Läbi Liisu silmade: Miks emps mind piinab?

Eloise tekitas minus täna jälle kange tahtmise suuta seda maailma läbi tema silmade näha, nii et palun. Liisu jutustab!

“Mu emal on mingi kahtlane komme – ta tahab absoluutselt kooguuuaeg mulle mingeid asju selga toppida. Kujutate ette? Mina veedan pool ööd rapsides nagu Houdini, et saaksin lahti oma magamiskotist ja teise poole, et pidžaama seljast vinnata ja siis ta tuleb hommikul ja raputab pead. Mida tähendab, ah? Kas ma raputan pead, kui ta endal pluusi üles tõstab? Vastupidi: kiidan takka. Võiks nagu õppust võtta. Aga ei. Tema raputab pead, teeb mulle pai ja ütleb, et ma olen ikka üks paras totu küll. Ma pole päris kindel, mida ta sellega öelda tahab, aga mulle ei tundu see tunnustusena mu öiste ponnistuste eest.

Ja hakkab pihta. Alustuseks bodi – täielik õudus, kellel seda vaja on. Seejärel sukkpüksid – appi. Selle õuduse eest üritan alati ära rahmeldada. Väntan oma kujuteldavat jalgratast, aga emme on alati kiirem. Seejärel üritan kaks jalga ühte sukasäärde toppida, et oleks asi natukenegi lõbusam, aga isegi seda ei lubata. Tekib väike lootus, et ehk piirdub asi sellega, aga looda vaid. Mingi ollus tõmmatakse veel üle pea. Ise on ta endaga muidugi alati väga rahul. Ise passib mõnikord nädalavahetustel poole päevani pidžaamas, aga endast väiksemaid on vaja ju kohe pärast ärkamist traumeerida!

Õueminekust ärme üldse räägi! Jalanõud, sall, müts, kindad, jope. Nagu ettevalmistused sõjaks. Ma teen igaks juhuks vastavat häält ka. Ja mängin peitust. Ennast ma küll ära ei peida. Ma ükskord proovisin, aga see ei tulnud vist väga hästi välja. Emme leidis mind kohe ülesse. Enda meelest leidsin küll väga hea peiduka! Panin raamatu endale katusena pähe. Varjas ju ära küll!

Nüüd peidan ma ära hoopis enda saapad. Ja mõnikord naljaviluks emme omad ka. Ikka ainult ühe. Ja kui emme pahaseks saab ning kapiukse lukku paneb, siis peidan hoopis ta toavõtmed ära. See on nii lõbus, kuidas ta siis mööda tube tuiskab ja muudkui omaette ähib ja puhib ning kurdab issile, kuidas tal ikka üldse mälu pole. Hiljem, kui ta võtmed mu mänguköögi ahjust või nukuvankrist leiab, siis saadab natukene naljaka pilgu, justkui süüdistaks mind, aga ei ma usu, et ta saaks aru, kes need tegelikult ära peitis.

Täna tuli emmel kohe eriti halb mõte. Ta tahtis mulle veel ühe hullusärgi osta! Või jope. No ega minu meelest suurt vahet pole. Pani mulle praeguse selga ainult selleks, et viis minutit hiljem see ära võtta ja hakata mulle teisi selga suruma. Ega ikka ei hakka küll! Sai ju selgeks tehtud, et mul pole selliseid asju vaja!

Mina tahtsin hoopis palli mängida, näha mis on leti taga, müüjatädi jalgu kallistada ja end riiulisse magama sättida. Emme ei tundunud eriti rahul olevat ja kasutas mingeid sõnu, millest ma eriti hästi aru ei saa. Lõpeta, stopp, aitab küll, tule kohe siia ja mingid muud taolised sõnad, mis on minu jaoks täiesti tähendusetud. Ma ei tea miks, aga kui asi ei puuduta just söömist, siis ma nagu ei kuulekski, mida ta mulle ütleb. Ma luban, et annan endast parima, aga see oleks nagu minusse sisse kodeeritud. Võimalik, et see on mingi süsteemiviga, sest suuremal õel on samuti raskusi kõikide emme käskluste mõistmisega. Kuigi mulle hakkab vaikselt tunduma, et ta teeskleb.

Müüjatädi igatahes naeratas ja ütles, et ma olen imearmas. Mulle küll tundub, et ta võis valetada. Talle lihtsalt meeldib emme, sest ta ostab enamasti kõik meie riided sealt poest ja meid on päris mitu.

Kui nägin, et emme juba päris kurvaks hakkas muutuma, siis lasin talle ikka ühte jubedust endale selga proovida. Ainult, et hoidsin käed naaatukene krõnksus, et ta arvaks nagu see on mulle liiga suur. Arvasin, et tegin head nalja, aga sain oma veast aru kohe, kui emme ütles müüjatädile, et eks me otsime edasi. Kas see tähendab, et ta üritab mulle veel asju selga proovida?

Ning pärast kogu seda õudust toppis ta mu vankrisse ja pani veel rihmadega kinni ka. Mul on tunne, et ma ei meeldi talle. Ta ainult piirab mu vabadust. Otsustasin sellest talle ka teada anda. Mingil kummalisel kombel ei muutunud sellest midagi.

Ja koju jõudes tiris ta selle jopevärgenduse mult muidugi jälle seljast ära. Otsustagu ära ükskord. Selga-seljast ära-selga-seljast ära. Ja siis pobiseb õhtuti issile, et me ei suuda otsustada, mida me tahame!”