Öelda, et nädal on mööda lennanud, oleks ilmselgelt vähe öeldud. Kui raseduse viimased nädalad venisid nii kohutavalt, et mul oli raskusi üldse mingi ajataju säilitamisega, siis nüüd on lood vastupidi. Ja mingil kummalisel põhjusel tekitab see minus niivõrd segaseid emotsioone. Maru hea on end oma kehas jälle peremehena tunda, oma varbaid näha, omada energiat ja tunda oma kätel Loe edasi..

"Mäletad seda korda, mil ma hambaarsti ukse taga nutsin ja ütlesin, et ma kolm korda parema meelega hoopis sünnitaksin?" küsisin ma teisipäeva hommikul Brunolt sünnitusmaja liftis. "Mhmh" noogutas ta lõbustatult. "Noh, ma tahaks praegu niiiiiiii väga hoopis hambaarstile minna" ütlesin ma ebalevalt. Teisipäeva hommik. Ärkan ja tunnen midagi kummalist. Hirm. Ootusärevus. Loe edasi..

Ma olen selle rasedusega üritanud vältida kuskil oma tähtaja välja kirjutamist. Need, kes nädalate vastu huvi tundnud, on küll oma vastuse saanud ja seeläbi osanud vast enam-vähem aimata, et umbes millal midagi oodata võiks, aga sellega asi ka piirdunud. Ma ise mõtlesin, et ehk pääsen niiviisi nendest kurikuulsatest "noh, kas sünnitad juba?" ja "sa pole kaks päeva endast märku Loe edasi..

Pealkiri on selline, sest eks selle postituse sisu ongi peamiselt neile mõeldud. Mitte, et mu vanaema netti kasutaks või mõistaks, kuidas sinna üldse pildid saavad, aga noh .. KUI, siis ta oleks raudselt huvitatud. Ühesõnaga kogusin kokku paraja posu telefonipilte, mille kvaliteet on pigem väga nõrk kui lihtsalt nõrk ja panen nad siia nüüd kenasti ritta. Kui Eileen Loe edasi..