Eileen 11 kuud

Täna on siis see päev, mil Eileenil on viimane minisünnipäev. Täiesti uskumatu, et juba ühe kuu pärast saab see pisike mõngel aastaseks.

Selle pisikese ajaga on üks pisike ja abitu olend õppinud nii palju oskusi ja saanud üheks pisikeseks tugeva iseloomuga inimeseks.

Kui viimased kuud on arengus olnud sellised rahulikumad, siis möödunud kuu tõi endaga kaasa natukene rohkem :

08.03 ilmutas end neljas hammas ja selle tulekuga muutusid ööd mõneks ajaks normaalsemaks
20.03 toimus aga kõige suurem areng, sest seda päeva loeme me ajaks, mil Eileen hakkas lõpuks kõndima. Eks ta tegi oma sammukesi muidugi juba varem, aga alates sellest kuupäevast lasi ta ise käest või toest lahti ja suutis kõndida kasvõi teise toa otsa ilma maha potsatamata.
28.03 hakkas Eileen lõpuks plaksutama ja nüüd ta siis jalutab korteris ringi ja muudkui aplodeerib iseendale
29.03 avastasime me endalegi suureks üllatuseks viienda hamba. Polnud me teda varem märganudki ja nüüd äkitselt oli siis väljas

Lisaks on ta selle kuu jooksul ära õppinud lehvitamise, näpuga näitamise ( ma küll ei tea kust ja kuidas, sest me kumbki seda ei tee, aga okei) ja kalanäoga musi tegemise.
Natukene laiahaardelisemaks on muutunud ka ta beebikeel. Kui varem oli ta väga truu oma “tuktuktukk,adäähhhh”-ile, siis nüüd võib kuulda juba ka ” auaau” ja “baaba”. Ma tean, et enamike arust võib see tobedana tunduda, et ma seda siin üldse kirja panen, aga kui su laps ikka kuude viisi muud häält ei tee kui tuktuk, siis hakkab rõõmus küll, kui see repertuaar tal vaikselt laieneb 😀

Muutunud on ka see, et lõpuks on saabunud majja jonn. Ütleme nii, et ma olen väga ettevaatlik kasutades koos sõnu beebi ja jonn, sest ma olen rohkem üks nendest emadest,kes ei usu, et pisikesed beebid oskaksid jonnida või manipuleerida. Paraku ei ole see beebi enam nii pisikene.

Nüüd käib asi juba väga konkreetselt. Kui võtta ära midagi millega ta mängib ( ja millega ta kohe kindlasti mängida ei tohiks), siis kõigepealt vaatab ta mulle äärmiselt vihase näoga otsa ja siis 1,2,3…” ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ”. Väga tõsiseltvõetav see küll pole, sest nii kui ma talle midagi muud põnevat näitan on rahu majas.

Samuti on ta hakanud end viskama vibuks või süldiks kui talle miski ei sobi. Rääkimata siis sellest, et kui tal tekib tunne, et tehakse ikka väga suurt ülekohust, siis viskab ta end lihtsalt põrandale pikali. Mis toimub? Ma arvasin, et sellist käitumist võib alles kuskil kaheaastase lapse puhul oodata. Aga noh, rõõmu jagub kauemaks siis.. 😀

Sööb ta endiselt kõike suurima heameelega ja kannab üldiselt riideid suuruses 74 ja mõned ka 80.
Kaaluks natukene üle 10kg ja pikkust ikka 74 cm