nii, et võiks ju kohe ära tuua. Tegelikult olen ma see aasta meie jõulupuus natukene pettunud. Üks asi on see, et puu ( ma kasutan järjekindlalt sõna puu, sest kuidas käänata “nulg” mul pole aimugi, sorri) annab jõulutunnet oma olemasolu ja kaunistustega aga teine oluline aspekt on lõhn. See spetsiifiline lõhn mis seostub automaatselt jõuludega. No mida ei ole ongi see va lõhn. Ikea värk ma ütlen 😀 Ehk siis sai tolle Ikeast üsna hea hinnaga ja kaasa sai ka kupongi mille väärtuse eest saab jaanuarist alates Ikeas ostelda, nii et kokku maksis puu vast 6 eurot.

Algatuseks ei meeldinud mulle juba, et osta kui siga kotis. Kõik puud olid juba võrku mähitud ja siis mõista mõista kas on tihe puu või ei. No õnneks meie oma on välimust normaalne, v.a üleval asetsev “kolmhark” ja lähemal vaatlusel läheb ta keskelt suhteliselt hõredaks ikka. Igatahes ma siis taipasin, et no peaks kastma teist ikka, siis vast lõhnaks, muidu kuivab ära kah. No kuidas sa kastad. Meie “kuusejalg” on mingi tsemendist mürakas mille keskel olev auk on põrandani. Vist peab ikka kastma ja siis ülejäägiga põrandat pesema 😀 Samas eelmine aasta ei kastnud me kordagi aga lõhnas peaaegu, et õue noh. Peaaegu.. 😀

Ma ei tea kas ma olen maininud aga siin on aastavahetusel ilutulestiku laskmine keelatud. Oleks siis, et ei müüda ja suuremad linnad ikka lasevad, aga ei. Null. Vaata youtubeist oma ilutulestikku suht. Ma saaks aru kui see keeld kehtikski siis üle aasta ja korras aga no iseseisvuspäeval lastakse ikka saluuti ja Püha Nikolause paraadi järel samuti. Ma ei hakka üldse ütlema mis ma sellest arvan 😀 Igatahes jõuan selleni, et pühapäeval see paraad oligi. Traktorid vedasid siis erinevaid suuri aluseid igasuguste tegelastega. Suurema osa puhul tekkis mul küll küsimus, et kus on seos jõuludega. Ma näiteks ei osanud varem smurfe jõuludega siduda, ilmselgelt olen midagi märkamata jätnud. No ja siis kooslused mis tahtsid vist meenutada orkestreid marssisid kõik väsinute nägudega ja paraadi tegelased viskasid komme ( suurem osa ajast inimestele vastu vahtimist). Kui ära lõppes, siis oli ilutulestik. Ma seda küll väga ilusaks ei nimetaks aga oli parem kui ma ootasin. Tegelikult ma vist väga ei oodanudki midagi. Öeldi, et on pürotehnika show ja siis hakkasid rohelised laserid ringi käima. Ma mõtlesin, et no nüüd olen ööklubisse sattunud 😀 Igatahes ilutulestiku lõppu ma ei näinud, sest mul hakkas paha ja me pidime ära minema.

Püsides jõulude lainel, siis täna pakkisin ära kingitused ja panin ilusasti kuuse alla. Üks Brunole kink on veel pakkimata, sest ma üritan välja mõelda parimat moodust kuidas seda teha.  Enda telefon on mul veel ka ära pakkimata 😀 Suur kiusatus oli kätte saades karbist välja võtta ja kasutama hakata aga samas lubasin emale, et pakin ära ja ootan jõuludeni. Saan ka mina lõpuks nutitelefoni 😀

Peale kingituste pakkimise kuulasin ma täna vist 5 korda Michael Buble jõulualbumit ja küpsetasin piparkooke. Kuna siin piparkoogitaigent lihtsalt ei müüda, siis olin sunnitud sel aastal selle esimest korda ise valmistama. Mu üllatuseks ei olnudki tuumafüüsika ja sain ilusasti valmis. Lõhnas ja maitses nagu ehtne. Ma arvestasin, et taigent tuleb kokku kuskil 1,5-2 kg aga reaalselt oli vast kuskil 3. No ikka jagus ühesõnaga 😀 Piparkoogimaja tegime ka, rohkem tegi küll Bruno sest mul ei ole glasuurimise jaoks eriti kannatust ega kätt. Mis tuletab meelde, et me joonistasime vahavärvidega küünaldele ka ükspäev. Selle jaoks mul oli rohkem kätt ja kannatust kuidagi. Erilist kannatust vajas aga mu kommitegu mida ma siin ükspäev harrastasin. Tegin raffaellosid, ferrero rochereid ja siis natukene improviseerisin.

Jõuludelt hüppan ma nüüd teisele aktuaalsele teemale, ehk siis oma kõhuüürnikule. Praeguseks on rasedust 21+2. Kui ma 20 nädala alguses veel liigutusi ei tundnud, siis ma olin suht paanikaosakond. Iga õhtu torkisin kõhtu ” No pliis, anna märku, suhtle “. See esmaspäev tegin õhtul ka oma rutiinset kõhule koputamise ringi kui äkitselt tundsin nagu keegi koputas vastu. Esialgu panin kujutlusvõime arvele, aga siis tuli uus koputus koos millegi kerkis väike muhk kõhule. Ma ei ole vist imelikumat asja elus veel tundnud. Nüüd ongi nii, et vahel kopsib, vahel ei. Vahel võpatan sest tunne on nii naljakas ja uudne. Praegu tundub armas ja vahva aga samas kopsib praegu keegi kes kaalub 407 grammi, ma ei kujuta ette mis tunne siis on kui 3 kilone otsustab rallima hakata seal 😀 Iiveldused ja asjad on kauge minevik. Nüüd on pigem probleemiks pidev pea-ja seljavalu.

Ma arvan, et nüüd on paslik lõpetada. Läks pikaks Aga pilte ka lõppu siis natukene