Aastane Eileen ehk siis kiri Eileenile

Kallis Eileen!

Sa ise vist sellest aru ei saa, aga täna on su esimene päris sünnipäev! Miks ma ütlen päris? No, sest tegelikult me issiga tähistasime üsna pikalt su minisünnipäevi ka. Me tähendab siinkohal siis seda, et mina ostsin kinke ja tegin torti ja su issi küsis, kas ma olen puhta sooda või miks on tordile küünlaid vaja.

Ma ei tea kuidas sinul selle ajatajuga lood on, aga minu jaoks on see aasta küll väga kiirelt läinud. Sa olid alles ju pisike, abitu ja niiii pehme beebi, kellel tuli pead toetada ja nüüd sa käid ja dikteerid valjult ringi kuidas asjad sinu meelest olema peaksid. Ega me väga hästi su käskudest veel aru ei saa, aga hääletoon on sul küll selline, et me hiljem peame aru andma hakkama, et miks me ei teinud nii nagu sulle oleks meeldinud

No näiteks, et miks me sul selle pimeda juhtkoera saba ära süüa ei lasknud või miks ma sult kivi suust välja koukisin või näppe seinakontakti panna ei lasknud. Natuke on meil ka veel eriarvamusi selles suhtes kuidas su riided olema peaksid. Mina leian, et nad võiksid ilusasti su riidekapis püsida, aga sina leiad, et parem oleks kui nad mööda korterit laiali laotatud oleksid. Võimalik, et see on sinupoolne vihje, et põrandad on külmad ja tuleks vaip osta?

Tegelikult ma tahan su ees natukene vabandada ka. Ma olen üks parajalt kärsitu inimene ja ootan alati midagi. Küll ma ootasin seda, et sa hakkaksid ise pead hoidma, käputama, istuma, kõndima ja nüüd sa ju teed kõike seda ja mul on tunne, et ma ei nautinud üldse piisavalt seda aega kui sa alles mu pisike ” diivanikaunistus” olid. Või noh, eks sa oled seda väikestviisi ikka. Varem võisin ma su diivanile panna ja sa ei liikunud mitte cm ka ja nüüd sa tuled ja ronid ise diivanile, sätid end patjade keskele lebosse ja vaatad mind mõtlikult.

Sa arened nii kiiresti, et vahel on mul raske sammu pidada. Ma mäletan kui sa end muudkui neljakäpukile vinnasid ja edasi-tagasi õõtsutasid ja siis äkitselt said sa aru, et niimoodi annab ka päriselt edasi liikuda. Ja seejärel otsustasid sa juba istuma hakata ja püsti tõusta ja natukene hambaid kasvatada.

Ja vahel sa lihtsalt üllatad mind. Kõndisid sa ju tugede najal nii kaua ja siis äkitselt üleöö otsustasid sa lahti lasta ja kõndida. No olgu, sa potsatasid üsna kiirelt maha, aga siis sa proovisid jälle ja jälle ja nüüd sa kõnnid pea kiiremini kui ma ise.

Mõned nädalad tagasi õppisid sa ära rõngatorni ladumise ja ma olin su üle nii uhke! Sa tegid seda nii keskendunult ja nii täpselt, et ma pidin korraks mõtlema ega sa pole kellegagi vahepeal vahetusse läinud, sest sina ju ühe koha peal eriti istuda ei taha. Nagu praeguseks on ilmnenud, siis oled sa siiski üsna minusse, sest kui mõni rõngas sinna torni otsa ei lähe ( sest su käsi on ees), siis sa viskad selle rõnga vihaselt ära ja tund aega ei taha seda näha ka mitte. Ma loodan, et sina siiski suudad elu jooksul kannatlikkust õppida

Tead mille üle mul on veel väga hea meel? Selle üle, et sa nii tubli sööja oled. Kõik, mis ma sulle pakkunud olen, oled sa rõõmuga vastu võtnud.  Sa sööd alati oma portsjonid tublilt ära ja viimasel ajal annad mulle juba ise märku, kui kõht tühjaks läheb. Sa ei kujuta ette kuidas see ” emmmmme, mämm-mämm”mu südant soojendab!

Ja sa ei kujuta ette kui tänulik ma sulle olen! Tänulik selle eest, et sinuga avalikes kohtades käimine on suurem osa ajast äärmiselt lihtne. Kui sa kodus lased välja oma sisemise draamakuninganna ja testid oma häälepaelu, siis väljaspool koduseinasid oled sa kui ideaalse lapse kehastus. Vahet pole kas me oleme poes või ootame fooritule roheliseks minekut, sa naeratad  alati kõigile, kes läheduses on ja kui nad peaksid sinuga silmkontakti saavutama, siis sa peidad oma pea korraks häbelikult ära ja siis naeratad veelgi laiemalt ja saadad neile pisikese lehvituse.

Pea iga kord kui me poes käime tulevad vähemalt 2-3 inimest, kes tahavad sulle pai teha või öelda kui armas sa oled. Sa ise muidugi teed selle peale näo nagu sa teaksid seda isegi ja nad tunnistavad lihtsalt ilmselget fakti.

Samuti oled sa nii uskumatult tubli olnud nii pikkadel autosõitudel kui ka meie lennureisidel ja sa võid kindel olla, et eriti selle viimase pärast olen ma kohe eriti rõõmus! Kuigi eks ma natukene kardan, sest juunis on meil ees uus reis ja nüüd sa juba kõnnid ja ma kardan, et ehk sa enam nii vaguralt minu süles 3 tundi istuda ei taha.

Vahel ma vaatan sind ja mõtlen, et mis su pisikeses peas küll toimuda võib. Kuidas sa maailma näed? Kuidas sa üldse mind näed? Mida sa minust arvad? Kas sa tead kui tähtis ja kallis sa mulle oled?

Tänu sulle on minust saanud kordades kannatlikum inimene kui ma varem olin. Ja kindlasti ka kordades targem! Iga päev koos sinuga õpetab midagi uut. Olgu need teadmised kas suured või väikesed.

Ja kuigi sa parema meelega lõhud ja laamendad kõike, mis sulle ette jääb ja annad mulle kätega vastu vahtimist kui ma sulle musi teha tahan, siis sa oled ikkagi mu väike printsess. Lihtsalt mitte selline õrn ja roosamanna ( kuigi riided on sul ikka roosamannad, sest noh…veel saan ju mina valida).

Lõpetuseks emme armastab sind maailma lõpuni ( ja tagasi ka, ja siis veel mõned otsad, ühesõnaga lõpmatuseni)

Selles oled sa küll veidi “rokane”, aga no see on minu ja issi lemmikvideo sinust: