Kaalu juures raseduse algusest : 1,4 kg
Venitusarmid : Eip
Isud : Ei isutagi millegi konkreetse järele
Minu jaoks on siis kätte jõudnud see hetk, mil ma end rasedana ei tunnegi. Kuskilt ei valuta ( no olgu, kurk valutab ja nohu on ka, aga rasedusega on neil vähe pistmist), liigutusi ei tunne, magan hästi. No ühesõnaga null sümptomit ja isegi energia on tagasi tulnud. Kui seda kasvavat kõhukest poleks, siis ma ei oskakski end rasedaks pidada.
Eile käisin lõpuks veresuhkru jaoks proovi andmas, mis oli niiiiiii raske ettevõtmine, sest enne seda ei tohi ju ometigi süüa, mis tähendas, et ma pidin ärkama 7.45, et saaks minna koos Brunoga, sest Eileeniga kahekesi minek oleks ilmselt üks paras tsirkus.
Seekord sattus täiesti uskumatult tore verevõtja ja ma isegi ei tundnud nõelatorget ja lõpuks oli tegu mõistliku inimesega, kes ei üritanudki kogu mu kätt katta kilomeetripikkuse plaastriga ( no nad kasutavad ju ka neid kõige kleepuvamaid muidugi), vaid pani ainult pisikese tüki.
Juuksed kasvavad, välja ei kuku, küüned on tugevamad, vistrikud kolisid ka parematele jahimaadele, selg ei valuta, no mis sa elult tahad.
Tegelikult kuskil järgmisest nädalast tahaks ehk juba natukene liigutusi ka tunda. Ma kuulun sinna imelikku kategooriasse, kes neid liigutusi üldse paaniliselt ei oota ja, kes ei oska selles mingit paanikat näha kui 13dal nädalal neid ei tunne ( teine äärmus siis). Peamiselt seetõttu, et kui nõmedalt see ka ei kõla, siis minu jaoks on see tunne lihtsalt ebamugav.
Jah, muidugi on nunnu ja tore, et minu beebi ja puksib seal nii toredasti, aga mida rohkem ta kasvab seda vähem toredamaks see jääb. Ma mäletan küll kuidas ma Eileeni oodates kahtlustasin, et kõik mu siseorganid on siniseks pekstud ja ta ise üritab end mu ribide vahelt välja pressida.
Samas tean ma ainult ühte inimest peale enda, kes samamoodi lapse liigutuste ajal lihtsalt nuttis, sest nnniiiii valus oli noh, et ehk oli see ikka erand ja seekord läheb toredamalt ja saan ka heldinult kõhtu patsutada.
Beebiasju pole me endiselt ostnud,sest meil lihtsalt pole miskit vaja ja ma olen ausalt öeldes isegi kade esmarasedate üle, kes saavad õhinaga uurida ja puurida, asju otsida ja ringi vaadata. Meil on aga kõik olemas ja eriti midagi juurde ostma ei kipu.
Kui on õige aeg käes, siis saab uus beebi mõned uued mänguasjad ja riided, aga muid vidinaid vast mitte.
Kuigi-kuiggggiii, ma vist esimesteks elukuudeks tahaks kiigutatavat hälli, aga ma pole veel väga kindel kui vajalik see nüüd täpselt olema peaks ja mida me sellega ometigi hiljem peaksime peale hakkama. Eks aeg näitab 
Kaalu pole endiselt rohkem juurde tulnud, mis on juba mitmele inimesele meelehärmi valmistanud, aga ma üritan end sellest mitte eriti mõjutada lasta. Ju ma siis olen üks nendest, kes võtab aeglasemalt juurde. Ma ausõna ei näljuta ennast 😀
Ükspäev sõin ma hommikusöögiks näiteks pizzat. Mis muidugi ei tähenda, et ma siin ainult kräpist elatuks. Üritan ikka peamiselt toituda normaalselt, aga jumala eest, kui tuleb isu rämpsu järgi, siis söön rämpsu. Ma ei ole väga see inimene, kes näpuga järge ajaks sellistel asjadel.
Peamine on tarbida asju mõistuse piires ja lihtsalt…olla õnnelik
Muidugi ei tähenda see seda, et ma vannuks alla iga kiusatuse ees. Noh, näiteks olen ma suur energiajookide fänn, aga neid ma siiski raseduse ega imetamise ajal ei tarbi. Samamoodi on mul selle rasedusega nulltolerants alkoholi osas ( Eileeni oodates ma aastavahetusel ikka pool klaasi šampust jõin ja kui väga isutas, siis paar lonksu veini ka).
Mis puutub kommidesse ja magusasse, siis nendega mul erilist probleemi pole, sest on vähe maiustusi mida siin müüdaks ja mis mulle maitseks. Küll meeldivad mulle skittlesi kommid, aga neid müüakse ainult osades poekettides ja imepisikestes pakkides, nii et eriti tihti ma oma käppasid neile taha ajada ei saa
Gaasiliste jookide isu on ka möödas ja pigem ajavad südame pahaks ja tunduvad ka liiga magusad, sama mahladega, nii et joon lihtsalt jääkülma vett
Ja ega mul rohkem polegi midagi öelda, sest ega suurt toimunud ju pole. Esmaspäeval ootab mind jälle ees naistearsti visiit, aga ma ei oska selle üle elevust tunda, sest noh.. ta ei tee ju nagunii midagi ja targemaks seal kunagi ei saa. Mis seal ikka
Tere. Mul endal on esmarasedus ja 26. nädal.
Tahtsin küsida, kas Sa oled enda blogis teinud nimekirja beebiasjadest, et mis asju üldse on vajalik osta ja kui palju ning mis on sellised mugavusasjad?
Olen nende peale sattunud paljudes blogides, kuid Sinu blogis olen uus lugeja.
Ma pead ei saa anda, aga vist ei ole teinud
Aga andsid idee, nii et eks ma millalgi lähiajal teen ära!
Et siis kui peale jõule Prantsusmaale tagasi lähete on 1 kohver täis skittles-i komme, kohukesi, suitsusinki jmt head ja paremat mida ainult Eestist saab? 😀
Noh, kohukesi vast mitte, sest nende säilivusaeg ja minu tahtmine neid süüa pole eriti vastavuses 😀
Sinki ka palju ei saa, aga muidu ma tavaliselt ikka pool kohvrit täidan küll söögi-joogiga 😀
kohukesi saab edukalt sügavkülmutada 😉
Ma jään vist küll varsti kiilaks, ei julge enam pead pestagi, sest peotäite kaupa tuleb neid salke välja 😀
Aga ära pese! 😀
Ma ka seekord ei oodanud liigutusi, olin jumala kindel, et need saabuvad 20nda nädala paiku. Oh seda uskumatus ja üllatust, kui see mulin sees pihta nii vara algas 😀 Aga mul õnneks kuskilt otsast ebameeldiv või valus pole. Naljakas on vaid kõhulihaste harjutuste ajal jalaga kõhust vopsu saada 😀 Umbes, et mida Sa siis teed mu ruumi veel kitsamaks 😀 😀
Mina kuulun ka nende “imelike” hulka, kellele beebiliigutused väga ei sobinud. Ma ootasin neid ja hakkasin tundma väga vara, tegelikult ilmselt isegi ennem, kui ma taipasin, et need ongi need. Aga mida aeg edasi, seda suurem oli paanika-jaanika. Õnneks küll ühel hetkel raseduse lõpu poole harjusin ära ja mõtlesin teadlikult muid mõtteid, kui laps aktiivseks muutus, et mitte paanikasse sattuda. Sest alguses oli mul üsna sageli külm higi otsa ees, hingamisraskused ja tõsine paanikaosakond. See lihtsalt ei mahtunud mulle pähe, et keegi elab minu sees. Ma küll valasin vahepeal pisaraid, aga mitte valust, sest haiget ta mulle õnneks oluliselt ei teinud. Siiski tulid vahel pisarad arusaamatusest, et miks ma nii tunnen. Ma ei tahtnud nii tunda!
17+1 nädalat. Teine rasedus. Vaikselt ootan liigutusi. Kuna iga järgmisega peaks natu varem tulema .kui esmarasedal u20+ nädalal alles.ning loote anatoomia uh aeg pole ka enam kaugel. Enesetunne lõppuks hea . ainult väsimus piinab.