Ma mäletan hästi, et peale Lentsiku sündi kadus kogu mu sõnavara ja asendus ühe lihtsa häälitsusega “tšššh”. Näpp tõusis suule ja see sama tššhitamine kostis ka siis, kui näiteks mõni õnnetu lind rõdupiirdele maanduda otsustas. Ei ole siin mingit tiibade sahistamist, valjusti hingamist, köhimist või jumal hoidku – trampimist! Beebi magab. Beebi vajab vaikust.
Või nii ma arvasin. Kuigi mul polnud üldises plaanis vähimatki kavatsust teda vati sees kasvatada, siis helinivood kattis küll üks paras vatikiht. No vaadake, noor ja rumal Britt alles õppis kuidas see vanemdamine käib.
Minu suureks õnneks ei suutnud ma Leenut selle vaikusehullusega “ära rikkuda”. Helitundlik on ta muidugi küll aga seda ka ärkvel olles.
Peale Ella sündi ma sellele vaikusevärgile enam nii suurt tähelepanu ei osutanud. Tundus, et on tähtsamaid asju, millele keskenduda. Kuidagi hakkas kohale jõudma arusaam, et olekski hea, kui laps maast madalast oskaks ka lärmiga magama jääda.
Ja nüüd? Nüüd:
1) Ei vaevu ma isegi märkust tegema kui siin helinivoo kõrgustesse tõuseb. Rääkimata siis mingisugusest tššhitamisest. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja nagunii. Ma ei hakka ju lastele ütlema, et palun teipige oma suud kinni ja ärge mängige. Nagunii ei hakka siin majas kunagi täielik vaikus valitsema ja säärane olukord oleks mu meelest natukene kurb kah. Ühesõnaga oleks parem, kui uus pereliige juba algusest peale sellega harjunud oleks.
2) Ei oma eelnev punkt vähimatki tähtsust, sest kolmas sõsar on säärane eksemplar, kes vajabki oma ellu müra.
Saage tuttavaks: video, millest rohkem pole ma ühtki teist videot youtube’is mänginud
Ilmnes see juba sünnitusmajas. Ei tahtnud Eloise rinda ega sülle ega mähitud olla ega kussutamist ega seda, et ta täitsa rahule jäetaks. Üldse miski ei sobinud. Ühel hetkel tuli meelde see müranipp ja mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on. Täiest kõrist röögib ta juba nii või naa. Ega hullemaks ikka minna ei anna. Erilisi lootusi ma sellele ei pannud, sest olin omal ajal ka teiste lastega seda proovinud. Tulemuseks ainult hüsteerilised lapsed.
Ent, mis juhtus Liisuga? Kaks sekundit peale seda, mil ruum täitus selle “õndsa” müraga, ta tardus. Ja paar sekundit hiljem olid ta silmad kinni. Hea, et ma oma telefoni suurest rõõmust musitama ei hakanud.
Ma nüüd ei teagi, et kas peaks endale kuskilt mingi katkise televiisori hankima või hoopiski tolmuimejafanatiks hakkama, et saaks igal võimalusel vajalikku müra teha.
Muidugi alati seda lärmi ka ei taha, sest no enda kõrvad tahaks natuke ka puhkust. Õnneks on meil teine maagiline abivahend veel: kandelina. Seod beebi kenasti ja tugevasti enda vastu, tatsud natukene ringi ja hop – ongi üks magav beebi. Minu kodukontor näebki välja selline, et istun arvuti taga beebi linasse seotult. Räägi veel moodsast hands-free süsteemist.
Olen aus – alati nii lihtne ja lollikindel see kõik pole. Vahepeale jagub ikka üsna palju nutvat beebit ka. Ent üldjuhul siiski üks kolmest aitab: rind, müra või lina. Ja kuigi ma hirmsal kombel kardan, et onu Murphy tuleb ja pistab mu öösel nahka, siis niiviisi vaikselt sosistades ütlen, et kolmanda korraga on meil õnnestunud saada beebi, kes mõistab öösel magada. Ma arvasin, et siuksed on mingi linnalegend!
Ja lõppu mitu üsna sarnast pilti sellest “linnalegendist”, sest noh … tutikas beebi, emaarmastus ja muu seonduv.
No nii ilusad pildid alati. Keegi võiks minu lastest ka teha selliseid. Ma alguses panin tihti neiut magama tolmuimejaga, muu ei aidanud. Seda videot olen ka kasutanud aga tolmukas meeldib rohkem talle.
Vähemalt tolmuimejameetod on praktilise väärtusega – saab laps magama ja kodu puhtaks 😀
Meil siiani “vihmamasin”. Eestis olles kasutasin patareidega ja Kanadas juhtmega :). Suuri lapsi magama pannes kasutan ka, et nad ei muretseks/kuuleks miks pesamuna saab nendèst kauem üleval olla vahest :D.
Appi ma ei või! Nii nunnu, et tahaks sellist kohe omalegi. 😀
ohhhhhhhhh ta on sul ilus
Tuttavad helid
Kuna mu väikemehele ei meeldi miskipärast mu vasak rind ja hea meelega toituks vaid paremast, siis hops, valge müra peale ja kõlbab ka vasak rind. Ja täna sain sekundiga nutva beebi autos maha rahustatud. Ilmselt pean telefoni jaoks akupanka kaasas kandma hakkama. ( Parasjagu istungi laps vasakul rinnal, valge müra taustaks ja kirjutan kommentaari :P)
Jaa, mul ka eriti autos see vajalikuks abivahendiks
Selliseid erinevate rahustavate helidega mänguasju ja äppe on päris palju – ei pea siis vast ise susisema hakkama 😀 meil olid näiteks duši hääl ja shushitamine ühed enimtoimivad.
Mul on imelikul kombel just vastupidi: esimese lapsega panin kohe raadio mängim kui titt magas, aga teisega on tulnud mingi tšhhhhh värk.
Aga tegelikult ongi imelik, et miks see tšhhh värk üldse tekkinud on? Sest kõhus olles kuuleb beebi ka ju igast erinevaid helisid: ema süda ja hääl, vere ringlemine, toidu liikumine ning ûldse helid välismaailmast. Ja kuna sul on juba kaks aktivisti kodus, siis on beebi ka nende hääli kuulnud, sellega harjunud. Ja sp karjuski kui vaikus oli, et whaaaaat, where are my sistaaas??
See viimane on tõesti hea seletus asjale 😀
Jeebus kui nunnu! Ja tõesti – kas Papa tegi ta üksi? :))))
ma jusssst vaatasin, et see on esimene Briti beebidest, keda papa üksi ei teinud 😀
Nagunii on nad kõik säärased issikad (no Liisu VEEL pole, sest mul on piima ja Brunol pole), et mul nagunii säärane tunne tihtipeale, et oot, mis see mu roll või tähtsus siin üldse on? 😀 Väline sarnasus Brunole on kirsiks tordil selle emotsiooni juures 😀
Imearmas beebikas ja sa oskad nii ilusaid pilte teha!
Aitäh!