Kui Liisu saaks enda päevast rääkida

Kirjutasin kunagi sellest, millisena näeb seda maailma Liisu. Täna panen kirja selle, milline on ta päevakava. Vähemalt ta enda arvates.

5:30

Äratus! Tere maailm, tere mürakaru, tere beebimonitor, tere tuba. Oot-oot, miks ma üksi olen? TEREEEEEEEEEEEEEE.
Mida sina siin teed? Ma tahtsin emmet. Pane ära oma karvane rind. EMMMEEEEEEEEEEEEE—EEEEEE-EEEE. Oeh, olgu, kui sa mind niiviisi kiigutad siis tegelikult on ju päris hea..Tähendab ei. Ma ju tahtsin ärgata. EMMMMMEEE-EEE-EEE…..

7:30

Äratus! Oot-oot, kas nad kavaldasid mu tõesti üle? Pole hullu, klaarime need sotid kohe varsti ära. Vaatame, kuidas emmele meeldib avastada, et ta peab hommikut alustama pesu pesemisega. Jep, mu riided, mu lina – kõik. Ja kättemaksuks selle eest, et ta hommikul issi saatis, ei kavatse ma isegi häält teha. Leban siin rahulikult naeratades kuniks ta mind avastab ja saab end süüdi tunda, et nii kaua sellises olekus olen pidanud olema. Paras!

07:45

Miks sa mind JÄLLE issile annad? Kas sa ei armasta mind? Mida tähendab, et SINA tahad süüa ja rahus kohvi juua? Vabandust, aga prioriteedid. EMMMMEEEEEEEEEE. Ja Sina, mida sa torgid mind, mine aja oma habe ära. EMMMEEEEEEEE.

Oleks keegi siis kohe öelnud, et näpistamisest piisab. Säh, topin oma näpud sulle veel silma kah.

Oeh, emme süles on ikka hea. Kui ta nüüd ainult lõpetaks selle vingumise, et ta ei saa ku-na-gi kuuma kohvi juua. Mis see kohv on üldse? Ja mismõttes ta sinna piima juurde panna tahab? Ega mitte minu piima?

08:15

Jess, kaks konkurenti on lahkunud ja mul tuleb emme tähelepanu nimel ainult selle punapeaga võidelda. Väidetavasti pidi ta olema mu suur õde ja mind palju armastama. Vaatame, kui palju ta mind armastab, kui ma ta vildikad ära peidan ja teda hammustan.

Haaa! Läkski emmele kaebama. Rooman ruttu oma algpositsioonile tagasi ja lasen kuuldavale kõige armsama “äää-bää-bää-ääähhhhhh”’-i, mida emme kunagi kuulnud on ja plaksutan veidi oma ripsmeid. Nagu aimata oli, siis ei suuda keegi minuga pahandada. See väiksem tegelane küll vaatab mind ka heldinult, aga tunnen, et olen siiski ohus. Teen igaks sajaks juhuks hädakisa ja lasen suunurkadel alla vajuda.

08:45

Jeeee, hommikusöök!

Eeee, emme? Mis asi see on? Päriselt? PUDER?
Raputan pead, raputan käsi, raputan jalgu ja pigistan oma suu kriipsuks.

Emme teeb lusikaga lennukit. Okei, no natuke nagu oleks naljakas.
Ehh, okei, päris naljakas on.

EMME, mida sa teed? See on ju petumäng. Kujutate ette, et ta toppis selle lusika mulle naermise ajal suhu?

Järgmisel mähkmevahetuskorral otsustan pissida just sel hetkel, mil mul midagi all pole. Olgu see talle õpetuseks.

11:30

Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga paar tundi mu elust on just kaduma läinud. Ühel hetkel võttis emme mu sülle ja teisel hetkel ärkasin ma siin.

Kus me oleme? See pole kodu. Kas me kolime? Õue? EEEEMMMMMMEEEEEEEEEEEEEEE.

Emme paneb mind tekile ja annab mulle mõned kodust kaasa võetud mänguasjad. Naljatilk. Oi, mis see seal kauguses on. Sigaretikoni? Emme haarab selle välgukiirusel, viib prügikasti ja pobiseb omaette midagi idiootidest, kes mänguväljakul suitsetavad. Kes on idioodid? See kõlab nii ilusasti. Mulle meeldivad hüüdnimed. Otsustan, et sellest võiks üks mu esimesi sõnu saada.

Vaatan, et õde mängib nii toredasti suurte ja läikivate asjade peal. Tahan ka!

Emme, kes alles eile kiitis mind selle eest, kui tublisti ja kiiresti ma liigun, on nüüd hoopiski pahane ja ütleb, et ma paigal püsiksin. Seda, et…vähe otsustusvõimetu või kuidas?

12:00

Toome kõige suurema õe koolist ära.

Jumala eest, ära näpi mind. Ja aja oma pisikesed sõbrannad ka minema. Ma pole mingi muuseumieksponaat teil siin. Tuti-pluti-nii nunnu. EMMMEEEEEEEEEEEEE.

12:30

Oh jumal ei, lõunasöök. Õnneks on emme saanud aru, et mulle mingi vedel plöga ei meeldi. Andke mulle suurte inimeste toitu!

Kuigi ma eelistaks süüa emme süles, paneb ta mind siiski vastikusse kileja materjaliga kaetud tooli istuma. See pole ju üldse lõbus – selle saab kohe puhtaks pühkida. Emme püksid see-eest… teate, et tal on ainult üks paar teksaseid või? Hehehe…isegi minul on rohkem!

Mis meil siin siis on. Suvikõrvits, brokkoli ja porgandid. Kõik kenasti pehmed ja mõnusad. Emme naeratab mulle meelalt ja laseb ise pitsal hea maitsta. Huvitav, kui rumalaks ta mind täpselt peab?

Võtan kõik taldrikul oleva ja loobin igasse ilmakaarde laiali. Brokkolit üritan veidi ka endale näkku määrida. Porgandit see-eest riietele. Olgu homme mu taldrikul pitsa või te veel näete, milleks ma võimeline olen!

13:45

Kõige suurem õde on koolis, teine suurem õde on voodis – emme on ainult minu päralt! Ainult, et natuke imelik on olla…tahaks silmi hõõruda ja haigutama ajab. Üritan seda võimalikult salaja teha, et emme ei näeks.

Pekki. Emme nägi.

Nohisen natukene emme rinna otsas ja vaatan talle armsalt silma ja mul tuleb hea mõte – teeks peteka! Mängin, et jään magama ja kui ta mind voodisse paneb, siis hüüan “ÜLLLAAAAAATUUUUUS”.

Tehtud! Ainult, et emmele ei meeldinud mu üllatus. Pole hullu, topelt ei kärise!

Ma ei saa aru, miks emme pahane on ja mida tähendab, et pärastlõuna on ta tööaeg? Kas minuga mängimine ei olegi ta töö?

Olgu, tegelikult on päris suur uni küll ja kui ma niiviisi trikitan, siis ei jaksa ma ju õhtul oma tavapärast etendust anda. Emme räägib veel kellegagi telefonis ja otsustan sel korral talle hea üllatuse teha – panengi silmad kinni, haaran kaisuka ja jään vaikseks. Enne unne suikumist kuulen veel, kuidas emme on mu kõrvale tulnud ja vaikselt sosistab, kui palju ta mind armastab. Mina teda ka.

15:45

Aitab küll. Ega ei saa tervet päeva maha magada. Emme võtab mu sülle öeldes, et tal on veel veidi tööd vaja teha.

Ega ikka ei ole küll. Annan endast parima tagudes klaviatuuri ja üritades arvutihiirt maha visata. Viie minuti möödudes annab emme alla. Minu võit!

16:30

Kogu kamp on jälle kodus! Tunnen, et tähelepanu hakkab minult eemale hajuma ja teen kõik endast oleneva, et seda vältida.

Tõusen trepi najal püsti, tõmban niiskete salvrätikute pakist kõik salvrätikud välja, sahmin oma sokid jalast ja peidan ühe ära, tirin riiulist kõik mänguasjad välja, lõhun õe ehitatud torni ära, hammustan issit, tirin suuremat õde juustest ja teen oma kõige süütumat nägu, üritan teise suurema õe käest küpsist ära võtta, aga jään emmele vahele. Samuti üritan peeglis oleva beebiga suhelda, aga ta ajab mind närvi – miks ta peab kõike ahvima, mida ma teen?

18:00

Vanniaeg! Ütlen ausalt, et see veevärk pole päris minu teema. Paljas olemine on äge. Paljana kuskil vees solberdamine – ei aitäh. Võtke kõik oma pardikesed ja kaelkirjakud ja hullake ise nendega. Ma pole kala – ma olen beebi. Jätke mu vaene hing rahule. Ja ärge üldse üritage siin mingi kindakesega mind hõõruma tulla väites, et mind peab puhtaks pesema. Pese ennast kui tahad.

Aga ei kuula mind keegi. Ikka topitakse vette, ikka kukutakse nühkima. Tuti-pluti, vesi on hea. Ja-jah. Aga teate, mida mul vannis olles pole? Mähet, hehhehehe……..

18:30

Olgu, vanniintsidendi tõttu on minuga tegelemine delegeeritud issile. Issi jäi magama. Hammustan teda nibust, et mu kohalolek talle meelde tuleks.

19:30

Minu päeva suurhetk on käes. Minu igaõhtune etendus. Mõni ütleks lausa kontsert. Mu elu parim roll. Mu elu parim publik.

Lasen oma häälepaelad valla. Asja võlu on selle lihtsuses ja kestvuses. Ma ei lõpeta mingil juhul enne etenduse määratud lõppu. Vahet pole, kes mind hoiab ja millises asendis. Te peaks nägema, milliseid imetrikke need kaks armsat vanemlikku klouni on üritanud teha, et mind ometigi vaigistada. Ükskord imiteeris emme isegi ahvi ja laulis samal ajal täiest kõrist IT’S THE EEEEYEEEE OF THE TIIIIGEEEER. Ma pole päris kindel, kas ta üritas mind naerma ajada või minu tehtavat kisa summutada. Kumbki ei õnnestunud. Issi see-eest itsitas küll ja ütles, et ta on täitsa totu.

Hea öelda, kui ta ise tantsib kasvõi vihmatantsu, et ma ainult nutmise lõpetaks.

Ma peaaegu, et tahaks neile öelda, et siin ei aita miski. See on lihtsalt mulle sisse kodeeritud. Igal õhtul 1,5h ja mõnikord publiku tungival soovil (loe: nende karistamiseks, kui on üritatud rakendada minu jaoks ebameeldivaid meetodeid) ka veidi kauem. Puhast ja kõrget beebikisa.

21:30

Säärane etteaste on väsitav ja tean, et vajan järgnevaks ööks veel veidi jõudu.

Söön kõhu kenasti täis ja lasen silma looja. Enne voodisse transportimist manan kindlasti veel näole paar unesegast naeratust. Nendel naeratustel on maagiline võime – emme ja issi mõlemad unustavad niiviisi kõik mu pahandused ja ütlevad teineteisele, et neil on minuga nii vedanud.

On tõesti!

Head ööd!