Ma olen viimasel ajal hakanud jälgima paljusid prantsuse blogijaid. Mõningaid, sest nende poolt loodav sisu on see, mis toob mu näole naeratuse, paneb mõtte liikuma või üleüldises plaanis inspireerib. Mõningaid, sest nende poolt jagatav info on see, mida mul sel hetkel vaja on. Ja siis satun ma uusi pärle otsides vahepeal ka kohtadesse, kus ma ehk pikemalt peatuda ei tahakski. Loe edasi..

"Kas sa Roosi* sünnipäevakutse said?" uuris sõbranna mult koduteel. Märts on ootamatult muutunud sünnipäevakuuks. Leenu on olnud kutsutud neljale sünnipäevale ja lisaks on kohe Bruno oma. Kui me eelarvet peaks, siis oleks sinna äkitselt üks päris suur auk tekkinud. Seetõttu ei teadnudki ma kohe, kas rõõmustada, et ei tea kutsest midagi või olla kurb, et Leenu sõbranna teda Loe edasi..

Teate seda tunnet, et mõnikord armastad kedagi väga-väga, aga sellest hoolimata tekib mingeid erimeelsusi mida lihhhhtsalt ei anna lahendada? Proovi hea või proovi halvaga. Ja lõpuks ei jäägi midagi muud üle, kui elukorralduses mingi muutus ette võtta? Vot, meite majas on nüüd ka nõnda. Lahendamatud erimeelsused. Ehk siis eile tõstsime toad ringi ja panime Leenu hoopis Loe edasi..

Vihma ladistab nii mis hirmus. Restoranide ees olevad suured tahvlid, millele märgitud ahvatlevad päevapakkumised, lendavad hooletult mööda kõnniteed. Vankriga teel püsimine on kaunis keeruline. Üks autojuht jääb seisma ja uurib, kas vajan abi. Kas saab mind ehk kuskile viia. Oleks kena, aga turvatooli tal pole. Ja vastu lähen ma ka lastele, nii et kokku oleks vaja lausa Loe edasi..

Just seda lauset lugesin ma ennist ühest blogipostitusest. Ja kuigi postitus arenes edasi, teema muutus ja lõpuks oli asja mõte isegi päris ilus, siis jäi mind siiski kummitama see lause ja postituse algus. Ma lugesin seda korra, lugesin kaks ja võimalik, et paar korda veel. Olin juba alustamas kommenteerimist, kui sain aru, et mu hetkeemotsiooni ajendil tehtud kommentaar Loe edasi..