Kuna mina ja Liisu oleme siin pärast tänast ööd natukene keerulises suhtes, siis mõtlesin, et vast tuleks kasu üritada maailma korraks läbi tema silmade vaadata. Ehk siis palun väga: elu nii nagu seda näeb Eloise.
Kas te teadsite, et ma olen juba 6-kuune? Pole hullu, kui ei teadnud. Ega minagi poleks teadnud, kui emps muudkui ei korrutaks, et aeg läheb niiiiiii kiiresti. Mis on küll natukene vastuoluline, sest iga jumala öö korrutab ta kui mantrat: “see öö ei saa kunagi otsa”. Ma tahaks, et ta ükskord ära otsustaks, sest selline vastuolulisus on natukene segadusse ajav.
Kas enne neid kuut kuud oli üldse midagi? Kui ma täitsa ausalt ütlen, siis mul pole aimugi. Minu jaoks on elu alati olnud emme ja mina! No ja need teised, kes siin ringi vantsivad ja mind vahepeal emmelt ära võtta proovivad. Üks neist on täitsa muhe! Kahjuks on ta juuksed haaramiseks liialt lühikesed. Rääkimata äärmiselt suurest probleemist – tal pole rindasid. Täiesti ebafunktsionaalne. Ja siis ta arvab, et ta saab mind õhtuti magama pandud. Naljakas vennike! Aga kui ta mind süles hoiab, siis… siis ma tunnen end nii turvaliselt, nii kaitstuna. Seda seniks kuni ma emmet igatsema hakkan. Kaks minutit turvatunnet päevas on minu jaoks täitsa piisav!
Mingid pisikesed inimesed tiirutavad siin ka ringi. Muudkui saalivad sisse-välja, aga tundub, et nad vist ikka elavad siin. Üks neist on päris vahva. Teeb mulle pidevalt naljakaid nägusid ja hääli. Natuke on nagu piinlik, aga ma viisakusest veidi itsitan lootuses, et ta lõpetab. Ei lõpeta. Teine käib aeg-ajalt mulle moe pärast musi andmas, aga unustab mu kohe, kui emme hüüab “sööööööömaaa”.
Ja veel! Meil on mingi eriti äge tegelane siin. Ma pole hästi aru saanud, kas ta on ka mu õde või hoopiski kõndiv mänguloom, aga ta on nii lahe! Ta kõnnib neljakäpukil, teeb hästi naljakat häält ja ma annaks kõik, et temast kinni haarata. Emme ainult ei lase. Ja üleüldse paneb ta jooksu, kui mind näeb. Ma ei saa aru, mida ta küll kardab? Ma ju ainult tahaks natukene teda kiskuda ja võib-olla veidi maitsta kah…
Aga emme… emme on mul kõige naljakam! Teate, ükskord andis ta mulle mingi imeliku silikoonist asja ja palus mul juua. Ütles, et see on hea. Täitsa totakas. Ma ju joon rinnast, mitte mingist lutipudelist. Tundus, et ta sai asjast aru, aga siis marssis ta võiduka näoga tagasi ja hoidis lusikat. No tere-tali! Ta arvab, et ainuüksi seetõttu, et ma olen pisikene võib ta mind niiviisi petta. Ei lähe läbi!
Ja mõned päevad tagasi pakkus ta mulle mingit oranži plöga. Ta tundus ise niiii entusiastlik. Manas näole oma suurima naeratuse, rääkis mulle pikalt, kui hea see on (naljakas, ise sõi ta küll hoopis suppi…) ja üritas seda jubedust mulle suhu toppida. Ma ausalt tahtsin talle head meelt teha, aga see värk…see polnud piim noh!
Mis ma teile veel oma kuue kuu kohta rääkida võiksin? Ah, jah, muidugi! Teate, mis ma ükspäev leidsin? Varbad!! Nagu päriselt, need on kõige ägedamad asjad üldse. Need on mu jalgade küljes ja ma saan nad suhu toppida!!! Ja terve mu rusikas mahub mulle ka suhu! Ning pärast kuudepikkusi eksperimente olen lõpuks jõudnud tõdemuseni, et mu sokid ei maitse pooltki nii hästi kui mu varrukad!
Ja mul on kaks hammast! Ma ei tea päris täpselt, kuskohast nad tulid, aga minu poolest võibki see värk kahega piirduda. Nad tegid lihtsalt sellist valu, et emme ka nuttis mu kõrval. Ta lihtsalt ei osanud midagi teha. Ja mina ei saanud üldse aru, mis toimub. Kuniks ma avastasin, et mul on suus midagi teravat. Ega ma siiani ei mõista, mis nende eesmärk on. Mõnikord ma katsetan neid emme peal, aga siis ta vaatab mind natuke kurjalt ja paneb oma rinnad peitu. Kamoon, emme, ma ju tegin ainult nalja!
Mulle meeldib emmega naljatada! Ja issiga. Aga teate, mis mulle ei meeldi? Kohe üldse mitte? See, kui mind maha pannakse. Jumal küll, ma olen armas beebi – see peaks justkui seadusega määratud olema, et mind peab pidevalt süles hoidma. Aga ei. Mõnikord panevad nad mind põrandale. Ja nagu see juba piisavalt halb poleks, siis läheb hullemaks..mõnikord jätavad nad mind niiviisi lausa kümneks minutiks. KÜMNEKS.
“Mul on vaja triikida”
“Mul on vaja pliidi ääres olla”
“Mul on vaja põrandaid pühkida”
Ei-ei-ei. Teate, mida teil on vaja? Mind süles hoida. Ise nii tarmukad, aga kõigest valesti aru saanud.
Aga, mis mulle kõige rohkem meeldib? Musid!!! Palju-palju musisid! See on esimene asi, mis emme hommikuti teeb, kui kuuleb, et olen ärkvel. Ta tuleb heidab minu kõrvale voodisse, sasib veidike oma ninaga mu juustes ja katab mu seejärel musidega korrutades, kui väga ta mind armastab. Ja siis ta teeb mulle natukene kõdi. Mu naljakas emme!
Seejärel tantsime natuke peegli ees ja ta jutustab mulle totra häälega, kuidas peeglis on veel üks armas beebi. Vaene emme. Ma tahaks talle nii väga öelda, et see olen ju mina, aga ta tundub nii rõõmus arvates, et meid on kaks. Äkki saab ta ühel päeval ikka ise aru!
Ja nagu te vist aru saite, siis ma magan emme ja issiga samas voodis. Mul on küll tegelikult kaks päris enda voodit, aga ega need mulle eriti ei meeldi – emme ja issi ju nendesse ei mahu. Seega olen ma kandnud hoolt selle eest, et nad enam isegi ei ürita mind mujale panna! Emme küll räägib siin vahepeal, et ma olen piisavalt suur vähemalt osa ööst enda voodis magamaks, aga ärge muretsege – mul on igati toimiv plaan juhuks, kui ta peaks midagi nii hirmsat üritama.
Nende voodis on ju nii hea ja soe ja lisaks öö läbi avatud baar. Kui see pole luksus, siis ma ei tea mis on! Aga ega ma tegelikult tahagi öösel suurt magada. Kuulsin kord, kuidas emme issile ütles, et lapsed pidid kõige rohkem kasvama just öösel. Ja siis nad arvavad, et ma peaks selle maha magama. Ärge tehke nalja! Ma ju tahan näha, kuidas ma kasvan.
Mõistagi annan ma öösiti endast parima: naeratan, naeran, kilkan, olen niii heas tujus ja ärkvel, kui vähegi võimalik. Sellegi poolest tundub mulle vahepeal, et emme-issi on natukene väsinud ja ehk isegi natukene … pahased?
Emme küll ütleb mulle hellalt, et see pole minu süü, aga kuulsin küll, kuidas arst talle ütles, et tal on krooniline üleväsimus ning minu poole vaatas. Mis see krooniline üleväsimus üldse on? Kas seda suhu saab panna? Arstitädi ise meeldis mulle sel korral palju rohkem kui varasematel. Vist seetõttu, et ta ainult mõõtis mind. Ega ma mingi lihtne tüdruk pole, et oleks lasknud tal kohe kõik numbrid mängleva kergusega kätte saada. Sahmisin nii nagu homset poleks! Väntasin jalgadega oma kujuteldava jalgratta pedaalidel nagu põgeneksin püreeampsude eest, haarasin kõike, mis vähegi haardeulatuses, üritasin arstitädi kätt ära süüa ja avastasin, et ta kell on hoopis maitsvam. Pöörasin end siia, pöörasin end tänna. Vahepeal natukene kilkasin ka. Emme ja arstitädi nentisid mõlemad, et sellise sahmimise peale vajuksid nemad küll kohe sügavasse unne. Mitte mina! Näitasin natukene oma kõhulihaseid ka ja emme tõdes, et need oma tema omadest vägevamad. Näed sa!
Tundub, et mul on ikka päris mõnus elu! Kui nüüd ainult emme selle “sööme päristoitu” lolluse ära lõpetaks ….
Eloise
See on vist esimene kord kui mul kellegi postitust lugedes pisarad silma tulid
Jõudu sulle ja olge sama mõnusad edasi!
Heh, viimasel pildil tãitsa võõras laps
Nii armsalt kirjutatud tekst!
Sa ikka kohe oskad, Britt 
Ja sa kohe oskad mind meelitada! Aitäh!
Lasteraamatuid ei ole mõelnud kirjutada? 😀 Noh, lasteraamatuid täiskasvanutele? Lugesin ja pugistasin naerda.
Ei ole sellise žanri peale tulnud veel, aga mul on alati hea meel, kui mu kirjutamisstiil kellelegi sobib ja naermagi ajab! Ehk siis suur-suur aitäh komplimendi eest!
Võrratu kirjatükk. Mul hetkel kaisu sammuti kaisubeebi, aastane printsess. Temagi nõustub igati Eloisega, et emme ja issi voodis on parim uni, muuga on ta tänaseks leppinud
Jõudu kasvamisel!
Aitäh! Eks kaisus ole kõige parem jah.
Apppi, see on nii armas
ja nii humoorikas!
Ma olen vist varem ka öelnud, et ilma huumorita läheksid meil asjad siin ikka üsna hapuks. 😀
Lugesin eile õhtul su posti,kui olin lapse (2 nädalat noorem Liisust) tema enda voodisse magama pannud (teades,et kahe tunni pärast ta nagunui meie voodis
) ja kihistasin kõike seda lugedes naerda. No täpselt meie elu. Saatsin su posti mehele ja ühel hetkel kuulen,et keegi naerab elutoas. Hommikul mees ütleb,et see blogija kirjutas ju meie lapsest!!!!!
Su kirjutamise stiil on väga äge ja see post on lihtsalt super!!!!
Issand, ma olen nii kade lugedes, et teil õnnestub ta vähemalt natukesekski ta enda voodisse panna! Minu omal on mingi sisseehitatud sensor ja hakkab automaatselt undama ainuüksi seepeale, kui ma julgen mõelda sellisele asjale 😀
Aga mul on väga hea meel, et see postitus sind ja su meest veidi naerutas ja äratundmisrõõmu pakkus – mul on väga hea meel teada, et Liisu pole ainukene natukene pretensioonikas beebi 😀
Nii lahedasti kirjutatud postitus! Sain mitme koha peal muiata ja ülejäänu oli lihtsalt väga armas
Aitäh!
See on kõige parem blogipost, mis iial kirjutatud!!! Ja ma ei liialda! Kuidas oskab keegi nii hästi kirjutada? Selgitage palun 😀
Minu kolmas beebi on teie omast 3 kuud vanem ja samastumise hetki oli oi kui palju! Eriti kaisus magamise ning maha panemise osa
Küll sa oled armas ja lahke kiitust jagama! Aitäh sulle.
Ei tea kas olen kuidagi abiks, sest infot ju netis igasugust, aga ka mina magasin pea iga öö beebi kaisus alates kolmandast nädalast kuni neljanda kuuni. Meil on suur võrevoodi pandud meie voodi kõrvale, külje võtsin maha, et saaks beebit rahustada ja kaisutada oma voodist . Seal voodis ta magas iga öö vb tund kaks ja siis alati tahtis minu kaissu tulla. Algul see mulle probleemiks polnud ega oleks arvanud, et ta sellest sõltuma hakkaks aga hiljem jah pidevalt ta tahtis kaisus olla, aga kahjuks ta hakkas higistama väga palju kui ta on mu kaisus ja see on ju sidsi risk, lisaks mu kehale hakkas see halvasti mõjuma, iga öö sundasendis. Teadsin et olen selle vea ise teinud ja sain aru et ta on minust rohkem sõltuv just selletõttu, et ma kaisutan ta magama . Sain aru et kui ta öösel üles ärkab, siis ta alati tahab jälle kaissu, seega ma hakkasin teda magama panema enda kõrval, aga mitte kaisutades vaid patsutades, silitades jne ja kohe esimene öö läks hästi , magas ilusti mu kõrval enda voodis . Magan tal väga ligidal aga selle vastu mul pole midagi , lihtsalt ma ei tahtnud enam teda kaisutada. Ta ei ole küll parim magaja , ärkab 3-4 x et rinda saada aga õnneks suudab nüüd ilusti mu kõrval olla
aitas ka palju see, et ostsime Black out kardinad ja kasutame siiani ka white Noise aga mitte alati, sellest ta väga sõltuv pole.
Oeh, appi, see sundasend – nii tuttav probleem! Ma sain Ella sarnase meetodiga ise magama õpetatud, aga ta oli vist 10-kuune siis. Ma päris täpselt ei mäleta enam.