Niimoodi vaikselt, märkamatult ja üsnagi magamatult on täitunud sõstrakese esimene elukuu.
Magamatuse koha peal tõstan muidugi käpad õhku peaasjalikult mina. Mis sõstrakesse puutub, siis tema magab siis kui tahab. Mõnikord ei taha üldse ja mõnikord tahab kohe nii palju, et mine või kuulama kas veel hingab.
Üldiselt tahab ta siiski magada keset päeva ja öösiti imetleks ta parema meelega läbi akende sissepiiluvat tänavalaterna kuma, aga seda teame me ju kõik, et ma sünnitan öökulle. Juuksepahmakatega öökulle.
Kui sõstrake sündis, siis pidin ma korra või kaks oma silmi hõõruma ja tõdema, et oot-oot, ma selle lapse juba korra sünnitasin, miskit läks nüüd nihu! Sarnasus Eileeniga oli lihtsalt noh..rohkem kui märgatav ja märkasid seda ka paljud teist.
Mida rohkem aeg edasi, seda enam on sõstrake saanud aga enda näo. Ja mis peamine! Seda enam olen ma õppinud teda tundma ja mõistma, et ta on täiesti omaette indiviid koos enda loo ja enda iseloomuga. Polegi Leenu kaheaastase vahega kaksik (no kui öökullindus vahele jätta).
Alustuseks magab sõstrakene üldises plaanis siiski kordades rohkem. Selle kompensatsiooniks ta muidugi ka nutab kordades rohkem. Ühtlasi ei kannata ta ei turvahälli ega vankrit. Vähemalt mitte siis kui ta neisse ärkvelolekus susata. Magavana võib ta ükstapuha kuhu panna (v.a voodisse, see on ju uskumatult halva kõlaga mõte, kas pole?). Ma pole veel päris kindel kuidas me sellisel juhul peaksime sõitma Pariisi, Saaremaale või jumal teab kuhu, aga eks me kuidagi korraldame. Päris käimata ka ei jäta.
Kui Eileen oli suur uudistaja, kes tundus kogu maailma endasse lihtsalt silmadega sisse ahmivat, siis sõstrakene vaatab üldiselt ringi sellise “tegelikult ka? selle pärast pidingi oma soojast pesast väljuma või?” näoga. Ühesõnaga ei tundu ta veel asjadest täielikult vaimustuses olevat.
Eileen tegi omal ajal kõva kisa ainuüksi siis kui mähkmes juhtus üksainuski tilk olema. Sõstrakesel on aga asjasse kõvasti leebem suhtumine ja tema puhul tuleb mähet lihtsalt süstemaatiliselt kontrollida, sest tema heaolu ei tundu see, mis ja kui palju seal sees, eriti kõigutavat.
Ja muidugi kosumine. Kui Leenuga tuli mul hinge kinni hoida, et ta natukenegi kaalus juurde võtaks ja sööki kätte saaks, siis Ellaga seda probleemi pole. Mulle tundub, et peale igat söögikorda vajuvad tal põsed aina allapoole.
Ega ma teile siin mingeid parameetreid veel öelda ei oska, sest arstionu heidab talle pilgu peale alles neljapäeval ja kolmapäeval on ka puusade ultraheli, mis poolkohustuslikus korras kõigile “raskekaalus” sündinud lastele siin tehakse, nii et eks me neist asjadest räägime hiljem.
Muidu aga palju õnne esimese elukuu täitumise puhul mu sõstrake!
Ja paar selle kuu jooksul tehtud pilti, mis on valdavalt sarnased, aga teate.. ega ta ju suurt peale lebamise ei tee ka
Palju õnne pisikesele!
Aitäh!
nii armas pisike! ehk õnnestub mul suvel temaga tuttavaks saada (vihje: tulge grillima jälle!)
palju õnne!
Õnnesoovid edastatud ja grillimõte talletatud!
Algul olid nad Eileeniga tõesti üks ühele. Nüüd Ellal oma nägu juba, armas tirts
Sai jah enda näo, mis teeb mulle ainult head meelt, sest ma niigi pean kuulama muudkui kuidas lapsed nii Bruno nägu ja siis sinna otsa kuulda veel kuidas nad lisaks ka täitsa ühte nägu..no ei jaksa 😀
Palju palju õnne teie perele
Aitäh, Sigrid!
Armsake!
Täitsa numpsik jah 😀
Palju õnne selle esimese pisikese sünnipäeva puhul. Selle kuuga on Ella endale kogunud hulga emme näojooni, imearmas!
Kallid teile!
Õnnesoovid edastatud! Heh, nii tore on kuulda, et kellegi meelest sarnaneb ta veidikenegi ka mulle!
Kalli!
Palju õnne pisikesele Ellale.
Minu pisike piiga sai täna 2 kuuseks
Aitäh! Omalt poolt saadame õnnesoovid aga teie perele
Kui juba minu (kui lugeja) jaoks aeg lendab siis mida Teie veel seal tunnete! Juba kuu aega möödas! Palju õnne ja tervist väiksele Ellale!
Minul on ajataju üldse oma teed läinud ausalt öeldes 😀
Aitäh armsate soovide eest, annan need talle edasi!