Kas keegi teeks mulle selgeks, kuidas on lastele säärane Muprhy geen sisse kodeeritud, et nad ärkavad a-la-ti enne kukke ja koitu just siis, kui Brunot kodus pole? Liisu ei ärganud täna öösel ühtki korda, ent otsustas oma päeva alustada kellaajal, mil minu silmalaud veel üsna rasked olid - kell viis hommikul. Ja ega need teised hullukesed ka kaugele maha ei jäänud. Aga pole Loe edasi..
Kui üks tujutu tegelane tahab mõtteid mujale saada
Ma tunnen end täna nii tujutuna. Käisin eile õhtul veel kiisut otsimas, aga tulutult. Panin ööseks äratuse, et veel korra minna. Äratust polnud küll vaja, sest esiteks ei suutnud ma nagunii magada ja teiseks olid pilved pahandust teinud ja taevas kurjustas (Eileeni versioon äikesest ja müristamisest). Ühesõnaga tõstis pead üks väike tormikene. Allkorruse aknad olin sunnitud Loe edasi..
Meeleheide
On popp kirjutada kirjasid oma lastele. Mina kirjutan täna hoopis oma kassile. Sest hästi-hästi tähtis on. Just täna. Säde! Tänane öö oli nagu iga teine viimasel ajal. Toas polnud õhku, aga ma ei tahtnud akent avada, sest kardan igasuguseid mutukaid, kes sisse lendavad. Ärkasin korra, et Liisut sööta ja korra, sest Ella laulis läbi une, et kõik peaksid päevas vähemalt kaks Loe edasi..
“Küll sa hakkama saad!”
Nagu öeldud, siis on mul reedel sõidueksam. Ja nii naljakas, kui see ka poleks, siis ei ole ma ärevil üldsegi mitte eksami pärast. Ma olen hoopis ärevil, sest kardan teisi alt vedada. Tobe hirm, eks? Kõik räägivad mulle muudkui: "Muidugi saad hakkama!" "Sa oled ju nii tubli, ilmselgelt saad tehtud." "See pole ju isegi variant, et sa võiksid läbi kukkuda. Miks sa Loe edasi..
Kahe kilomeetri jagu loba
Kuna enamik mu viimaseid postitusi on olnud lihtsalt mina arvamust avaldamas, siis vahelduse mõttes dokumenteerime natukene meie endi elusid ka. Eelmisel nädalavahetusel elasime peaaegu kommuunielu ehk siis pagesime kogu Bruno perega ühiselt aega veetma. Mõtte käisin mõistagi välja mina, sest ma olen endale võtnud selliseks pühaks missiooniks olla see pind kõikide tagumikus, Loe edasi..