Emme räägib suurtele õdedele tihti, et kui keegi tahab neid endaga kaasa viia, siis tuleb teha hästi kõva häält ja hirmsal kombel vehkima hakata. Muidugi nad on natuke rumalad ja ei kuula emmet vist eriti tähelepanelikult, sest nemad teevad seda tihtipeale ka siis, kui emme neid koju viia tahab. Kisavad ja vehivad nagu marus kaheksajalad.
Mina olen aga kõik emme antud tarkuse endale kenasti kõrvataha pannud.
Nii juhtubki, et iga kord, kui mõnes uues kohas oleme ja keegi üritab mind endale sülle haarata, siis lasen ma häälepaelad valla. Klaasid klirisevad, eakamad ruumis olijad vangutavad emme suunas pead, emme häbeneb ja mina sahmin nagu homset poleks. Kui see ei toimi, siis lasen end süldiks!
Mida? Oli ju öeldud, et kui võõras tädi või onu tahab meid endale haarata, siis peab vastupanu osutama. Muidugi pean nentima, et mõnikord läheb nihu ja kasutan seda taktikat ka täitsa tuttavate nägude peal. Mis teha, kui mu mälu pole veel korralikult välja arenenud!
Emme üritab küll öelda, et see on tädi see või onu too, aga kust ma tean, et ta mind hoopiski ei testi? Ja üleüldse on mu issil ainult kaks venda, nii et kuidas see suvaline vuntsidega mees saab mu onu olla – no mina ei tea.
Äkki emme magas bioloogiatunnis ja ei saanud hästi aru, kes onud-tädid tegelikult on?
Igatahes ei lase mina end kellelgi sülle haarata.
Tegelikult on mul selle vältimiseks ka ettevaatusabinõud: ma hakkan kisama juba emme süles olles. Võimalikult kõvasti. Ja teen võimalikult hirmsaid grimasse! Mõnikord üritan ninast mulle ka puhuda, aga need alati ei tule ja tunduvad teisi rohkem lõbustavat.
Seda taktikat kasutades hoiavad inimesed enamasti oma käbarad kenasti endale.
Muidugi tuleb tähelepanelik olla. Kui ma seda liiga kaua järjest teen, siis võib juhtuda, et hoopis emme ise annab mind esimesele ettejuhtuvale inimesele sülle, kel parasjagu käed vabad on.
Ükskord läks ta isegi teise tuppa.
Teda nagu üldse ei huvitaks mu turvalisus! Õnneks suutsin ma nii kõva häält teha, et mind anti ruttu vähemalt issigi kätte.
Ega tema kah just kõige turvalisem tegelane pole, aga tundub, et vähemalt emme usaldab teda.
Miks mitte turvaline? Vaadake – emme on päev läbi minuga. Üks suurtest õdedest samuti. Üks käib koolis. Tean, sest veedame pool päeva teda sinna viies ja tuues.
Aga issi? Tema läheb hommikul kuskile ja tuleb alles õhtul tagasi. Mõnikord ka nädalavahetustel. Aga kuhu? Emme ütles, et eile käis ta näiteks jooksmas. Päriselt, jah? Suured õed jooksevad siin päevad läbi elutoas ringiratast ja issil on siis vaja SPETSIAALSELT kuskile minna, et joosta? Ma räägin: kahtlane! Seega eelistan ma võimaluse korral teda pigem eemalt piielda.
Nii äge! Kuna poeg on mul sama vana, kui E, siis on nii naljakas neid lugusid lugeda ja samastuda. Kui eelmised E sissekanded on meile nagu rusikas silmaauku, siis antud postitus oleks pidanud olema 5 kuud tagasi.
Aga näha on, et karakterit selles preilis on. 
Ega Liisu ka tegelikult nii bravuurikas pole – ma nendesse postitustesse kogun lihtsalt eredamad hetked kokku. 3/4 tõde ja 1/4 ilukirjanduslikku liialdust.
Sinu postitustest kiirgab alati nii suurt armastust välja
kohe näha, et sa kirjutad blogi südamega mitte klikkide kogumiseks
Aitäh!
Ma kirjutangi blogi kahel põhjusel:
1) mulle meeldib kirjutada
2) see on uskumatult mugav meetod meie tegemiste dokumenteerimiseks
Klikkidega pole mul midagi peale hakata, sest raha ma blogiga ei teeni (võtan vastu ehk ühe koostööpakkumise kümnest).
Hei
Mul oma poisiga sama jama. Ta saab augusti lõpus 2 ja peale minu ja mehe ja suurema venna, ei tunnista kedagi.
Vahest nii kahju. Tahaks mehega koos kuskile minna ja ei saa. Suurem poiss saab 5 ja tal oli juba beebina, et mida rohkem sülesid, kus istuda ja mõnuleda, seda lahedam 😀 Ja meil suurepärane mamma, mehe ema, kes lapsi vaatab alati ja no väikemees ei lepi…
Hea näide sellest, et ühe pere lapsed on erinevad! Kas ta siis ka ei jää, kui vend ka juures? Et nagu julgem või nii? Ma küll usun, et ta kasvab teil välja sellest, aga ega see eriline lohutus muidugi pole.
Oh kuidas ma kadestan Sinusuguseid inimesi, kes oskavad ja viitsivad kirjutada! Olen ise hetkel oma rasedusega kohe jõudmas poole peale ja pole jõudnud midagi omale märkmikku mälestuseks kirjutada. Viimane aeg oleks vist algust teha.. kunagi oleks ju hea lugeda ja järgmiste rasedustega võrrelda.
Ole sama vahva edasi!
Hakka KOHE pihta! Okei, ma niiviisi kamandada ei taha, aga tead – ma tean omast käest, et kui edasi lükata, siis lõpuks ei kirjutagi midagi. Ja kõik sellised asjad ununevad nii kiirelt. Pane kasvõi märksõnadega emotsioonid ja mingid sündmused kuskile kirja, et saaksid kunagi nendest kinni haarata ja nende abil pikemalt kirjutada.
Mina loen alati su postitusi!! Meie kolmanda piigaga jäi võõrastamine vahele mu meelest või ei mäleta ma enam. ta kohe kohe juuni alguses saab 2. Minu juulis kuueseks saav ja septembris viieseks saav laps selle eest kaklevad nagu pöörased. ma ei tea mis värk on aga ma hakkan hulluks minema 😀
Mu omad on ka mõnikord karvupidi koos. Ja siis sekund hiljem on suurimad sõbrad. Jube väsitav. 😀
Väga lahe postitus! Õnneks sellel teemal samastuda ei saa. Minu kolmas laps – preili- lepib enamjaolt kõigiga. Mõned karvasemad ja pealetükkivamad onud hirmutavad, et nende juurde väga ei tiku aga üldjuhul pole probleemi :D. See eest sain mõni aeg tagasi veel lapse magamatuse osas juukseid kakkuda (endal siis). Sünnist saati oli kapriisne magaja. Süles jäi magama aga voodisse ümber tõsta ei saanud, sest ärkas kohe üles, ööunne jäi ainult minu kaisus, vahest sain ka oma voodisse aga seal pidas vastu maksimum tund aega. Kõik muutus kui laps sai aasta ja natuke peale. Nüüd on elu magamise osas lust ja lillepidu :D. Õhtul 9-st lähevad lapsed magama. Ärkame kõik koos kell 7 ja väiksema lõunauni kestab üldjuhul 3-5 tundi. Väga super :P.
Sulle jõudu ja jaksu