Nelja kuuga juhiload kolme lapse kõrvalt ehk Prantsusmaal lubade tegemisest

Ideaalis oleksin ma küll tahtnud kirjutada “kolme kuuga”, aga mis sa vaene hing ikka peale hakkad, kui sõidueksamile lihtsalt ei saa varasemaks aega. Ja kindlasti ei peaks ideaalis mainima seda, et tegelikult alustasin ma autokooliga juba kümme aastat tagasi Eestis.

Ühesõnaga suhtumise ja ajaarvamise küsimus. Ma võtan optimistlikuma lähenemise ja alustan oma ajaarvamist sealtmaalt, kus ma ka tegelikult asjaga tegelema hakkasin. Ma ei saa öelda, et mul oleks juhilubade järgi nüüd meeletult karjuv vajadus olnud. Pigem ei meeldi mulle poolikud asjad. Ja see lubadega seonduv oli hirmus poolik. Ning nüüd mõistagi mõtlen, et kuhu siis sõita. Kõik on nii käe-jala juures. Eks need load olegi erandlikeks kordadeks, mil on vaja kuskilt maailma lõpust eriti head paberit osta või arbuusi taga ajada.

Ütleks, et olen enda üle uhke küll. Üks peatükk läbi. Mõned aastad tagasi poleks ma osanud arvatagi, et ma juhiloa lõpuks Prantsusmaal ära teen. Hirmus tundus. Hirmul, nagu teate, on mõistagi suured silmad.

Teooria polnud pooltki nii keeruline kui kartsin. Liikluseeskiri on ju siiski Eesti omaga küllaltki sarnane. Lihtsalt koos mõnede lisanditega. Pluss punktisüsteemi selgeks saamine – palju punkte teatud rikkumised kaotavad jne. Keeleliselt oli kõik okei. Jah, paaril korral juhtus nii, et mõne küsimuse juures ei saanud ühest-kahest sõnast hästi aru, aga küsimuse enda mõte oli õnneks siiski selge.

Mis puudutab sõidueksamit, siis üllataval kombel polnud ma enne eksamit isegi eriliselt närvis. Tundus lihtsalt selline tüütu asi, mis tuleb ära teha. Kellaaja valisin nimme, sest liiga varakult olen ma veel uimane. Seega sekretäri pakutud kell kaheksa hommikul, ei sobinud minu jaoks üldse. Ma hõõrun siis alles liiva silmadest ära. Kümme tundus ideaalne. Ühtlasi tähendas see seda, et jäin antud päeva viimaseks proovijaks. Kartsin vaid seda, et enne mind satuvad mingid jobudikud, kes eksamineerija tuju ära rikuvad. Nagu eluloteriis ikka, siis võitsin. Enne mind tuiskas autost välja üks eriti maruline noorhärra, kes virutas ukse kinni säärase hooga, et ilmselt ka kõrvalmaja aknaklaasid klirisesid. Autokooli omanik jooksis talle tusaselt järgi ja nii nad siis paar minutit kraaklesid.

Kui noorhärra jalgadega kruusa laiali pekstes lõpuks minema tuiskas, sain ka loa autosse minna.

Kivikuju sai siinkohal uue tähenduse. Eksaminaatori nägu tundus olevat ilma võimeta väljendada emotsioone. Lohutasin end tagaistmel istuva autokooli omanikuga, kes mulle julgustava naeratuse saatis.

Kuidas eksam toimub?

Eksam kestab 25 minutit. Selle jooksul tuleb lisaks sõitmisele vastata kahele küsimusele ja parkida.  Kui on aega, siis minnakse ka kiirteele. Kui pole, siis ei minda. Mina ei läinud.

Eksamit hinnatakse punktisüsteemi abil. Maksimaalne punktide arv on 30 ja eksami sooritamiseks on vaja kokku koguda 20. Kaheksat kriteeriumit hinnatakse kolmepallisüsteemis. Ühte maksimaalselt kahe punktiga ja lisaks on viis erinevat kriteeriumit, millest igaühe täitmine annab ühe punkti. Kui eksaminaator vajutab pidurile, katsub rooli, ületad stoppjoone/ei peatu selle taga täielikult või ignoreerid kellegi teise eesõigust, siis on eksam automaatselt negatiivse lõpptulemiga.

Sõitsime mööda mulle tuttavlikke teid, parkisime (sain külgboksi – õnneks paremale poole, sest vasaku puhul oleksime me endiselt sealsamas), vastasin küsimustele käsipiduri kohta (ja unustasin käsipiduri koheselt ka peale, sest noh tundus nagu olukorda hästi illustreerivat). Üritasin iga pealiigutusega olla nii dramaatiline kui võimalik (teades, et just pea piisavalt mitte pööramise eest kaotatakse kõige rohkem punkte), aga sain paaril korral aru, et oleks võinud ikka veel dramaatilisem olla. Ajasin korra sassi à droite ja tout droit (paremale ja otse). Kuigi mind ennast viis see hetkeks rööpast välja, siis eksamineerija lohutas, et pole hullu ja keeleline arusaamatus pole viga. Korra sõitsin liialt paremal teeservas ja ühtäkki olimegi juba algpunktis tagasi.

Teadsin, et tulemust ei saa kohe, aga eeldasin, et võtame sõidu kuidagi kokku ikka. Mis hästi – mis halvasti. Ei.

“Nägemist ja sulgege palun uks enda järgi!”

Selge! Varem anti tulemusest kohe teada, aga siis hakkasid mingid nolgid eksaminaatoreid taguma, kui nad läbi ei saanud ja otsustasi, et ohutum on viivitada. Kuigi ma usun, et kui ikka kapitaalselt pekki läheb, siis peaks sellest ise ka aru saama.

Mina ei saanud midagi aru. Halvasti ei läinud, aga samas ei söandanud hõisata ka. Ma teadsin, et need paar pisikest viga on ju tegelikult okeid ja ei midagi, mille tõttu läbi kukkuda. Sellegi poolest nägin nädalavahetusel õudusunenägusid sellest, kuidas mu punktiskoor oli miinuses.

Laupäev läks kiiresti. Pühapäev ka. Aga tänane? Appi. Juba kell 11 hommikul blokeeris süsteem mind välja, sest proovisin tulemustele liiga mitu korda ligi saada. Õnneks lõppes mu suur piin lõunal, mil autokooli omanik helistas ja ütles, et nemad said POSTIGA! tulemused kätte. Saate siis aru jah? Selleks, et nemad saaksid tulemused kirja teel, pidi keegi need posti panema juba reedel. Kuidas pole selle aja jooksul endiselt suudetud neid arvutisse sisestada? #Prantsusmaa – kus postituvi on kiirem kui internett.

Leenut kooli viies ootas autokooli sekretär mind autokooli ees ja andis mulle toreda kleepsu, mis järgmised kolm aastat autot ehtida saavad. Vähemalt siis, kui mina juhin.

Nüüd on mul kuus toredat punkti, mida suure hoolega hoida, et kolme aasta pärast oleks kokku 12. Ehk siis igal aastal lisandub kaks. Eeldusel, et rikkumisi pole.

Kuna paljusid huvitavad tihtipeale ka summad, siis ütlen ära, et lubade tegemine läks maksma veidi üle tuhande euro. Seal sees on ka paar lisatundi, sest ma tahtsin enne eksamit suuremat kindlustunnet (muidu oleks viimase sõidutunni ja eksami vahele jäänud kaks nädalat ilma sõitmata). Autokooli baashind sisaldas endas ka sõidueksamit, aga ei sisaldanud teooriaeksamit (30EUR).

Kui ma oleksin sõidueksami läbi kukkunud, siis oleks mul tulnud kohustuslikus korras võtta juurde kaks sõidutundi + maksta eksami eest. Kokku oleks see läinud umbkaudu 120EUR. Seega üle ühe korra poleks eriti läbi kukkuda tahtnud.

Nagu olete aru saanud, siis ongi Prantsusmaal vaid kaks eksamit. Autokoolid eraldi eksameid ei tee. On ainult riiklikud eksamid.

Teooria tegemiseks kulus mul umbes kuu. Hakkasin käima enda sünnipäeval ja eksami tegin ära Bruno sünnipäeval. Kuigi sõidutundide aegasid pole just eriti kerge saada, siis vedas mul selle lihtsa asjaga, et ma elan kohe autokooli juures. Paljudel teismelistel on kombeks oma tunnid tühistada nii umbes kolm minutit enne toimumist. Selle ajaga on aga raske kedagi teist asemele leida. Kui see keegi teine just minutilise jalutuskäigu kaugusel ei ela. Seega oleks plaani järgi pidanud mu sõidutunnid kestma juulini ja algama alles mais, aga tegelikkuses olid mai keskpaigaks mul kõik tunnid juba tehtud. Just tänu sellele, et teised enda omasid pidevalt tühistasid.

Ja mõistagi oleks see võimatu olnud ilma Bruno vanemateta, kes vähemalt pooltel kordadel lapsi hoidma tõttasid. Imeline tugivõrgustik!

Ning paremaid sõiduõpetajaid on ka raske leida. Üksteisest VÄGA erinevad, aga ometi mõlemad nii toredad. Mul on hea meel, et võin nüüd ise sõita, aga jään ikkagi igatsema neid tunde sõiduõpetajatega tühjast-tähjast rääkides.

Ühesõnaga: ÄGE!