Pulmakleidist

Eelmisel nädalal kirjutasin ma kuidas käisime muuhulgas ka pulmakleite otsimas ja lubasin teha eraldi postituse sellest kuidas läks.

Olgu siis alustuseks öeldud, et läks nii, et Viimsi kodus ripub praegu minu tulevane pulmakleit, mis on kordades ilusam kui ma oleks osanud ette kujutada

Väikene kokkuvõte siis nendest paarist poest mida külastasime.

Kõige pealt käisime me Pro Kapitalis. Esimene pood mida me seal külastasime oli vist Amore. Pood ise oli valdavalt tillukene ja kleitide vaatamiseks tuli kätte tõmmata kindad. Teenindaja oli minu jaoks selles suhtes ideaalne, et ta ei olnud pealetükkiv aga oli vajaduse korral olemas. Minu jaoks olid sealsed kleidid küll kas liiga vanamoelised või siis liiga sitsidsatsid ja sefiiritordid. Ühe kleidi me küll sealt poest leidsime ja peale pikka nurumist oli teenindaja ka nõus selle paariks tunniks kinni panema. Tegu ei olnud ideaalse kleidiga, aga kleidiga milles ma oleksin olnud nõus abielluma.

Järgmisena käisime me ühes teises Pro Kapitali pulmapoes aga kuna seal ei olnud absoluutselt midagi ja vanaprouast teenindaja oli ka rohkem sellise näoga, et laske ma nüüd teen oma ristsõnu edasi, siis ei mäleta ma isegi selle nime.

Peale seda võtsime me suuna Calla pruudisalongi. Pood ise oli üsna korraliku suurusega ja poe keskel poodium mis viis suure peeglini. Sisustus ja proovikabiinid olid üsna hubased, ent mida eriti ei olnud, oli jällegi ilus kleidivalik. Täitsa võimalik, et ma olen ise väga kindla maitsega, aga nii mina kui mu ema arvasime, et probleemiks saab olema, et ei oska ilusate kleitide seest valikut teha, ent tegelikkuses oli raske leida kas või ühte kleiti mida proovida. Selles salongis ei meeldinud mulle ka teenindaja. Minu jaoks peaks ühe pruudisalongi teenindaja olema selline noh..rõõmsameelne ja särav ja hoolitsetud. Tema numbrivõrra kitsad teksased, suvaline krunn ja nätsumälumine mulle aga väga ei istunud.

Edasi läksime me salongi Pärl, millest olin siiani ainult kiidusõnu kuulnud. Minu üllatuseks oli Pärli näol tegu tegelikult üsna pisikese poega. Kleidivalik oli aga senistest kordades parem ja kohe jäid mulle silma 2 kleiti ( ja nende hinnad ja mitte sugugi heas mõttes). Üks kleitidest meenutas mulle väga mu unistuste kleiti ( millest ma olen rääkinud ja milleni ma postituse lõpus taas jõuan) ja muidugi oli mul vaja seda proovida. Ka proovikabiinis olles mainisin ma teenindajale, et see meenutab mulle nii väga ühte internetis nähtud kleiti mille peale vastas tema ” No ma ei usu, see on IKKKKKKAGI ühe New Yorgi ( väga rõhutatud) disaineri kleit meil siin” No jah, eks ma siis muigasin ja küsisin mis disaineri siis. Ja muidugi oli tegu sama disaineriga. Ju ta arvas, et ma käin endale aliexpressist kleiti otsimas ( no offence nende suhtes kes seda teevad).

Ühesõnaga kui ma kunagi hakkasin kleite otsima, siis mulle jäi silma kaks Mori Lee kleiti. Üks meeldis mu emale ( see mille otsa me Pärlis sattusime ) ja teine sai minu unistuste kleidiks. Igatahes see Pärlis proovitud kleit mu seljas just väga kaunis ei olnud ja teenindaja hakkas ka liiga üleolevana tunduma ja tulime sealt siiski tulema.

Mõtlesime, et lähme ja ostame siis Amorest selle kõrvalepandud kleidi ära, ent siis nägime, et Pro Kapitali kõrval on veel üks pruudisalong Anna-Bella. Mõtlesime, et no kui me siin oleme, siis lähme ja vaatame.

Ja see on see koht kus ma kiidan seda salongi taevani. Pood ise oli väga ruumikas, poe otsas samuti poodium ja suur peegel, proovikabiinid väga mõnusad ja ruumikad ning ilusa disainiga. Teenindajad olid lihtsalt niivõrd abivalmid, säravad ja sõbralikud, et raske oli uskuda, et tegu on Eestis asuva poega. No ja kleidivalik. Ma leidsin esimese 2 minutiga 5 kleiti mida proovida tahaks.

Päris viite kleiti ma küll ei proovinud, sest esimene kleit mida ma proovisin saigi minu pulmakleidiks. Juba seda selga pannes üllatus teenindaja, et absoluutselt kõik on igalt poolt paras. Sain ka mina eelnevates poodides kleite proovides aru, et kui on rinnust paras, siis mujalt natukene kitsas või paelad lühikesed või noh, ühesõnaga mingi probleem on alati. See kleit istus aga nagu ta olekski minu järgi õmmeldud. Ja kui ma siis sellega välja kõndisin.. no ühesõnaga mu emale ja pruutneitsile toodi salvrätikuid, et nad saaksid oma pisaraid kuivatada  ( ja ma ei liialda). Kui ma ennast peeglist vaatasin, siis mul ei olnud mingitki kahtlust, et see ongi see kleit milles ma abiellun.

Muidugi,et oma otsuses täiesti veendunud olla proovisin ma veel ühte üsna sarnast kleiti ent selles olles tahtsin ma ainult seda ära võtta ja esimest juba ära osta.

Ma olen nii õnnelik, et me sinna poodi sisse astusime ja kiidan veelkord sealseid teenindajaid ja soovitan kindlasti ka teistele, et kui on vaja pruutkleiti, siis minge sinna ja vaadake. Samuti on neil väga ilusaid loore ja tiaarasid ja ka lilleneiude kleite.

Kuna minul on nüüd kleit olemas, siis näitan ma ka lõpuks kleiti, mis oli alguses minu suur ideaal ja unistus ja mille ma oleksin tõenäoliselt ära tellinud, kui ma Eestist kleiti saanud ei oleks.