I

Niimoodi vaikselt, märkamatult ja üsnagi magamatult on täitunud sõstrakese esimene elukuu.

Magamatuse koha peal tõstan muidugi käpad õhku peaasjalikult mina. Mis sõstrakesse puutub, siis tema magab siis kui tahab. Mõnikord ei taha üldse ja mõnikord tahab kohe nii palju, et mine või kuulama kas veel hingab.

Üldiselt tahab ta siiski magada keset päeva ja öösiti imetleks ta parema meelega läbi akende sissepiiluvat tänavalaterna kuma, aga seda teame me ju kõik, et ma sünnitan öökulle. Juuksepahmakatega öökulle.

Kui sõstrake sündis, siis pidin ma korra või kaks oma silmi hõõruma ja tõdema, et oot-oot, ma selle lapse juba korra sünnitasin, miskit läks nüüd nihu! Sarnasus Eileeniga oli lihtsalt noh..rohkem kui märgatav ja märkasid seda ka paljud teist.

Mida rohkem aeg edasi, seda enam on sõstrake saanud aga enda näo. Ja mis peamine! Seda enam olen ma õppinud teda tundma ja mõistma, et ta on täiesti omaette indiviid koos enda loo ja enda iseloomuga. Polegi Leenu kaheaastase vahega kaksik (no kui öökullindus vahele jätta).

Alustuseks magab sõstrakene üldises plaanis siiski kordades rohkem. Selle kompensatsiooniks ta muidugi ka nutab kordades rohkem. Ühtlasi ei kannata ta ei turvahälli ega vankrit. Vähemalt mitte siis kui ta neisse ärkvelolekus susata. Magavana võib ta ükstapuha kuhu panna (v.a voodisse, see on ju uskumatult halva kõlaga mõte, kas pole?). Ma pole veel päris kindel kuidas me sellisel juhul peaksime sõitma Pariisi, Saaremaale või jumal teab kuhu, aga eks me kuidagi korraldame. Päris käimata ka ei jäta.

Kui Eileen oli suur uudistaja, kes tundus kogu maailma endasse lihtsalt silmadega sisse ahmivat, siis sõstrakene vaatab üldiselt ringi sellise “tegelikult ka? selle pärast pidingi oma soojast pesast väljuma või?” näoga. Ühesõnaga ei tundu ta veel asjadest täielikult vaimustuses olevat.

Eileen tegi omal ajal kõva kisa ainuüksi siis kui mähkmes juhtus üksainuski tilk olema. Sõstrakesel on aga asjasse kõvasti leebem suhtumine ja tema puhul tuleb mähet lihtsalt süstemaatiliselt kontrollida, sest tema heaolu ei tundu see, mis ja kui palju seal sees, eriti kõigutavat.

Ja muidugi kosumine. Kui Leenuga tuli mul hinge kinni hoida, et ta natukenegi kaalus juurde võtaks ja sööki kätte saaks, siis Ellaga seda probleemi pole. Mulle tundub, et peale igat söögikorda vajuvad tal põsed aina allapoole.

Ega ma teile siin mingeid parameetreid veel öelda ei oska, sest arstionu heidab talle pilgu peale alles neljapäeval ja kolmapäeval on ka puusade ultraheli, mis poolkohustuslikus korras kõigile “raskekaalus” sündinud lastele siin tehakse, nii et eks me neist asjadest räägime hiljem.

Muidu aga palju õnne esimese elukuu täitumise puhul mu sõstrake!

Ja paar selle kuu jooksul tehtud pilti, mis on valdavalt sarnased, aga teate.. ega ta ju suurt peale lebamise ei tee ka