Raseduse jälgimine : 17+0 kuni 18+0

Kaalu juures raseduse algusest : 1,4 kg
Venitusarmid : Eip
Isud : Ei isutagi millegi konkreetse järele

Minu jaoks on siis kätte jõudnud see hetk, mil ma end rasedana ei tunnegi. Kuskilt ei valuta ( no olgu, kurk valutab ja nohu on ka, aga rasedusega on neil vähe pistmist), liigutusi ei tunne, magan hästi. No ühesõnaga null sümptomit ja isegi energia on tagasi tulnud. Kui seda kasvavat kõhukest poleks, siis ma ei oskakski end rasedaks pidada.

Eile käisin lõpuks veresuhkru jaoks proovi andmas, mis oli niiiiiii raske ettevõtmine, sest enne seda ei tohi ju ometigi süüa, mis tähendas, et ma pidin ärkama 7.45, et saaks minna koos Brunoga, sest Eileeniga kahekesi minek oleks ilmselt üks paras tsirkus.

Seekord sattus täiesti uskumatult tore verevõtja ja ma isegi ei tundnud nõelatorget ja lõpuks oli tegu mõistliku inimesega, kes ei üritanudki kogu mu kätt katta kilomeetripikkuse plaastriga ( no nad kasutavad ju ka neid kõige kleepuvamaid muidugi), vaid pani ainult pisikese tüki.

Juuksed kasvavad, välja ei kuku, küüned on tugevamad, vistrikud kolisid ka parematele jahimaadele, selg ei valuta, no mis sa elult tahad.

Tegelikult kuskil järgmisest nädalast tahaks ehk juba natukene liigutusi ka tunda. Ma kuulun sinna imelikku kategooriasse, kes neid liigutusi üldse paaniliselt ei oota ja, kes ei oska selles mingit paanikat näha kui 13dal nädalal neid ei tunne ( teine äärmus siis). Peamiselt seetõttu, et kui nõmedalt see ka ei kõla, siis minu jaoks on see tunne lihtsalt ebamugav.

Jah, muidugi on nunnu ja tore, et minu beebi ja puksib seal nii toredasti, aga mida rohkem ta kasvab seda vähem toredamaks see jääb. Ma mäletan küll kuidas ma Eileeni oodates kahtlustasin, et kõik mu siseorganid on siniseks pekstud ja ta ise üritab end mu ribide vahelt välja pressida.

Samas tean ma ainult ühte inimest peale enda, kes samamoodi lapse liigutuste ajal lihtsalt nuttis, sest nnniiiii valus oli noh, et ehk oli see ikka erand ja seekord läheb toredamalt ja saan ka heldinult kõhtu patsutada.

Beebiasju pole me endiselt ostnud,sest meil lihtsalt pole miskit vaja ja ma olen ausalt öeldes isegi kade esmarasedate üle, kes saavad õhinaga uurida ja puurida, asju otsida ja ringi vaadata. Meil on aga kõik olemas ja eriti midagi juurde ostma ei kipu.

Kui on õige aeg käes, siis saab uus beebi mõned uued mänguasjad ja riided, aga muid vidinaid vast mitte.

Kuigi-kuiggggiii, ma vist esimesteks elukuudeks tahaks kiigutatavat hälli, aga ma pole veel väga kindel kui vajalik see nüüd täpselt olema peaks ja mida me sellega ometigi hiljem peaksime peale hakkama. Eks aeg näitab

Kaalu pole endiselt rohkem juurde tulnud, mis on juba mitmele inimesele meelehärmi valmistanud, aga ma üritan end sellest mitte eriti mõjutada lasta. Ju ma siis olen üks nendest, kes võtab aeglasemalt juurde. Ma ausõna ei näljuta ennast 😀

Ükspäev sõin ma hommikusöögiks näiteks pizzat. Mis muidugi ei tähenda, et ma siin ainult kräpist elatuks. Üritan ikka peamiselt toituda normaalselt, aga jumala eest, kui tuleb isu rämpsu järgi, siis söön rämpsu. Ma ei ole väga see inimene, kes näpuga järge ajaks sellistel asjadel.

Peamine on tarbida asju mõistuse piires ja lihtsalt…olla õnnelik

Muidugi ei tähenda see seda, et ma vannuks alla iga kiusatuse ees. Noh, näiteks olen ma suur energiajookide fänn, aga neid ma siiski raseduse ega imetamise ajal ei tarbi. Samamoodi on mul selle rasedusega nulltolerants alkoholi osas ( Eileeni oodates ma aastavahetusel ikka pool klaasi šampust jõin ja kui väga isutas, siis paar lonksu veini ka).

Mis puutub kommidesse ja magusasse, siis nendega mul erilist probleemi pole, sest on vähe maiustusi mida siin müüdaks ja mis mulle maitseks. Küll meeldivad mulle skittlesi kommid, aga neid müüakse ainult osades poekettides ja imepisikestes pakkides, nii et eriti tihti ma oma käppasid neile taha ajada ei saa

Gaasiliste jookide isu on ka möödas ja pigem ajavad südame pahaks ja tunduvad ka liiga magusad, sama mahladega, nii et joon lihtsalt jääkülma vett

Ja ega mul rohkem polegi midagi öelda, sest ega suurt toimunud ju pole. Esmaspäeval ootab mind jälle ees naistearsti visiit, aga ma ei oska selle üle elevust tunda, sest noh.. ta ei tee ju nagunii midagi ja targemaks seal kunagi ei saa. Mis seal ikka