Minult on paar korda uuritud, millised põnevad muutused uue lapse lisandumisega kaasnevad, mida kõike me välja vahetada plaanime ja minu vastus jääb alati köki-mökiks. No lihtsalt ei tule midagi hirmpõnevat ja suures joones jääb kõik siiski samaks. Sellegi poolest mõtlesin, et katsun siis peamised asjad kirja panna ning natukene juurde seletada.
Millegi konkreetselt juurde ostmise vajadust meil ei ole. Teine asi on juba lihtsalt mugavus ja enda soovid. Suurim asi, mille välja vahetamiseks vajadust pole on auto. Kolm turvatooli mahuvad ilusasti teineteise kõrvale ära ja pole mingit probleemi. Tähendab see lihtsalt seda, et kui vaja kedagi lennujaamast meile tuua, siis kogu kambaga me minna ei saa. Samas ei ole tegu sündmustega, mis ka kindlapeale vajaksid meie kõikide kohalolekut.
Samaks jäävad ka turvahäll ja vanker. Mõlemad on meid truult teeninud ja jätkavad seda. Turvahälli osas küll hetkeks kõhklesime, ent otsustasime siiski lähtuda sellest, et turvahällide keskmine “parim enne” on 5-6 aastat ja meie oma on hetkel meil olnud neli. Ühtlasi on see alati olnud ka ainult meie kasutuses ja pole avariiline (mis juhul oleks me ta ka ilmselgelt välja vahetanud). Vanker sõidab endiselt sama hästi (ja näeb sama esinduslik välja) nagu alguses ning me ei näe vähimatki mõtet selle välja vahetamisel lihtsalt selleks, et oleks uuem ja uhkem. Milleks? Muidugi ma saan aru, et paljudel ongi vist kärusõltuvus ja neid vahetatakse tihti või ostetakse suisa mitu tükki korraga, aga minust on see lihtsalt mööda läinud. Võimalik, et ma olen selle jaoks lihtsalt liialt laisk 
Samamoodi jätame alles vana tegelusteki ja lamamistooli (mida näeme pigem kriisiolukordade aksessuaari kui igapäevase seltsilisena). Ühesõnaga võite isegi aru saada, et sääraste asjade puhul on me motoks: kui asi on turvaline ja töökorras, siis pole uut vaja.
Ometigi “tuleb” mõned uued asjad ka soetada. Need jutumärgid on mõistagi taotluslikud. Ehk ainukeseks tõesti vajalikuks ostuks on beebimonitorid. Siiani pole meil neid vaja läinud, sest korteris elades polnud vähimatki raskust beebi kuulmisega ja siin pole nagu ka probleeme olnud, sest magamistoad on üsna lähestikku. Erandiks külalistetuba, millest saab beebi tuba. See tuba on maja kõige kaugemas otsas (tegu on juurdeehitusega, mis algselt kogu kompotti üldse ei kuulunudki). Kui meie magamistuppa sealsed helid ehk veel kostavad (äärmiselt hea kuulmise korral), siis allkorrusel on lugu lootusetu.
Kuna mõlemad lapsed on oma esimesed kuus elukuud veetnud meie toas, siis on meil sama plaan ka uue jaoks. Küll tahaks me unesid hajutada sel viisil, et ööuned meie toas ja päevased uned tema enda toas. Puhtalt harjumise mõttes. Paraku tekitab see vajaduse monitoride järgi, sest vastasel juhul võime ainult aimata, millal see uni ükskord otsa saab ja ma pole päris kindel, et suudaksin oma päevaplaani mahutada ukse taga istumise ja valvamise
See plaan toob kaasa ka teise ostu, mis on natukene vähem vajalik ja langeb rohkem sinna mugava elu kategooriasse – beebihäll. Kuna tolle kasutusiga ongi umbkaudu pool aastat, siis mõtlesime, et too võiks olla meie magamistoas ja voodi siis beebi enda toas.
Ülejäänud mööbli pärib beebi Eileenilt. Mis muidugi tähendab, et Leenul endal läheb uut kappi vaja
Ühtlasi tahan juurde ühte kandelina. Siin polegi muud põhjust kui lihtsalt … edevus? Meie praegune Fidella on nõnda ilus ja praktiline, aga täpselt nagu ei taha iga päev samu riideid kanda, tahaks ka lina osas natukene valikuvariante. Seega olengi võtnud nõuks osta juurde ühe, mis oleks lihtsalt natukene värviline ja rõõmsam. Vastukaaluks meie praegusele hallile Linad pole küll kõige odavamad asjad siin maamuna peal, aga teenivad omanikku pikalt ja neid saab hiljem ka edukalt edasi pärandada. Pluss ma olen üldse linausku ja Bruno niisamuti
Ja siinkohal saavadki vist otsa need asjad, mis meil osta plaanis. Muidugi, kui sünnib poiss, siis ootab meid ees ka korralik garderoobitäiendus, sest keegi siin (khmkhmh) on tüdrukutele ostnud kokku peamiselt lillelisi ja pitsilisi asju … Me küll ei tea veel, kes tulemas on, aga nii-öelda esmased komplektid on meid juba sõprade juures ootamas ja saame oma kotikese sel nädalal ka kätte. Sõber tundis muret, kas peaks kotile ehk numbrikoodiga luku ka peale panema, ent rahustasin ta maha, et lõpule nii lähedal olles me küll üllatust rikkuma ei hakka. Muidugi nende nimekirjade (poisile ja tüdrukule) tegemine oli üks paras peavalu, sest igal korral, kui hakkasin faili ära saatma ilmnes, et üks või teine asi oli laost otsas. Õnneks said nad küll lõpuks kõik vajaliku ostetud
Sel korral otsustasime siis ka prantslaslikult popid olla ja teha kinginimekirja. Siin on nimelt üsna levinud, et enne lapse sündi koostatakse kindlal veebisaidil nimekiri koos linkidega asjadest, mida soovitakse kingiks saada. Paljudel lehekülgedel on ka võimalus kingi ostmisel nii-öelda osaleda. Tähendab see seda, et üks inimene ei ole kohustatud võtma ühte kindlat asja, vaid võib selle jaoks lihtsalt teatud summa kanda. Ehk siis kui näiteks on nimekirjas voodikarussell, mis maksab 90 eurot, siis võib keegi selle tarbeks kanda 30 eurot. Minu meelest igati mõistlik süsteem. Ja mis eriti tore on, et siin selliseid nimekirju enamasti ka arvesse võetakse.
Eileeni ajal ei olnud meil aimugi, et sääraseid nimekirju teha saab ja Ella ajal vist lihtsalt ei viitsinud. Nüüd otsustasime siiski, et kuna meil on enamik asju olemas ja ükski karvane kaisukaru enam panipaika ei mahu (neid saabus Ella jaoks umbes 10x rohkem, kui oleks meeldiv), siis teeme nimekirja, et asja natukene kontrolli all hoida.
Meie nimekirja läksid näiteks uus mähkimiskott (mis meil juba käes on!), bambusest lauanõud, imetamiskee, beebi linas kandmiseks mõeldud jope jne. Ehk siis asjad, mis pole ilmtingimata vajalikud, aga mis meid rõõmustaksid. Võttes arvesse teadmist, et prantslaste jaoks läheb “meil pole midagi vaja” ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ehk siis kui kingitusi tuleb nii või naa, siis las nad olla vähemalt kasulikud
Minnes veel muutuste juurde, siis nagu alguseski ütlesin jääb enamik asju üldjoontes samas. Väljaarvatud meie külalistele, sest külalistetoa mööbel läheb järgmisel nädalal heategevuspoodi müügiks, mis tähendab, et edaspidi saab meie juures magada madratsil. Suurel ja mugaval, ent siiski madratsil
Muidugi ei saa jätta mainimata, et vahepeal tekib hinge pisike kartus ka. Kuidas saab olema igapäevaelu kolmega? Leenu kooli viimine ja toomine? Ella uneajad klapivad selle graafikuga, aga milline saab olema beebi režiim? Samas tundsin ma sama hirmu ka enne Ella sündi ja kõik laabus ilusasti. Eks samamoodi läheb ka nüüd. Lihtsalt vajab harjumist.
Lõpetuseks aga pisike kollaaz ka. Tundub, et asi kasvab ..
14,20,34 nädal
Pean lihtsalt ütlema, et oled ikka ülimalt armas inimene:) Täielik emmematerjal, kindlasti kõik laabub!
Aitäh sulle! Emmematerjal – täitsa armas sõna
Kas nüüd jääte siiski sinna majja või otsite endiselt uut elamispinda?
Aga muidu palju palju edu teile
Ikka otsime, aga kinnisvaraturg on hetkel üsna vaikne. Viimase kolme nädala jooksul pole ühtainsatki uut kuulutust tulnud. Nii et muidugi, seni kuni uut pole, oleme ikka siin
Mis teie kolimismõttest sai?
Ühe eelneva kommentaari all on ju kirjas
Meil (ega Bruno vennal) pole ju kiiret. Kõikide ainsaks kriteeriumiks on lihtsalt, et keegi ei peaks kolima keset kooliaastat. Ilmselgelt oleksime kõik (eriti meie) eelistanud selle võimalikult kiiresti ära teha ja kolida juba sel suvel, aga kahjuks ei teadnud meist keegi siinse kinnisvaraturu olukorda. Ehk siis aega jäi rohkem kui väga napiks. Sihime rohkem siis järgmist suve. Samas peame silmas ka seda, et kui augusti lõpuks pole me midagi leidnud, siis võib jääda ka ülejärgmise suve jaoks. Puht seetõttu, et sel korral kiirremonti teha ei taha ja planeeriks remondi jaoks umbes aasta. Siin lihtsalt ei liigu asjad kiiresti, sest meil on üsna kindlad kriteeriumid ja kuna tegu üsna pisikese linnaga, siis kinnisvaraturg väga vaikne.
Alustades oli muidugi palju jagada, sest me polnud ju midagi külastanud. Praeguseks on meil kõik vähegi võimalikud (ja ka mittevõimalikud) majad nähtud ja valdav enamus neist endiselt müügis (illustreerimaks seda, et siin asi paigal seisab). Viimase kolme nädala jooksul pole näiteks mitte ühtegi uut kuulutust tulnud ja maakler, kellega suhtleme ennustas, et enne oktoobrit ilmselt ka väga ei tule.
Kas sain õieti aru, et teie sõber teab kumb sündimas on? Ja no imeline rase oled
Just! Meie parimate sõprade paar teab. Lasime ultraheliarstil soo paberile kirjutada ja ümbrikku panna. Ümbriku andsime neile. Just selle mõttega, et ei peaks hakkama hullult taga ajama neutraalseid riideid, vaid saaks kohe valida poiste-tüdrukute osakondadest. Ehk siis tegimegi kaks eraldi nimekirja: ühe poisile, ühe tüdrukule ja andsime neile tšeki vastava summaga (kallima nimekirja järgi) ning nemad siis tellisid kõik ära ja annavad meile pakitult. Meie paneme paki auto pagasnikusse, nii et kui sünnitusmajja minek, siis on õiged riided kohe meiega kaasas
See on nii äge lahendus. ☺️
Meile endale tundus ka mõnusa variandina
Saad äkki jagada seda lehte kingituste nimekirja jaoks?
tahaks ka midagi taolist järgi proovida. Loodan, et need kodulehed töötavad ka meil Eestis.
Tänud ette! 😉
Avastasin, et sellel lehel, kus me tegime, on ka inglise keelne variant, nii et jagan sulle seda: http://www.mydesires.com/?_ga=2.211246163.751035847.1497878169-882802134.1493387966
Nii ootan juba teie uue armsa pereliikme sündi. Põnev on teada saada mis soost ta on ja kuna meie perre saabub kolmas laps ( kolmas tüdruk :))kaks kuud sinust hiljem, siis on vahva natuke ette juba kellegi kogemustest kolme lapsega lugeda. Kas sa jagaksid ka natuke infot, et mis autoga te sõidate ja kas turvatoolid mahuvad kõik tagaistmele ühte ritta ära? Ja kuidas laste toolidesse hällidesse paigutamine käima hakkab, lihtsalt kolme last rihmastada ja veel üle teineteise tundub suht ulme. Mõnusat viimast ootusekuud!
Kui lahe, et kolm tüdrukut! Kuidas sul endal jaksu ja kõike jagub kahe lapse kõrvalt praegu?
Me sõidame citroen c4 picassoga ja mahuvad ilusasti kõik üksteise kõrvale ära (just ükspäev proovisime)! Me otsustasime, et beebi saab ilmselt äärmisel istmel olema, sest turvahäll on ainuke, mida hakkame ilmselt ka vajadusel autost väljaspool kasutama. Ehk siis kõige mõistlikum on seda ääres hoida. Järjekord vast selline, et kõigepealt kinni Eileen, kes Bruno taga, seejärel minu poolt kinni panna Ella ja viimasena lisada beebi
Mul selle võrra lihtsam, et mõlemad suuremad lapsed käivad lasteaias. Praegu suveajal küll puhkavad ikka nii palju kui vähegi võimalik. Olgem ausad on päevi ( pigem hetki päevas ), kui tahaks endale ikka tõsise näoga otsa vaadata ja küsida, mis sul arus oli, et sünnitad nelja aasta jooksul kolm last Aga tegelikult usun (loodan), et kolmas sobitub kuidagi sujuvalt, et nagunii käib üks pidev trall ja kisa, et mis see üks juures enam muudab. Ja tulevik tundub hästi lahe, kui on kolm päris oma inimest maailmas juures! Me plaanime kõige suurema lapse ette panna istuma oma tooliga, siis taha keskele kahese ja äärde beebi. Hälli vaatasime ka seekord koos alusega, et oleks lihtsam. Mina saan ka mõneks ajaks tagaistmele kolida, nagu
õigele prouale kohane .
Meil on ka kolm tütart – , 5 ja 7 aastat. Meie panime keskmise lapse ette istuma, kõige suurem taga keskel ja kõige väiksem tema kõrval. Meile sobis selline variant kõige rohkem, kuna suurem tüdruk suudab väiksemat lõbustada ja lutti panna ja üldse suurema kisa ära hoida. Keskmine laps aga kohati autosõitu ei talu ja ees istudes on kõige väiksem võimalus, et ta auto täis oksendab (kuigi ka seda on mitmeid kordi juhtunud, õnneks viimased paar korda on ta osanud juba koti/karbi sisse oksendada ja auto on puhtaks jäänud)
Sul on nii mõnusalt tšill suhtumine .
Mu meelest esimese lapsega muutub elus kõik, aga järgmised paigutuvad lihtsalt olemasolevasse süsteemi ja tõesti – küll sujub. Ilusat ootamiseaja lõppu!
Kas sa saad prantsusmaal mingit emapalka ka? Või kuidas te nii hästi hakkama saate? Bruno oli ju treener vms? Ma puhtast huvist küsin, mitte halvustavalt. Eestis enamik inimesi ainult viriseb et ei saa hakkama aga teie olete nii tublid!
Mul on ju palgatöö! Emapalka siin muidu ei eksisteeri. Mingid toetused muidugi on, aga ma jään summade osas kahjuks vastuse võlgu, sest meil on sätestatud need otse säästukontole minema
Samas muidugi hakkama saime kenasti ka siis, kui minu sissetulekud olid veel pigem kaootilised (ehk siis võisid kuude lõikes mitmesaja euro võrra erineda). Ma arvan, et asja võti on vast selles, et vähemalt hetkel pole meil ühtki laenu/liisingut. Majas elame tasuta, auto on kohe välja ostetud (samamoodi ka kogu ülejäänud tehnika). Poes käime korra kahe nädala jooksul ja vahepeal ainult turul puu-juurvilja varusid täiendamas. Enamik oste mõtleme läbi ja pigem lähtume sellest, et korraga suurem väljaminek ja kvaliteedile panustamine, kui millegi pidev välja vahetamine. Meil pole mingeid selliseid harjumusi, mis raha nõuaksid (nagu suitsetamine või alkoholi tarbimine) jne. Ja selle kõige kokkuvõtteks ongi, et saame ilusasti hakkama ja iga kuu ka üpris korraliku summa (minu meelest) kõrvale pandud. Ühtlasi paneme alati kõrvale ka kõik suuremad summad, mis ootamatult laekuvad (viimati näiteks Bruno ema müüs mingisuguse põllu maha ja kõik said sealt siis oma osa). Praegu oleme umbes pool aastat veel lisaks pannud kõrvale sellise summa, mis meil võiks tulevikus umbkaudselt pangalaenule minna, kui maja ostame. Lihtsalt selleks, et näha kuidas niiviisi hakkama saada ja kas peaks midagi muutma.
Bruno ametinimetus on selline asi, et ma ei teagi, kas sellele ühtset eestikeelset vastet on. Ühest küljest on ta justkui kehalise kasvatuse õpetaja, ent samas hõlmab ta töö ka pool päeva kontoris olemist ja üleüldiselt spordiürituste ja tervislike eluviiside edendamisega tegelemist. Ehk siis erinevate projektide kirjutamist, nende ellu viimist jms
Kuna te käite poes korra kahe nädala jooksul, kas sa siis eelnevalt mõtled ka välja söögid, mida nädala jooksul sööte? Või ostad kokku seda, mis hetkel ahvatlev tundub?
Samas oleks poe teemaline postitus päris põnev
Aga see mõtteviis mulle meeldib, et kui asjad on korralikud ja saab kasutada, siis milleks neid välja vahetada. Sest olgem ausad, lasteasjad on ikka mega kallid ja milleks edvistada. Veel tekkis küsimus, et kuhu paned need lasteriided, mida enam ei kasuta? Viid kuhugi müüki või annetad?
Hehe, kui ma ostaks kokku seda, mis ahvatlev tundub, siis oleks meil juba kolme päeva pärast jama majas vist 😀 Eks meil need poenimekirjad on üldiselt ikka alati üsna samad. Ehk siis mingid baasasjad, millest erinevaid retsepte kombineerida. Lihtsalt vastavalt korrale tuleb mõnda asja rohkem varuda. Ehk siis päris kindlat menüüd paika ei pane (noh, et esmasp lõunaks seda ja kolmap õhtuks toda), aga ideed paberile kirja küll. Just selleks, et tekiks mingi aimdus, mida kui palju kuluda võib. Ja sellest hoolimata olen ma pooltel päevadel nagu peata kana, kes ei tea mida süüa teha 😀 A no praegu ma süüdistan selles palavust ja rasedust.
Enamik lasteriideid on mul ausalt öeldes alles ja ülejäänud olen annetanud kirikule:) Ma ütlen ausalt, et ma lihtsalt olen liialt laisk selle müügiprotsessi jaoks + siin on postikulud täiesti jubedad (selliseid kaltsukaid, kuhu müüki viia, siin pole). Pealegi ma eelistan, et las lähevad need pigem abivajajatele
Vaadates kõiki tuttavaid, kel mitu last ja samas omast kogemusest võin öelda, et esimese lapsega pidi oma elu kõige rohkem ümber korraldama ja harjuma, teisega sai ka veel ühtteist muudetud/harjutud (üks laps vs mitu last), kolmas aga sobitub lihtsalt sujuvalt olemasolevasse perekonda. Ükski meie lastest pole nii palju väiksena ringi sõitnud, kui see viimane. Ta sündis mai alguses ja suve me veetsime Muhus/Pärnus ja iga kuu käisime ka arstile teda näitamas Tartus. Peab muidugi tunnistama, et see viimane eksemplar on kuidagi eriti rahulik ja kannatlik sattunud.
Ma mäletan, kui esimest korda sõitsin üksi kahe suurema lapsega Tartust Saaremaale, tundsin ennast kui kangelasema, et hakkama sain. Nüüd ei ole mingi probleem kolme lapsega ringi rännata
Ehk siis tahtsin öelda, et ei ole vaja üldse muretseda, küll kõik laabub. Meil on muidu kolm tütart, hetkel vanuses 1, 5 ja 7 aastat.
Kuidas olete majandanud sel ajal kui sa palgatööl ei käinud? Ilmselt algusaastatel polnud ka sissetulekut. Kas Bruno on andnud sulle nö “taskuraha”?
Kuna me oleme elukaaslasega siiani suhteliselt võrdselt teeninud ja ka kulusid maksnud, siis eelmisel aastal oli mu elukaaslase teenistus topelt suurem ja mina põhimõtteliselt puhkasin. Seega on kasulikum, et tema jääb isapuhkusele. Loomulikult maksab ta siis kõik kulud ise. Aga samas peaksime lahendama ka selle, et mulle jääks nö oma raha, et kasvõi talle kingitusi/üllatusi teha ja samas mingid ostud on ikka mida mina pean vajalikumaks kui tema.
Mu jaoks on see “taskuraha” mõiste natukene naljakas. Ma ei oska seletada miks
Aga ei, meil pole kunagi olnud mingit sellist situatsiooni “palun anna mulle 25 eurot, et ma lähen nüüd välja” :D.
Mul on tegelikult (erinevalt sellest, mida mingites foorumites väidetakse) alati teatud määral ka nii-öelda “enda” raha olnud (kas siis alguses vabatahtliku töö eest saadud raha, hilisem eesti emapalk Eileeni eest või pisemate tõlkimistööde, blogireklaamide, kodulehtede kujundamise, erinevatel üritustel aitamiste, enda tehtud asjade müümise, pildistamiste vms eest saadud). Jutumärgid seetõttu, et me alustasime üsna alguses juba ühise rahakotiga ja ma olen alati ka kõik enda eesti kontole laekuvad rahad kandnud meie ühisele prantsuse kontole.
Mõistagi ma saan aru, et inimestel ongi erinev suhtumine ja eriti Eesti poolt torkab mulle silma halvakspanu selles osas kuidas meie asju näeme, aga samas ei ole ju see ka kellegi teise probleem
Lihtsalt minu jaoks oleks naljakas, et Bruno palk on meie ühine raha ja siis mina hoiaks enda oma eraldi kuskil teise konto peal, sest mul on kindlasti enda eraldi raha vaja. Ei ole. Me ei pea absoluutselt arvestust, et mis kelle raha eest läheb. Kõik on koos ja segamini ja ühine 
Loodan, et leiate ka just teile sobiva lahenduse!
Või noh, mis ma selle Eesti poolt tuleva halvakspanuga tahan öelda on, et mulle jääb tihtipeale mulje (just erinevaid kommentaariume lugedes), et kõik peabki olema sendipealt võrdselt jaotatud või muidu on midagi väga pahasti. Samas kui siinses kultuuriruumis on jälle säärane suhtumine pigem tabu ja võetaksegi asja nõnda, et pere on ühtne – raha on ühtne, milleks hakata midagi arvutama või lugema, et kes kui palju. Ma ei usu, et kumbki variant oleks teisest õigem, aga lihtsalt … erinev
p.s see pole üldse sulle suunatud, lihtsalt mõttelõng läks rändama!
Aitäh põhjaliku vastuse eest! Ma pole foorumites käinud, seega ma ei mõelnud midagi halvasti
Ma olen ise ka arvamusel, et ühine rahakott on hea, aga samas ilmselt see Eestist tuleb kaasa, et peaks ikka mingi oma raha ka olema.
Ja ma ei arva üldse nii, et mehe palk peaks olema ühine ja naise palk tema enda kulutusteks. Sest ega me siiani pole ka juuksekarva lõhki ajanud, et täpselt võrdselt peaks kõike maksma. Vaid üks maksabki laenu ja teine söögi või kuidas kunagi 😀 Aga lihtsalt kui enda palk kaob ära, siis see pani mõtlema, kuidas teistel asjad käivad.
Eks need rahaasjad on alati väga intrigeerivad ja pakuvad alati palju kõneainet
Ma tean, et ei mõelnud! Mul lihtsalt endal tekkis tahtmine natukene sügavamalt läheneda
Ma küll ei tea, millal teil see uus korraldus täpselt tekib, aga kui tunned, et tahaksid mingit kindlat enda varu kasvõi üllatuste jaoks, siis ehk oleks üheks lahenduseks juba praegu hakata natukene raha kõrvale panema? Kui sinu palk täiesti ära kaob, siis peate nagunii vähemaga hakkama saama, nii et ühest küljest oleks see ju ka hea harjutus
Tahaks ka suureks saades olla see rahaga hästi majandav inimene. Meil on see jama, et me Raidoga mõlemad oleme laristajad. Samas seni tegelikult ju kuidagi liiga hätta pole jäänud aga natukene vahel kriibib hinge, et sääste praktiliselt pole.
Meil on aga ka rahakott no 100% ühine ja ma ei kujutaks muud moodi ettegi. Nüüd on kujunenud, et mina maksan Robini lasteaia ja trennid, lapsehoidjale maksame kuidagi korda mööda, korterilaenu maksab Raido ja kõik muu maksame täiesti juhuslikult. Ei ole siin mingisugust sinu või minu raha. Meil on ka ühine konto aga üldiselt kui mul enda kaardilt raha otsa peaks saama, siis ma lihtsalt võtan Raido pangakaardi ja ei kujuta isegi ette, et see oleks probleem.
Ma olen viimased 7 kuud aga käinud ka ju palgatööl ja kuidagi nii lahe on arveid maksta oma kontolt. Imelik lause vist aga tõesti.. Olin ju ka kaua kodune ja sain küll ka erinevaid väikeseid lisarahasid aga see polnud ikkagi päris see.
Ühesõnaga: iga pere leiab oma sobiva lahenduse ja see on ainult nende asi mitu last neil on, kes maksab mingi arve, kes käib toidupoes. Peaasi, et pere ise on rahul ja neile kõigile sobib
Sind natukene teades usun ma, et te saate väga hästi hakkama ja kui peaks ka tekkima kriisiolukord, mis sääste vajab, siis suudaksite olukorra ikkagi lahendada
Mul tekkis huvi, et kasutate tegelustekki ja lamamistooli pigem kriisiolukordades, mitte igapäevaselt. Kas siin taga on mingi teooria või pigem lihtsalt enda eelistus? Minul oli näiteks oma lapse esimestel kuudel väga abi nendest, just igapäevaselt, kui tahtsin natukene puhata ja last nö. ära panna. Kuna elukaaslane oli ja siiani on pikad päevad tööl, siis jäigi kogu beebimajandus minu kaela ning esimestel kuudel oli mul üldiselt raskem selle kõigega kohaneda. Pealegi ei ela meil lähedased abilised just väga lähedal.
Mõlemat
Tegelustekki ikka kasutame rohkem, aga tulesid-vilesid mängima pigem ei pane. Laseme lihtsalt lapsel krõbistada ja uudistada. Lamamistooli suhtun lihtsalt nõnda, et tegu on suuresti siiski sundasendiga ja see pole pika aja vältel kasulik. Täpselt samamoodi nagu soovitatakse laps ka poeskäiguks võtta turvahällist välja 
Ehk siis eelistan lasta beebil pigem teki peal olla. Muidugi siit tulebki see vahe mängu, et Brunol on üsna mõistlik graafik ja ma saan nt. pesus käia vabalt enne seda, kui ta tööle läheb jne. Ella ajal toimetasin enamasti nõnda, et ta oli kandelinaga mulle külge seotud 
Ma üldse ei laida lamamistoole, vaid lihtsalt ise ei tunne vajadust igapäevaselt kasutada