Raseduse jälgimine : 16+0 kuni 17+0

Tunnen end : Hästi!
Isud : mandariinid, tomatid, roheline sibul
Sümptomid : seljavalu, emotsionaalsus
Kõhuümbermõõt : 91 cm
Beebiasjad : Pole endiselt ühtki asja soetanud ja tekib tunne, et ilmselt enne täitsa lõppu ei ostagi

Ma alustaksin hoopis vabandamisega, et need kõhupildid alati väga-väga jama kvaliteediga on. Ma lihtsalt ei viitsi puldi ja statiiviga neid ise teha ja Bruno saab aega tavaliselt aga alles õhtul, ning õhtul..on pime ja kuna meil on mingid eritisuperhüper öko lambipirnid, siis on meil valgus kodus selline rohkem hämaram ja kollakam ( oiiii, kui ma ükskord tõin Eestist mingi vene lambipirni ja selle sisse kruttisime, kus alles oli valgust. Mina olin rõõmus ja Bruno turtsus, et mis jubedus see nüüd on :D) Ma postituse lõppu lisan ühe natuke vähem “teralise” pildi, aga noh..too on ainult kõhust

Aga minnes asja juurde, siis kas te sõbrakesed ikka näete kui lühike on see sümptomite jada? Või, et ma tunnen end hästi? Iiveldus-läinud, madal vererõhk-läinud. Elu on lill! Pea on mul selle nädala jooksul valutanud ainult kaks korda ja need on tingitud sellest, et Eileen on mulle kõrva karjunud/küüslaugupressiga vastu pead virutanud/keset ööd jalaga näkku virutanud/lihtsalt mind pool ööd ärkvel hoidnud. Kõlab üldse mitte ilusalt, aga noh..need on sellised mööduvad valud olnud ( olgu öeldud, et ka Eileeni uni hakkab paranema, ühtlasi avastasin guugeldades sellise toreda asja nagu 18 months sleep regression ja tean nüüd millega ma tegelen :D)

Kuigi kogu see rasedus on nii kiirelt edasi läinud, siis on mul ikkagi olnud tunne, et see ” appi, mul on niiiiii paha, miks ma ei võiks kohe hoopis sünnitama minna” faas ei saa kunagi otsa, aga näe sai.

Selleks, et kõik liiga roosiline poleks, pean ma mainima, et mulle on näkku ilmunud mingid nõmedad vistrikud. Ma ei kujuta ette miks nad arvavad, et mu nägu on hea telkimiskoht, aga mis seal ikka. Ega nad igaveseks ikka ei jää ( EKS?)

Millega ma olen aga sel nädalal kõvasti vaeva näinud on mu enda emotsioonid. Ma olen niigi üks üsna emotsionaalne inimene, kes nutab pea iga filmi või sarja vaadates, aga nüüd..nüüd on asi ikka tuhat korda hullem. Kui ma vaatasin Vampire Diaries üle-eelmist osa, kus Elena ei suutnud meenutada, et ta Damonit armastas, siis ma löristasin niimoodi nutta, et ma pidin sarja pausile panema ja noh..kena 25 minutit nutsin ja siis sain kuidagi nuuksudes edasi vaadata.

Esmaspäeval kui Eileen magama ei jäänud ja käed rusikas mulle ainult otsa vaatas ja vihaselt röökis, ning Bruno koju tuli, siis ma lihtsalt nutsin tal õla peal. Seal ta siis seisis. Eileen süles, kes ühele õlale toetudes röökis ja mina teise õla peal nutmas.

Ükspäev pidime me poodi minema, aga mu kampsun paistis jope alt välja. Vahetasin siis jopet, aga see mulle ei sobinud. Panin kolmanda, aga siis ei sobinud enam vastavad saapad ja mis ma ikka tegin..istusin maha ja nutsin lohutamatult, et mul pole ilusaid saapaid, pole ilusat jopet ja kampsun on ka loll ja, et ma ei tahagi poodi minna, on inimesed varemgi ilma saiata elada saanud. Bruno ainult seisis kõrval, muigas ja ootas millal mu ” hetk” läbi saab.

Oleks siis, et asi piirduks ainult nutmisega. Kahjuks on nii, et ma ka ärritun kümme korda kiiremini ja ma olen tõsiselt mõelnud, et ma peaks ehk paariks kuuks oma arvuti ära peitma. Ma olen üldiselt seda meelt, et tuleks hoida inimestega suhtlemises diplomaatilist joont. Eriti igasugustes gruppides ja kommentaarides. Ühesõnaga isegi kui ma leian, et keegi ajab ikka täielikku hülgemöla suust välja, siis ma katsun jääda viisakaks.

Ma ei hakka mainima kuidas mul see sel nädalal on õnnestunud. Ma olen mitu korda tabanud end kirjutamas selliseid kommentaare, et ma ikka viimasel hetkel õnneks vajutan ristikest ja lähen joon hoopis piparmünditeed. Mingil põhjusel on mu kaitserefleks, eneseõigustusvajadus ja niisama tuju vaielda ikka üsna kõrgustesse tõusnud, mistõttu ma üritan väga piirata seda, mida ma loen ja kus kaasa räägin. Ega teised pole süüdi, et mul paar kruvi hetkel logisevad 😀

Ühtlasi tuli mul näiteks eile öösel mõte, et kustutaks kogu blogi ära. Lihtsalt niisama. Õnneks tuli see mõte mul voodis olles ja sealt poleks mind mingi valemiga välja saanud, nii et jäi tegemata. Aga miks? Kuidas tulevad sellised mõtted? Mulle meeldib mu blogi ju ( aga mulle meeldib aina vähem see blogimaailm ja igasugused draamad ja intriigid ja klatšimised ja mulle hakkab tunduma, et suur osa sellest blogimisega kaasnevast on nagu põhikooli kaheksas klass ja ma lihtsalt ei jaksa)

Aga noh, mis see viimane enam ikka rasedusse puutub. Ühesõnaga lõpuks on hea olla ja rasedus on nauditav! Liigutusi pole endiselt tundnud, aga nagu öeldud, siis enne järgmist nädalat ma neid ka ootama ei hakka.

Loodan, et see hea enesetunne ikka kestab mõnda aega, sest kui ma õigesti mäletan, siis kuskil 18-19 nädala paiku tulid Leenut oodates külla kõrvetised ja siis ma magasin Rennie tabletid padja all, sest muidu ma poleks vist vastu pidanud 😀

Aga siia siis nagu alguses öeldud üks pilt ainult kõhust

Ühtlasi leidsin paar pilti Eileeni ootamise ajast ( ma üllatusin siiralt kui vähe mul neid pilte on) ja jagan paar tükki siia ka

Milline imekaunis kodustuudio koos kortsus linaga, kas pole?

Kass, kes mind muidu ignoreerima oli hakanud, armastas väga kõhu juures lesida ( 33 nädalat)

Kakuke, kes sundis end naeratama ehk siis 40+5 ( tuntud ka faasina ” ok, jäängi igavesti rasedaks”) ja kes kaks päeva hiljem siiski sünnitas