Esimene nädal, mil meid on viis

Öelda, et nädal on mööda lennanud, oleks ilmselgelt vähe öeldud. Kui raseduse viimased nädalad venisid nii kohutavalt, et mul oli raskusi üldse mingi ajataju säilitamisega, siis nüüd on lood vastupidi. Ja mingil kummalisel põhjusel tekitab see minus niivõrd segaseid emotsioone. Maru hea on end oma kehas jälle peremehena tunda, oma varbaid näha, omada energiat ja tunda oma kätel seda sooja keha, kes alles hiljaaegu end minus peitis aga …

Kuidagi tühi on olla. Ma arvan, et seda on ehk kergem mõista neil, kellel samuti juba lapsed. Ma vähemalt loodan. End peeglist vaadates on esimeseks reaktsiooniks ehmatus: kus kõht on? Käsi paigutab end endiselt instiktiivselt kõhule ootamaks väikest müksu. Ent seda ei tule. Üleminekufaas vist.

Igatahes on see nädal möödunud festivalimeeleolus. Eloise otsustas oma esimestel öödel võtta osa Augustiunetusest (no lähtume vaid pealkirjast, eks) ja vanemad sõsarad on pidanud Arvamusfestivali. Iga päeva lõpuks on selge, et nad ei arva mitte millestki mitte midagi. Te oleksite üllatunud, kui valjuhäälselt seda teha annab.

Oma väikese õe osas on nad samuti üsna leiged. Nad ei väsi kordamast, et neil on hea meel, et ta kõhust välja sai ja suurima heameelega soovivad teda musitada ja paitada aga üldjoontes kulub nende tähelepanu siiski mujale. Näiteks vaidlemisele, kumb siis ikkagi vett maha kallas või kes esimesena teise juustest haaras. Miskipärast on neil mõlemil juhtunust alati erinev versioon. Võta nüüd kinni, onju.

Haiglast saime välja reedel ja seda äärmiselt suure heameelega. Kui ma alguses suhtusin haiglasolekusse, kui pisikesse puhkusesse, siis peale esimest päeva ei tahtnud ma muud kui ainult koju. Lihtsalt väsitav on see haiglaelu. Iga sekundi tagant marsib keegi ilma koputamata sisse, prõmmib uksega, tahab midagi – katsu siis niiviisi puhata või näiteks vastsündinut magama panna. Vähemalt vedas ühe toreda õega, kes peale esimest päeva mõistis, et ma kell 6.30 magan, mitte ei soovi, et keegi mu voodipesu vahetaks ning tuligi järgnevatel päevadel veidi hiljem. Ja uksi ka ei prõmminud. See oli mingi kaunis kummaline komme seal. Panime Brunoga tähele, et sisse sadamine ja uste paugutamine oli seda sagedasem, mida kõrgemal positsioonil inimene oli. Koristajad ja õed koputasid, ütlesid tere ja suhtusid ustesse valdavalt aupaklikult. Ämmaemandatega olenes asi suuresti õnnest ja arstidel tundus kõige vastu korralik vihavaen olevat. Rääkimata siis muidugi sellest vanast heast klassikast, et igaühel oli kõigest enda nägemus, mis teiste omadega absoluutselt kokku ei läinud. Sealjuures aitab lihtsalt igaühele naeratamine, noogutamine ja usk, et ise pole kiviga vastu pead saanud ja olen võimeline sellest kõigest kasulikud nõuanded välja noppima.

Kuigi välimuselt on Eloise täitsa tema ise  absoluutne koopia Brunost (ma peaks tema beebipilte siia võrdluseks tooma!) ja oma õdedega suurt ühist selles vallas ei oma, siis muus osas on sarnasus täitsa olemas. Alustades sellest, et ka temal võtab kogu seedimismootori ja kaaluvärgi käimapanek veidi rohkem aega. Haiglas mulle üritati muidugi juba peale 80g kaotamist (unustades täielikult, et vastsündinud kaotavadki peale sündi teatud protsendi oma kaalust aga olgu …) selgeks teha, et rinnapiim on põhimõtteliselt suvaline lurr ja nii ei saa ju üldse magada ega puhata ja jumala eest – mees ega ämmad-äiad ei saa ju nõnda last toita ehk siis miks olla niii egoistlik ja võtta neilt see õigus ja rõõm? Ma isegi ei hakanud sellesse diskussiooni laskuma. Õnneks on koduvisiite tegevad ämmaemandad natukene avatuma meelega ja leiavad vastupidiselt, et küll on tore, kui keegi imetada soovib.

Rääkides üldisest iseloomust, siis on ilmselgelt veel vara midagi öelda, aga tundub, et siin on Eloise’il üsna palju ühist Ellaga – sobib kas rind või rind. Mingit vahepealset varianti suurt ei ole.

Ning meie suureks üllatuseks on suurepärased hoopis ööd. Magama läheme rahuliku südamega. Kardame hoopis hommikut. Esimest kolme ööd siiski arvesse ei võta. Nagu ütlesin, siis Augustiunetus. Võtame asja niiviisi, et lihtsalt kulgeme rahulikult temaga ühes taktis ja puhkame siis kui saame.

Ilma Brunota oleks see mõistagi üsna keeruline. Ta on üsna palju enda kanda võtnud ja hoiab kogu seda tsirkust siin tublisti koos. Ühtlasi kannatades ära ka äsja sünnitanud naise üsna segast hormonaalset tasakaalu, mis võib ka kõige mõistlikumad inimesed hulluks ajada. Näiteks olin ma esimese ühise jalutuskäigu ajal üsna väsinud. Selg tuikas ja pea valutas. Bruno pakkus, et ma võin koju pikutama minna ja ta jalutab kõikidega ise. Mina puhkesin seepeale õnnetult nutma ja uurisin, miks ta küll minust lahti saada tahab. Õnneks on see tasakaal vist praeguseks uuesti paika loksunud. Nii ma loodan.

Kodus saab ta meiega olla septembri alguseni, mil tal on vaja kolmeks päevaks tööle minna ja seejärel ootab meid juba meie nädalane puhkusereis. Ühesõnaga aega, et uue elukorraldusega harjuda nagu on.

Minnes üldiste emotsioonide juurde, siis peab ütlema, et üleminek kahelt lapselt kolmele on üllatavalt… kerge? Teise lapse saamine oli vähemalt minu jaoks kordades väsitavam ja tekitas miljoneid küsimusi. Kuidas end jaotada? Kuidas mõlemale piisavalt tähelepanu anda? Kuidas teha seda või toda? Kuidas üht või teist asja ajastada? Samas kui kolmandaga loksub kõik justkui iseenesest paika. Rääkimata sellest, et esimene on juba suurem ja teine ei teagi midagi elust üksiku lapsena. Jagamine (nii asjade kui vanemate tähelepanu) on tema jaoks normaalne.

Sellised väikesed tähelepanekud praegu ja ma loodan, et järgmisi ei pea ilmatuma kaua ootama. Arvuti on viimane asi, mida ma nendel päevadel olen kasutada tahtnud. Natukene siiski peab, sest töö vajab ka tegemist. Ent tundub kuidagi raske näpistada see hetk, et ka midagi kirja panna. Vahepeal tuleb end lihtsalt veidi utsitada, sest ma ju tean küll, et kõige rohkem olen selle eest endale tänulik just ma ise