Et siis halb päev või?

Kirjutasin postituse üsna negatiivse emotsiooni pealt, mis praeguseks on ilmselgelt juba möödunud. Otsustasin ikka avaldada, et noh..kui keegi ei oska oma head päeva hinnata. Ehk on kena võrdlusmoment. Ja olgu täpsustatud, et paljud nendest kehvadest olukordadest on ikka minust endast tingitud ja 98% ajast olen ma päris adekvaatne ning 99% ajast on mu lapsed igati adekvaatsed. Mõnikord lihtsalt juhtub niiviisi, et pole..

Teeme lühidalt. Kui sajab, siis ikka kallab.

Õnneks mitte õues. Juba hommikul ärgates oli väljas 18 soojakraadi ja sinine taevas andis lootust ilusaks eesootavaks päevaks. Valevorst. Ma unustan siinkohal oma igikestva optimismi, sest mu tass saab ka vahepeal täis. Kahjuks mitte kohvitass. Ainult see emotsionaalne.

Algas see tegelikult juba eile õhtul, mis Liisu harjutas uut spordiala nimega emale kõrva karjumine. Üsna lühikese ajaga on ta jõudnud esimesse liigasse. Liisu vaene ema ehk siis siinkirjutaja ehk siiiiis mina tunneb juba hirmsat kiusatust oma kõrvad maha saagida.

Igatahes rapsis ja siblis ta mul hirmsal kombel süles, ei tahtnud rinda, ei tahtnud magada, ei mängida. Muidugi olin ma piisavalt optimistlik arvamaks, et suudan niiviisi ka lauamängu mängida. Ei suutnud. Kaotasin. Mängi veel taktikalisi mänge, kui keegi sulle kõrva röögib. Bruno ei kurtnud.

Hommikul jätkas Liisu sealt, kus õhtul pooleli jättis. Kogu selle kisamise vahelt suutsin kuidagi tuvastada uksekella hääle. Postiljon tõi meile Bruno pangakaardi, mis oli tänaval lebanud. See on küll osa tema isiklikust kehvast päevast, aga lisan ikka enda omale ka. Kuna meil on puutevabad kaardid ja ostu piirmääraks 30 eurot, siis ma ei hakka isegi ette kujutama, kui suurt rõõmu see siin ringihängivatele teismelistele oleks teinud.

Terve hommiku veetis Liisu vihane olles ja peamiselt mitte magades. Ella andis oma panuse tehes väga kuuldavaks, et ta tahaks Brunoga parki minna.  Bruno oli ilmselgelt tööl.

Pargis tekkis Ellal maailma suuuuuuuurim nälg. Tegin vea lubades talle boulangeriest midagi osta. Kõik boulangeried on esmaspäeviti kinni. Peaaegu kolmesele oli seda natuke liiga palju.

Tõime Leenu koolist ära, kes sai omakorda vihaseks, sest ma polnud ta ratast kaasa võtnud. Talle tundus keeruline mõista, et mul on vaid kaks kätt. Jah, minu viga – ma poleks pidanud Ella ratast kaasa võtma. Tegelikkuses ma eeldasin, et jõuame selle enne koju viia, sest see konflikt oli suht kergesti etteaimatav. Paraku ei jagunud aega.

Enne kojujõudmist läks meid viis aastat truult teeninud vanker katki. Ma saan aru, et ta on juba tublilt tööd teinud, aga miks ei võinud ta aastakest veel vastu pidada?

Pool lõunat möödus Leenuga tülitsedes, sest ta polnud üldse huvitet sportlikest tegevustest, mis pärastlõunal toimuma pidid. Eeskätt seetõttu, et jalga tuli panna püksid. Pükstega ei saa keerutada nagu printsessiseelikuga. Lõpuks oli ta nõus siiski kooli minema, aga kindlasti mitte koos minuga. Noh, sest ma ju sundisin neid paganama pükse jalga panema. Abivägi saabus lõheroosade lühikeste pükste ja sokkide otsa lükatud sandaalidega.

Vanaisa sai tõrksa preili kenasti kooli saadetud. Vaid mõistmaks, et eelpoolnimetatud sportlikud tegevused jäävad ära – bussijuht unustas ära, et ta peab tööd tegema. See, sõbrakesed, pole üldse nali ega harv juhus. Brunol juhtub nädalas vähemalt korra, et mingi klass jääb tulemata kuna bussijuht unustab ära.

Leenu olevat küll rõõmus olnud, aga ainult seniks kuni avastas, et tal pole kaasas beebinukku, kes tal muidu koolis kaisus magab. Kes see talle seda kotti ei pannud? Eks ikka mina, sest lõunaune asemel pidi ju sport olema. Niisiis sai vanaisa endast maha jätta ühe üsna kurja lapse ja nuku kooli järgi viimiseks polnud ka enam aega.

Lõunaunest polnud huvitatud ei Ella ega Liisu. Pärast pikki läbiröökimisi suikusid mõlemad siiski unne.

Minul oli selleks hetkeks juba maailmast küllalt ja tegemata asjade nimekiri ka nii pikk, et tundsin vajadust enne nendega pealehakkamist nautida rahu ja vaikust. Päikese käes. Panin Liisu kõrvale beebimonitori ja läksin viskasin 25 minutiks aeda pikali.

Tuppa tulles avastasin elutoa põrandalt äärmiselt abitus olukorras Ella (las need detailid siinkohal siis jääda). Lisaks abitule olukorrale oli ta täiesti murtud ja nuttis minu järgi. Öelge veel, et mis sellel majal viga on – viga on see, et aed pole sama hoonega ühendatud ja seeläbi pole võimalik kuulda mitte midagi, mis majas toimub. Ise olin loll. Liisule mõtlesin küll monitori kõrvale panna, aga Ellale..

Kasisin ja lohutasin ja nutsin natukene ise ka. Oleks mingit hoolimatu ema medalit tahtnud. Aeda ma igatahes kellegi uneajal enam ei lähe.

Enne Leenule koolist toomist avastasin, et kass on mu jalanõud sisse õnnistanud ja teiste otsimine tähendas seda, et me jäime kooli hiljaks ja saime direkorilt kauni “tähendab…värav on juba KOLM minutit avatud olnud” kõne osaliseks. Lisada juurde Leenu:

1) vihane pilk, et ta ilma oma nukuta magama pidi
2) läbi vihase pilgu tilkuvad pisarad ja nuuksumine, et ta üks viimastest oli ja arvas, et ma mitttteeeeee kunagi ei tule

Veidi hiljem oli mul vaja Liisu arstile viia. Selleks, et ma saaks kasvõi kümme minutit rahulikult olla viis Bruno ta koos teistega parki, kuskohast ma ta siis endaga kaasa võtma pidin.

Kuna mu tegemata asjade nimekiri oli endiselt noh…tegemata, siis kasutasin kümmet minutit nende jaoks. Ainult, et kümnest sai natukene rohkem ja ükshetk avastasin suure paanikaga, et mul oleks vaja arstil olla seitsme minuti pärast. See jalutuskäik võtab tavapäraselt kümme ja lisaks oli mul vaja ka Liisu pargist ära tuua.

Jooksin ummisjalu parki, haarasin Liisu Bruno kätevahelt ja pistsin jooksu nähes välja nagu lapseröövel. Kuigi ma jäin hiljaks, siis õnneks oli arst ka graafikust maas ja sain ooteruumis rahulikult lõõtsutada ja hinge tõmmata.

Kabinetis käitus Liisu nagu maailm oleks otsa saanud umbes eile ja tegi ka vastavat häält. Mähkmepiirkonna kontrolli ajal otsustas ta ruumisviibijaid üllatada ja üllatus oli suur, sest aasta ema oli unustanud varumähkme kaasa võtta.

Kas ma mitte ei öelnud, et see on üks imetabane päev?

Ühesõnaga ma võtaks nüüd ühe homse. Ning jah, ma tean, et rohkem kui pooled neist olukordadest tekkisid minu enda lollusest. Mõnikord ma vist olengi natuke lollakas.

Elagu homne!

Pildid pärinevad ilmselgelt mingist vähe toredamast päevast. 😀