Come on Eileen

Ma olen ammu tahtnud juba mõnele Eileenist rääkivale postitusele seda pealkirja panna, aga pole kunagi sobivat võimalust näinud. Nüüd näen ja ongi olemas! Kes ei tea, siis pealkirja näol on tegu ühe lauluga, mis mulle juba ammustest aegadest meeldib ja mida kuuldes mulle sähvatas pähe, et oh, lapse nimeks võikski ju Eileen saada ( kaasa aitas ka faktor, et ainuke Eileen keda ma tean, on üks siiramaid ja armsamaid inimesi siin maamuna peal, tõsimeeli!)

Tegelikult ma küll rohkem nimesaamisest ega muusikast rääkida ei kavatse. Esimesest, sest ega seal pikemat lugu taga polegi ja teisest, sest mul on lihtsalt selline keskmiselt halb muusikamaitse ( loe: kuulan peamiselt raadiot ja terve Eestis oldud aja röökisin igal võimalusel ” kassid jäid sulle, aga linn on minu”)

Räägin seekord, aga hoopis natukene Eileenist endast ( milline üllatus, kas pole..)

Nagu olete ehk märganud, siis ma enam iga kuu temast postitusi ei tee. Mitte, et ta nüüd vähem armas oleks, aga see areng on kuidagi sujuvam ja lihtsalt ei ole iga kuu kohta midagi kirjutada.

Arenenud on ta aga tegelikult palju. Suvalise lalisemise asemel on ta kõne nüüd palju ee..spetsiifilisem. Ma otsisin nüüd paar minutit õiget sõna ja see tundus kõige õigem. Ühesõnaga kui ta “räägib”, siis see kõlab nagu päris jutt. Lihtsalt sellises keeles mida tõenäoliselt siin maailmas veel ei eksisteeri.

Minu suureks üllatuseks on tal siiski kasutusel ka mõned ÕS’is leiduvad sõnad. Miks üllatuseks? Sest nagu ma enamikest kohtadest olen lugenud, siis võib mitmekeelsete laste kõne areng väga palju hilineda, mistõttu ei ole ma tema rääkimahakkamisele mingit ajalimiiti pannud.

Ometigi ütleb ta praegu ilusasti : emme, aitäh, (tee) kalli-kalli ja natukene vähem ilusasti : kass ( okei kaššhhhhh) ja viimaste päevade uusim : ilu(ššš)

Lisaks siis juurde mama ja igale ettejuhtuvale asjale osutamine “la” (seal pr.kl)

Arenenud on ka liikumine ehk siis tuterdavast sammust ei ole enam suurt midagi järgi. Kõnnib, jookseb, lööb jalaga palli, teeb kükke ja tantsib. See viimane on küll kompott kükitamisest ja keerutamisest ja näeb välja nagu kõhutants meets gangnam style, aga noh, tants on tants!

Samuti oleme avastanud täpselt kui valjut häält ta teha suudab ja kui pikka aega järjest. Olen näinud beebisid väliüritustel koos helisummutavate kõrvaklappidega. Ootan rõõmsalt, et mõni hea inimene ka mulle ( ja Brunole) sellised saadaks!

Lisaks on meie elamisse külla tulnud jonn. Ma südamest loodan, et ta ainult külastab, sest muidu tuleb mul tema ja sõbrad küll kuskile inimeseks saama saata.

Arvasin mina alati, et jonniiga tuleb kuskil kaheselt. No teate, küll “kohutav kahene”. Vot, minul on juba kohutav ühene ja kui see peaks veel hullemaks minema, siis mina hakkan.. ( no millekski kindlasti hakkan). Kui ta ei saa seda, mis ta tahab( mida juhtub üsna tihti, sest meie arusaamad mõistlikust meelelahutusest on päris erinevad), siis esialgu teeb ta sellist häält nagu mina, siis kui ma saan aru, et mul on sinki ja võid, aga leiba pole. Kui see kisafaas on läbi, siis lendavad suunurgad nii alla kui vähegi võimalik, rusikad tõmbuvad krampi ja läheb lahti etendus ” viskan end põrandale, keerutan ja taon ja röögin ja loodan, et keegi halastab mulle, sest mu elu on niiiiii raske kuna mu vanemad ei luba mul küünalt ära süüa”

Õnneks on tegu lühietendustega ( siiski mitmes vaatuses, hingetõmbepause ka vaja), aga volüüm on ikka parem kui kõige kallima kodukinoga ja peale esimest vaatust minu pea huugab ja peas vasardab ainult mõte ” homme panen sõime”

No ja need etendused on kavas iga kord, mil leedile tundub, et miski on valesti. Olgu selleks siis see, et toit sai otsa, toit ei liigu talle piisavalt kiiresti suhu, juukseklamber on peas, klamber ei ole peas, ta võeti sülle, pandi sülest maha, võeti midagi käest ära ( mis seal ei oleks pidanud olemagi).

Samuti on Eileeni näol tegu liivakastihirmuga. Lugesin ükspäev kuskil mingit teemat, kus ema arutas, et mängutubades käimine on imelik kuna paljud emad seisavad laste peakohal ja valvavad. Tema tahaks aga eemale minna ja lasta lastel omaette asju klaarida. Vot, mina olen ka see ema, kes seisab ja valvab, sest Eileen võib küll välja näha armas ja nunnu, aga tegelikult on ta parajalt krutskeid täis ja pea iga kord, kui ma ta avalikus kohas lahti lasen, lõpeb asi pisaratega. Alustuseks on ta liiga titt, et aru saada kontseptsionist minu versus sinu, ehk siis tema jaoks on kõik silmaga nähtavad asjad tema omad. Muidugi on sama arusaamaga ka enamik teisi lapsi ja siis on neid, kes väga selgelt enda asju eraldavad ja siis on kokku selline vahva sõjatander. On tõesti lapsi, kes suudavad rahumeelselt mängida ja jagada. Eileen aga kõnnib ühe lapse juurest teiseni, korjab ära kõik, mis neil vähegi juures on ( jumal hoidku, kui miskit sülest kukub, see kisa..), läheb nende asjadega omaette nurka ja kui siis keegi peaks olema julge ja enda asju tagasi nõudma, siis :
1) kisa
2) saab oma asjadega vastu pead
3) hammustab
4) kombo kõigest korraga

Ja just sel põhjusel ma käingi tal järel ja ei lase tal kõikidelt kõike ära võtta vaid üritan talle seletada, et ta valiks mõned asjad millega mängida ja siis mängiks neid omava lapsega koos. Tihtipeale järgneb sellele lihtsalt see, et ta hammustab mind. Mina aga usun järjepidevalt sellesse, et laps peaks oskama jagada ja ei lase tal sellist komejanti ikkagi korraldada ja kuna mulle ei meeldiks, kui mõni teine laps teda hammustada üritaks ja ema suhtuks asja ” ah, las ise vaatavad”, siis ei lase ma tal ka teistele haiget teha.

Paljudele kindlasti tundub, et oi-oi, üks jube, vabakasvatusega kratt on siit tulemas! Olgu siis öeldud, et kes ei suutnud tekstist ( või mu eelnevatest postitustest) välja lugeda, siis vabakasvatusest ma suurt ei arva. Lapsel peavad olema siiski mingid reeglid ja vanem peab olema suuteline hoidma balanssi, et mitte olla kõigest sõber, ega ka mitte kõigest vanem. Minu jaoks on ideaalne vanem see, kelega saab kõigest rääkida, usaldada, kuid kelle ees on siiski autoriteet ja kelle puhul laps teab, et tema sõna siiski maksab.

Eileeni käitumist pean ma vähemalt hetkel veel lihtsalt faasiks ja kasvamiseks. Kuna ta end sõnadega väljendada ei oska, siis teeb ta seda tegudega ( küll tulevad temalt ükskord päris karmid sõnad..). Suure tõenäosusega kasvab ta sellest välja ja kui ei kasva, eks ma siis vaatan edasi

Siia lõppu võiks vist mingeid “tehnilisi” näitajaid ka panna, aga ega nad mul just väga täpsed pole. Pikkust on kuskil 80 cm kanti, kaalu natukene alla 12kg. Enamik kantavaid riideid on suuruses 80-86. Hambaid on kokku hetkel 8, üheksaks on vaikselt tulemas.

Mis puutub toitumisse, siis alates sellest nädalast joob poepiima. Tegelikult oli mul plaanis RPA’d kuni teise eluaastani anda, aga kuna Prantsusmaale jõudes selgus, et meil piimapulbrit pole ja ees oli ootamas kaks suletud päeva, siis tegime proovi poepiimaga. Kuna allergilist reaktsiooni ega mingeid muid muutusi ei esinenud, siis otsustasimegi seda andma jääda.

Peale piima saab ta veel joogiks tavalist vett, või vahel harva enne und ka rahustavat beebidele mõeldud teed. Söögi osas saab ta aga nüüdseks kõike peale magusa ja “rämpsu”. Ühesõnaga koogid,küpsised,kommid,kohukesed, krõpsud,friikartulid ja muu taoline kraam ootab endiselt kaugemat tulevikku. Muus osas annan talle siiski suurelt jaolt sama mida endale ja seni pole ta veel midagi ära põlanud ( v.a šampinjonid, aga neid proovin talle ka varsti uuesti pakkuda)

Ise süüa Eileen veel ei oska ja seda sel lihtsal põhjusel, et ma pole talle veel lusikat kätte andnud, aga see on mu lähipäevade järgmine missioon. Sellest järgmine on aga potitreening, sest mul on peas väike eesmärk saada laps jõuludeks mähkmevabaks. Kas ja kuidas see õnnestub on muidugi teine asi

Ja kuna see postitus on niigi umbes kolme kilomeetri pikkuseks veninud ja tõenäoliselt jõudis lõpuni ainult mu ema ( tsau!), siis ongi siinkohal vast paslik otsad kokku tõmmata ja öelda adjöö!

P.S. Jah, ma tean, et see vesimärk on nendelt piltidelt pea väljaloetamatu ja pisikene, aga ma lihtsalt katsetasin natukene