Tunnen end : uimaselt ja väsinult
Sümptomid : peavalu, pidev tunne, et kohe kaob pilt eest ära, iiveldus, seljavalu
Nädala parim hetk : kuklavoldi uh!
Nädala halvim hetk : naistearsti külastus
Isud : leib!, tomat, kurk, kirsikompott, pringles!
Ma endiselt istun ja ootan siin vaikselt, et millal siis paremaks läheb. Tuleb küll tõele au anda ja öelda, et iiveldust on siiski jäänud vähemaks, aga KUI, siis ikka korralikult ja nii, et saab ikka seda vetsupotti embamas käia ( näiteks kaks korda eilse lõunasöögi jooksul)
Kõht muutub aina tundlikumaks ja Eileeni ma enam süles hoida ei saa, sest kui ta mu kõhule nõjatub, siis on ikka päris valus ja ebamugav. Samuti ei jaksa ma teda enam söögitooli tõsta, koheselt käib kuskilt terav valu läbi.
Samuti on mind sel nädalal hakanud kimbutama peavalud. Kas nad on seoses madala vererõhuga ( kuigi arvasin, et need käivad kaasas pigem kõrgega) või on tekkinud mingil muul põhjusel, ei tea. Minu jaoks on see madal vererõhk üldse paras müsteerium, sest siiani olen ma ikkagi kimpus olnud liiga kõrgega. Noh, et kui koolis arst mõõtis ja ütles, et “isssand, lapsekene, mine koju, sul ülemine ju 150″, siis mina ainult kehitasin õlgu ja ütlesin, et ega aru küll ei saa.
Seega oli eilne tipp 89 minu jaoks ikka natukene liiga vähe ja kui ma peale oma lõunast okserallit suutsin vaevu püsti seista ja muutusin näost nii kaameks, et ka Bruno näolt kadus see igikestev naeratus, otsustas ta proovida ilmvõimatut ja võtta Eileen endaga tööle kaasa, et ma saaksin puhata. Kes ei tea, siis üks osa Bruno tööülesannetest on lastele kehalise kasvatuse andmine. Süsteem on küll selline, et ta ei tööta mitte koolis, vaid spordihallis ja kindla vanusegrupiga ja iga päev sõidavad lapsed erinevatest koolidest bussiga spordihalli oma tundi.
Seega oli Brunol eile rõõm tegeleda 40 lapse+Eileeniga. Tema õnneks või kahjuks olid lapsed rohkem vaimustuses Eileenist kui tema käsklustest ja liiga suurt probleemi üliaktiivsete lastega tal seekord polnud. Samuti olid rõõmsad kõik linnavalitsuse kontoris, kus Bruno suurem osa ajast nagunii igavleb. Seekord sai vähemalt Eileenil järgi joosta 😀
Minnes aga edasi minu juurde, siis muutub aina raskemaks magamine või siis pigem minu tundlikkus magamajäämisel. Kui enne võisin ma keset äikesetormi rahulikult magada, siis nüüd hoiab iga pisem krõps mind ärkvel. Kui haudvaikust ei ole, siis ma magada ei saa. Üks öö mõtlesin ma tõsiselt minna ja elutoa kell haamriga hävitada. Vahet pole, et mõlemad uksed olid kinni, ma kuulsin seda ikkagi ja see on täiesti kohutav :S
Positiivsema poole pealt käisime reedel kuklavoldi ultrahelis ja kuigi tuli jälle ukse taga natukene liiga kaua oodata, siis üldiselt oli ikkagi väga tore näha enda kõhuelanikku seal siputamas ja lehvitamas. Kõik mõõdetavad parameetrid olid ilusasti normis ja nüüd tuleb oodata veretesti tulemusi.
Need lootsin ma saada täna,mil ma selle raseduse jooksul esimest korda naistearsti külastasin, aga selle visiidi kohta pole mul midagi öelda. Nagu eelmise rasedusega on ka sellega nii, et info liikuvus on ikka allapoole nulli ja kogu visiit kestis natukene alla viie minuti. Koosnes see arstipoolsetest lausetest ” Palun võta püksid ära”, “Palun pane püksid tagasi”, ” Näeme kaheksandal detsembril!”, ” Kahjuks on visiidiaeg tänaseks lõppenud”. Viimane tuli vastuseks sellele kui ma üritasin meeleheitlikult rääkida oma igikestvast oksendamisest, madalast vererõhust, täppidest silmade eest ja valust südames.
Mitte ühtki küsimust, mitte ühtki lahendust, mitte väiksematki huvi. Kodus avastasin, et ta oli mulle ümbrikku pistnud ka saatekirja veretestile, kus võetakse ilmselt ee..üks kuni mitu liitrit ( no tundub küll nii alati :D) erinevate asjade otstarbeks. Mina elan aga endiselt naiivses mullis, et mulle meeldiks kui mulle räägitaks, et mis ja milleks.
Õnneks läheb see arst jaanuarist pensionile ja kauem mul temaga tegeleda ei tule. Muidugi anti mulle uue arsti osas juba hoiatus, et ooteaeg on pea alati 2h, sest ta lihtsalt hilineb tööle ja on hajameelne. Kui hea teada!
Mis puutub aga veel ultrahelidesse, siis järgmine on planeeritud jaanuari algusesse ja kuigi ma alguses mõtlesin detsembris Eestis ka Šoisi juures käia, siis praegu jätan ma selle plaani vahele ja vaatan kuidas jaanuaris tehtav uh läheb. Kas ja kui palju mida uuritakse ja sellest olenevalt siis vaatan kas märtsis lähen Šoisi ukse taha kolistama või ei 
Praegu joon ma aga rõõmsalt cappuchinot edasi ja üritan oma vererõhku tõsta ja unistan päevast, mil ma saan arsti, kes jaksaks mu vaevusi kuulata ja otsiks neile lahendusi, et ma ei peaks doktor interneti abi liigselt kasutama
Mul on esimene rasedus (21+1) ja samad probleemid: unetus ja madal vererõhk. Alguses oli vererõhk nii madal, et pea tahtis otsast kukkuda, aga siis võtsin hommikuti väikese tassi kohvi ja see aitas. Unetusega on nii, et öösel ärkan üles ja siis und ei tule ega tule … ja seda kuni äratuseni kell 6.15, kui on vaja tööle söösta. Ei ole veel suutnud välja mõelda, mis selle vastu aitab.
Ühesõnaga, ma tean, mis sa tunned
Aga sellegipoolest tuleb mul iga kord naeratus näole (isegi siis, kui olen magamata ja vihane ja kogu maailmas pettunud, et see mul magada ei lase), kui tunnen kõhus väikest või suuremat rabelemist. Ja seda rabelemist on õnneks üsna tihti, just praegu sain ka ühe jalahoobi kõhtu
Olen kade! Tahan ka rabelemist tunda. Mõistlikus koguses küll 😀 Ma mäletan esimesest rasedusest kuidas Bruno ei lubanud mul teda öösel kaisus hoida, sest laps siputas kõhus nii tugevasti, et Bruno selg sai kogu aeg taguda ja ta ei suutnud magada 😀
Peavalud võivad vedelikupuudusest ka tulla (tere oksendamine!). Ma ju siiani oksendan ja peavalud on ka. Arstilt küsisin, siis ütleski, et proovida kasvõi lonksukaupa vett juua ja isegi mahl on parem kui mitte midagi.
Ja erinevalt Sinu viieminutilistest arstivisiitidest kestavad minu omad pool tundi ja ikka pole mul aega oma küsimuste küsimuseks 😀 ÄE ise ka naeris, et mina küll tema elu kergeks ei tee 😀
Mul raseduse ajal soovitas ämmakas unetuse korral palderjanitablette võtta. Igal õhtul natuke enne magaminekut võtsin 1-2 tabletti ja magasin nagu beebi(noh selline beebi, kes ikka magab ka 😀 ).
Kuidas Prantsusmaal arstide kohtulugudega on? Ilmselt ei ole see seal ka väga levinud? Olles ise meedik, tundub üsna uskumatu, et ka nii võib patsientidega suhelda.. ehk et ei suheldagi 😀 Eestis on inimesed väga ära hellitatud meie “sõber” arstide poolt- see on nagu osa ravist. See on muidugi hea. Lihtsalt kurb, et inimesed seda enamasti hinnata ei oska, arvatakse ikka, et mujal on parem. Tegelikult enamasti nii kahjuks (või õnneks) ei ole..
Paljas vesi ei aita nii hästi vedelikupuudust kompenseerida, mineraalvesi oleks veidike parem, kui suudad juua. Mineraalveel on teatavasti mingi sptesiifiline maitse, olenevalt siis päritolust.
Mineraalvesi on natukene liiga soolane mu jaoks
Ma suudan praegu ainult mahlasid juua. Natukene hakkab neistki kopp ette saama, aga vähemalt on vedelik
Aga mahlad veega lahjendatuna? Mul igatahes jah ÄE ütles, et tasub kasvõi mahla juua. Süüa siis ka mingeid vedelikurikkamaid toiduaineid (kurke, mahlaseid puuvilju) ja kui ikka õudne on, siis peaks tilguti alla minema. Teil seal muidugi see jälgimine on nagu on.. meil tehakse ketokehade peale kohe kordusuriinianalüüs.
Jumal küll, kui ilus võib üks rase naine olla, vau
Oeh, Svea, ma hakkan punastama siin 😀
Teine rasedus ja 13+1nädalat . nii eriline lugeda ja meenutada rasedust teiste kogemuste põjal
Kuidas su enesetunne on :)?
Esimese rasedusega võrreldes päris hea aga hommikustest oksendamistest ei ole ka see kord pääsenud. Lohutan sellega .et rasedus nii kaugel.et varsti peaks paremaks minema.