Hommikust sõbrad! Kuigi tavaliselt olen ma ajaarvamises pigem kehv, siis täna sai mul juba hommikul selgeks, mis nädalapäevaga tegu on. Lapsed hõikasid hommikusöögilauas korraga, et õhtul algab vaheaeg. Kuigi ma natukene pelgan eesolevat kahte nädalat, siis tegelikult näen ka seda, et see vaheaeg on väga vajalik. Eriti Eileenile, kes õhtuti püstijalu voodisse kukub. Ta Loe edasi..

Pärastlõuna. Kohv on kuum, küünal põleb ja kodus on vaikus. Lauaalusele kuluks küll ära põgus kohtumine põrandaharjaga, aga ma arvan, et pole hullu, kui see kohtumine umbes pool tunnikest ootama peab. Selle asemel sean end siin mõnusasti kerra (okei, ilmselgelt kirjanduslik liialdus, sest ma istun puutoolil, millele on võimatu end isegi rätsepaistmesse sättida, rääkimata Loe edasi..

Tänane on olnud üks selline magushapu päev. Ühest küljest täis palju kaisutamist ja mängimist (ning mingil kummalisel kombel ka põrandapesu ja kolme masinatäie pesu triikimist ning töötamist), aga teisest küljest ka kurb. Nende väikeste inimestega on küll vahva koos askeldada, kui nad parajasti ei kakle, aga samas on ikka kurb küll, kui nende kodusoleku põhjuseks on haigus. Mis Loe edasi..