Nagu öeldud, siis praeguseks olen ma omadega seilanud juba teise trimestrisse. Mu telefonis olev rasedusäpp ütleb, et meie täpp (hehe, läks veidi riimi) on hetkel sama suur kui üks avokaado. Ainult mitte nii roheline. Hea teada- hea teada!
Eelmise raseduse ajal kirjutasin ma prantsusekeelses blogis, et rasedus pole mingi jalutuskäik pargis. Noh, mis ma oskan öelda. Võin vist oma sõnu süüa.
Ma võin täiesti ausalt öelda, et hetkel on käsil mu kõige kergem rasedus. Iseasi kauaks seda rõõmu jagub, eks. Iiveldanud on mul ehk kolmel korral ja ka siis pigem sellest, et kõht on tühi olnud. Väsimus on tõesti olnud, aga mitte nii suures mastaabis nagu eelmisel korral. Samuti on praeguseni olematud igasugused kummalised valud erinevates kohtades, mille olemasolust ma ei teadnudki.
Ainukeseks miinuseks on pidevad peavalud, aga võrreldes kõige muuga, tundub see isegi päris okei.
Rasedusest sain ma teada 3+5 ehk siis kaks päeva enne päevade algust. Nagu öeldud, siis ega ma sellest testist midagi ei oodanud 
Erinevalt eelnevatest kordadest tehti nüüd ka ultraheli raseduse tuvastamiseks. See oli küll selline noh … omamoodi. Olime kohal ilusasti enne enda aega kui äkitselt tormas ootesaali pahur arst, kes turtsatas, et miks me alles nüüd siin oleme. Seletasime siis talle, et meie aeg ju alles tuleb ja nagu saatekirjal mainitud, oleme kohal 15 minutit enne õiget aega. Tema pööritab silmi ja vastab, et tal on ükskõik mis paberil kirjas oli, temal oleks juba viis minutit tagasi aega olnud meile ja nüüd ta graafik kannatab.
Sees olles selgus muidugi ka hetkega kuidas ta graafik niiviisi liigub. Ma pakun, et ma ei jõudnud veel pluusi üles tõstagi kui ta juba headaega ütles.
Olgu-olgu, nii dramaatiline polnud, aga üsna 1-2-3 meetodil käis küll. Lesima, kõht paljaks, üks loode, süda lööb, püsti, headaega. Me naersime Brunoga, et ta ei jõua 400m ka nii kiiresti joostud kui see ultraheli käis. Ja ometigi on Bruno üks regiooni parimaid. Ja peale meid läks ta järgmistega ootesaali pahurdama. Tegime endile mentaalse märkuse, et järgmiseks ultraheliks palume sama arsti, kes mul teiste rasedustega oli. Saime!
Kuklavoldi ultraheli möödus juba täiesti teises tempos. Meie suureks üllatuseks arst mäletas meid ja nähes, et uuesti tuleme, oli kiiruga internetist paar eestikeelset sõna meelde jätnud. Kui eelmine arst tundus olevat väljas liinitöö peal, siis selle arstiga oli tunne vastupidine. Ta lihtsalt suutis tekitada sellise tunde nagu kõik oleks tallegi uus ja eriline. Kuigi tegelikkuses teeb ta ultrahelisid päevas ikkagi noh … palju. Mul oli sellest ultrahelist üks videoklipp ka. Ma tahtsin teha ühe pisikese vlogi koos erinevate hetkedega raseduse algusest, aga kahjuks läks mu mälukaart katki ja itionu ütles, et taastada ei saa enam midagi. Too klipp jäigi õigel ajal ümber tõstmata ja ilma tast jäin. Vähemalt on Brunole teatamine ja enda reaktsioon positiivset testi nähes lindis. Kuigi ma pole veel päris kindel kas ja kui palju ma olen valmis teiega jagama enda äärmiselt segast õnnehüsteeriat 😀
Ultrahelis saime igatahes teada, et meie täpikesega on kõik kõige paremas korras ja kuklavoldi paksus ka okei (1.3). Sealt lahkusime igati positiivsete emotsioonidega.
Samuti otsustasin sel korral algusest peale ämmaemanda jälgimisel olla. Mulle tundub, et vähemalt siin on ämmaemandad kuidagi personaalsema lähenemisega kui naistearstid. Muidugi võib viga ka ainult minu kogemustes olla.
Ämmaemandale muidugi meie veregruppide erinevus ei meeldinud ja ta pakkus meile välja vereproovi, mis selgitaks välja loote veregrupi. Kõigest sellise kauni summa nagu 450.- eest. Peale kahte sekundit ta siiski täpsustas, et antud sünnitusmaja on üks vähestest Prantsusmaal, mis selle vereproovi hinna enda katta võtab. Ideeks siis reesuskonflikti ennetus. Kui tuleb välja, et loote veregrupp on samuti negatiivne, siis ei tehta midagi. Kui positiivne, siis ootab mind mõne kuu pärast üks kena ja kipitav sutsakas tagumikku.
Eelmiste rasedustega mingit eelnevat ennetust ei tehtud ja tuli kohe sutsakas. Ämmaemanda seletustest sain aru, et see vereproov maksab vähem kui süst, nii et nemad eelistavad kui reesuskonflikti ohuga naised teevad pigem vereproovi, et hiljem võimalusel raha kokku hoida.
Igatahes tegin selle testi ära ja tulemused saame järgmisel visiidil (10.02).
Ühesõnaga on praeguseks olnud kaks ultraheli ja kaks ämmaemandavisiiti.
Kuna see on kolmas rasedus ja sel korral pole platsena ees, siis olen ma juba mõnel korral jäänud mõtlema, et tunnen kõhus midagi imelikku. Eks ma naljakaid asju tundsin juba varem, aga enne 15 nädala täitumist ma neile olulist tähelepanu ei pööranud. Kirjutasin gaaside arvele. Nüüd ikka mõnikord võtab kõhklema, aga lähtun enda varem omandatud tarkusest – kui on päris liigutused, siis enam kahtlust ei teki. Nii et ju ma olen siis väga gaasiline. Ei, te ei pea mind selle info eest tänama. Võtke heaks!
Rääkides isudest, siis siinkohal olen ka (praeguseni) pääsenud. Kuigi väike eelistus on ka – kõik, mis on külm. Kuna ma siin selline emotsionaalne hellik olen, siis ma hakkasin ühel hommikul nutma. Otsisin pirne ja no ei leidnud. Ometigi olin kindel, et mul neid paar tükki peaks alles olema. Aga polnud kuskil. Lõpuks otsustasin, et eks ma söön siis tomateid. Tegin külmikuukse lahti ja mis mulle sealt vastu vaatas? Eks ikka taldrik koos pirnide ja pisikese kirjaga Brunolt, et ta tõstis nad külma kuna teab, et mulle meeldib niiviisi rohkem. Vot sulle tähelepanelikkust Samamoodi kannatan ma hetkel juua ainult jääkülmasid jooke.
Toitumisest veel nii palju, et natukene olen pidanud ümber mängima söödavaid koguseid ja söögiaegade tihedust. Paar nädalat tagasi märkasin, et praegused vahed on minu jaoks liiga suured + ei jaksa ma kunagi taldrikut lõpetada. Ehk siis nüüd söön korraga vähem, aga lisasin endale nii-öelda kaks näksimiskorda. Niiviisi on asi paremaks läinud.
Minnes kõhu juurde, siis ilmselt ei üllata see kedagi, et too juba platsis on. Kuna Ellat oodates oli mu 12 nädala kõht võrdne Eileeni ootusaja 20 nädala kõhuga, siis ma ausalt öeldes täitsa kartsin, et mis sel korral toimuma hakkab. Ütleme nii, et kõige hullem pole. Kaalu on hetkel juures 3kg, aga see mind ka suurt ei häiri. Arvestades, et eelmise kahe rasedusega võtsin ma juurde päris palju (mõlemal korral sama arv), siis suure tõenäosusega kordub sama. Ei hakka üldse eos põdema. Tuleb, mis tuleb. Mis muidugi ei tähenda nagu ma siin endale nüüd mingit jama hommikust õhtuni näost sisse ajaks
Kõige meeldejäävam seik esimesest trimestrist on vast üks külastuskäik laboratooriumisse. Selleks, et saada saatekiri loote veregrupi määramiseks, oli kindlasti vaja, et ka Brunol oleks veregrupi kaart. Ehk siis oli ka temal vaja törtsust oma verest loobuda. Minul on nii ehk naa vaja iga kuu test teha, sest ma pole toksoplasmoosi vastu immuunne + veretest, mis kuklavoldi ultraheliga kaasas käib.
Alustame sellest, et meie laboratooriumis on süsteem kus vaid esimesel külastuskorral näitad oma dokumente ja vastu saad spetsiaalse kaardi. Hiljem pole vaja enam näidata midagi peale selle.
Läksime siis mõlemad rõõmsalt kohale ja tädi küsib minult id-kaarti. Minul köki-möki, sest võtsin ainult tavapärase kaardi kaasa. Pole nad kunagi midagi muud minult tahtnud. Läks suuremat sorti ohkimiseks. Ideepoolest teevad nad alati ka id-kaartidest koopiad ja iga patsiendi failis on need olemas. Minu omas mõistagi polnud. See kemplemine kestis päris mitu head hetke kuniks ühel hetkel tuli mulle meelde, et ma olin oma id kaardi varasemalt Bruno rahakotti pannud. Olime arsti juures olnud ja kuna ma oma Mary Poppinsi kotist ei jõudnud õigel hetkel rahakotti õngitseda, siis ulatasin selle talle. Kena. Üks probleem vähem.
Seejärel teatati, et Bruno ei saa vereproovi anda, sest veregrupi määramiseks on vajalik kaks proovi. Üks mõlemast käest ja need tuleb teha erinevate õdede poolt. Seal oli hetkel tööl vaid üks.
Lõpuks otsustas ta siiski Bruno vastu võtta. Sellega sai korda.
Oli siis minu kord sisse minna. Võeti päris mitu tuubi verd ja seejärel hakkas õde mu teise käe juurde minema. Olin üsna segaduses, et miks ta ei võinud kõike samalt käelt võtta? Vaatab mind tuhmi näoga, et veregrupi määramiseks on vaja erinevaid käsi. Kui ma siis talle ütlesin, et mul ju pole vaja, ei tahtnud ta mind teps mitte uskuda ja arvas, et trikitan pääsemaks suskamisest.
Suurema protesti peale oli ta siiski nõus pabereid üle vaatama. Ennäe. Sekretär oli Bruno saatekirja kirjutanud minu paberile samas kui mu originaalsel saatekirjal mõistagi veregrupi määramist polnud. Samuti oli ta minu paberist välja jätnud toksoplasmoosi. Tundub, et õhtuti ei tasu seal vist käia. Väsinud sekretärid võivad igasuguseid asju korda saata
Kirsiks tordil oli see kui uurisin õelt, et kas ta ikka kõik riskigrupi määramiseks vajalikud proovid ka võttis, mille peale ta põhimõtteliselt tardus. Mina ei jaksanud aga ära imestada, et kuskohas see probleem siis nüüd ometigi on. Sel korral hoopis ühes teises sekretäris. Hommikul oli olnud kuklavoldi ultraheli ja too sekretär oli saatekirjalt ära võtnud paberi, mida laboratooriumil vaja oli. Õnneks said nad selle probleemi omavahel lahendatud. Minul oli aga sekretäridest üheks päevaks kvoot täis
Ja rohkem mul vist polegi esimese trimestri kohta öelda. Kui teid eraldi midagi huvitab, siis vastan rõõmuga!
14+3 tehtud pilt. Jep, ma tean, et ma ei seisa sirgelt 😀
Plaanid taas Prantsusmaal sünnitada?
Ikka jah! Mul oli Ellaga piisavalt hea kogemus, et Eestisse enam ei kipu. Ja eks ma Leenu sünnitasin ka Eestis peamiselt seetõttu, et Fertilitas oli 2min kaugusel. Ilma selleta oleks tõenäoliselt Leenu ka siin sündinud
Sa oled nii ilus!
Tõsiselt hea on kuulda, et see rasedus kergelt kulgeb
Peale esimest rasedust ei suutnud ma uskuda, et keegi rasedust nautida võiks – kuskilt ei valuta ega sügele jm. Aga teine rasedus oli nagu lillepidu (no peaaegu, üsna hea ja kerge oli olla).
(Nagu sa näed, siis ma elan su blogis, nii vahva on, et sa jälle nii tihti postitad)
Aitäh! Tead, mul endal on ka hea 😀
Seda postitamissagedust küll kauaks ei jagu, sest ettekirjutatud postitused saavad kohe otsa
Nii armas, et Bruno pirnid külmkappi pani 😀
Jaa! Ma peaks ju harjunud olema, et ta nii tähelepanelik on, aga näe – ikka üllatab. Ilmselt sellepärast me nii hästi läbi saamegi, et ei võta midagi iseenesest mõistetavana 😀
See on on nii oluline, et selliseid väiksed armsaid asju tehakse ka siis kui juba ollakse kauakaua koos oldud
Sa räägid nagu me oleks 50 😀
Saan aru, et seekord on platsenta tagaseinas? Minul oli esimese lapsega ees ja nüüd teisega taga. Need liigutused on ikka hoopis tugevamalt tunda kui esimese lapsega. Väga lahe kogemus. Korralikku põksimist hakkasin tundma 16+0. Praegu paistab kand külje pealt välja
Ma tegelikult täitsa kardan, sest Leenu ja Ellaga oli platsenta ees, aga liigutused olid niii tugevad ja tegid kohati korralikult haiget. Mis nüüd siis veel toimuma hakkab 😀
Minul platsenta eesseinas, nagu aru sain, siis ei ole vist vahet kus ta asetseb, ainuke vahe ongi siis selles, et liigutusi võib hiljem tundma hakata? Tänasest mul 16+0 ja ootan väga ämmaka aega, õnneks juba mõne päeva pärast lähen. Kuna esimene rasedus siis nii vastik, et igast mõtted käivad peas, aga kindlasti kõik hästi, sest siiamaani on ju kõik olnud hästi. Ei iiveldust, ei midagi, kui siis mingi aeg oli hirmus väsimus. Aga sul on nii mõnus punu juba, mul pole veel eriti midagi, no õhtuks on suurem kui hommikul, aga õhtul muidugi kõht toitu täis ka päevast 😀
Esimese rasedusega tuleb kõht tavaliselt hiljem jah. Mul Leenuga tuli ka alles 20 nädala paiku
Liigutustega ka see, et üks asi on platsenta ja teine asi on ise see ära tundmine. Esimesega võib kauem minna kuniks saad aru, et on õige asi. Järgmistega juba tuttav tunne. Ma loodan, et ma väga umbluud ei aja aga Leenu ootamise ajal tundsin esimest korda 22 nädalal liigutusi vist 
Nii vahva, et pisike kosub ja sina paisud
Mul endal ka selle rasedusega(teisega) kôht suurem juba varem. Iiveldused on palju hullemad ja enesetunne ka tunduvalt kehvem. Nii hea, et sa seekord saad inimesena tunda algusest peale 
Uhh! Loodan, et su iiveldus teeb ruttu vehkat. Mul küll pole, aga mäletan liiga hästi 😀
Just paar päeva tagasi kuulsin kusagilt, et mees peab oma lapseootel naist “kätel kandma”, sõna otseses mõttes, et pisike tunneks end juba hoituna ja areneks armastuses parimal moel. Sinu mees teab ja teeb seda isegi!
Väga kaunis kõhuke ja meie 1-kuune neiu ka siiamaani Täpike. 😛 Kas lõhnade suhtes ei ole midagi muutunud? Mulle hakkas kohvilõhn vastu alguses.
Hm, vist isegi pole. Lihtsalt tunnen tugevamalt lõhnu, aga konkreetselt vastu ei hakka midagi. Eelmiste raseduste ajal olin valmis oma lõhnaõlid ära viskama, aga praegu ei häiri üldse
Rasedused on ikka nii erinevad. Mäletan, et kuidas ma lugesin neid sinu Ella postitusi ja siis pärast kui ise rase olin, siis mõtlesin, et oii kui erinev. No nagu ma ei olekski rase olnud… ja seda siis lõpuni välja. Kõik need isud ja tujud ja valud jne tundus lihtsalt mingi naiste ülepaisutatud värk . Okei, olen nüüd piisavalt palju lugenud ja kuulnud ja saanud aru, et vist ikka ongi nii teistel, lihtsalt mul oli hoopis teistmoodi. Ei mingeid isusid, emotsioonitsemisi ega tujutsemist, ei ühtegi valu ega iiveldust. Raseduse lõpuks võtsin juurde vist 3,5kg ja seda siis veel 10 päeva üle kandes.
On erinevad jah
Ma luban sulle, et ma ei paisutanud Ellat oodates midagi üle 
Oligi päevi, mil ma lihtsalt nutsin wc-s, sest ma tahtsin NII väga süüa, aga mitte miski ei püsinud sees. Vererõhk oli pidevalt nii madal, et arst pani südamele, et ma igaks juhuks üksinda välja seiklema ei läheks – minestamisoht oli liiga suurt. Puusavalud olid täiesti meeletud. Ütleme niiviisi, et üks paras katsumus.
Seetõttu ma arvangi, et praegu on nii kerge – kompensatsiooniks või nii 😀
Mul on mõlema rasedusega külm peale läinud. Väljendus see selles et ma närisin ohjeldamatult jääkuubikuid… niipea, kui rest tühjaks sai siis panin selle vett täis(tegelt pool et kiiremini valmis saaks) ja vaatasin kella et millal nüüd uuesti juba süüa saab. 40minutiga sai juba peaaegu valmis kuubikuid närida :D. Tundub nagu figuurisõbralik ka aga ometi kaal tõusis nagu ma oleks saiakesi sisse ajanud sama tempoga..
Hehe, ma nüüd itsitasin siin veits omaette ja kujutasin ette kuidas nagu väike hamster istusid põsed punnis täis jääkuubikuid 😀
Hei, mis rasedusjälgimise rakendust kasutad?
Ovia pregnancy