Raseduse jälgimine : 40+0 ehk tähtaeg kukkus ja esimesest haiglakogemusest

Kuidagimoodi oleme nüüd jõudnud sellisesse faasi, kus ma saan teile öelda, et üle ühe rasedusnädala postituse enam kindlasti ei tule. Kas tuleb järgmine- ei oska prognoosida, aga sellest rohkem enam kindlasti mitte

Ühtlasi on siinkohal kõigil võimalik manada näole muie ja meenutada mu kaunist sisetunnet, mis ennustas, et ma tähtajani välja ei vea. Tundub, et ikka päris hästi sai veetud.

Terve nädala olen ma olnud valdavalt ee…rase? Ma olen vist korduvalt maininud, et KUI saaksin valida, siis ei tahaks sünnitada Leenu sünnipäeval ja kui see mööda sai, siis ma lihtsalt ohkasin kergendatult ja sellest saati ongi olnud olla kerge ja muretu.

No niivõrd-kuivõrd.

Laupäeval ma natukene muretsesin, sest ei tundnud eriti beebi liigutusi. Haiglasse helistades anti soovitus, et tuleks pool tundi lebada ja kõhtu stimuleerida, ning vaadata mis saab.

No esialgu ei saanud midagi, aga siis otsustas Eileen oma siseheitlused karjuda endast välja ja otse mu vasakusse kõrva, mis päädis sellega, et sisemine heitlus hakkas toimuma mu kõhus. Et siis sellega oli korras.

Paraku kordus sama ka eile ja siinkohal ei aidanud enam ei külm vesi, ribide üleloetlemine ega see kui Eileen mulle näpu silma torkas ( ta küll hiljem musitas mu silma ja “oi-oi”tas, aga ma kahtlustan, et tal ikka oli mingi kana kitkuda..)

Niisiis otsustasin ma, et parem on muretseda rohkem kui vähem ja nii seadsimegi me oma sammud rõõmsalt haigla poole, et lasta kontrollida mis toimub ja mis ei toimu.

Toimus mõistagi see, et hetkel kui ktg tööle pandi, hakkas mu kõhus käima selline tramburai, et ma ausalt öeldes kartsin, et mind käratatakse kohe püsti ja saadetakse vihaselt koju, et ega see pole koht kus teatrit teha..

P.S. Ma mainin ära, et ma ei ole lina all alasti, aga mingil põhjusel visati see lina ikkagi minust üle 😀

Minu suureks üllatuseks hoopis plaksutati käsi kokku,et vat kui hea, et beebi ikka liigutab ja küll on tore, et tulime.

Et oleks veel toredam siis sain veel topsi millega vetsu minna ( sorri infoülekülluse eest, aga ausõna..uriiniproovi võtmine sellises rasedusstaadiumis eeldab VÄGA pikki käsi) ja eriti suureks rõõmuks võeti verd ka ( umbes samaväärset rõõmu pakub sinikas, mis verevõtukohal hetkel laiutab).

Ühtlasi selgus, et neil on ka protokoll mis sätestab, et lõppfaasis rase, kes on emo’sse pöördunud murega, peab jääma jälgimisele ja teda koju ei saadeta ( isegi kui kõik okei)

Seega saingi ma endale oma toreda privaattoa, võimaluse maksta teleka ja wifi eest ( ja võimaluse omaette arutleda, et mismõttes selliste asjade eest maksma peab) ja lootuse, et ma siis vähemalt saan rahulikult end välja puhata.

Kõik sünnitusjärgsed toad on täpselt samasugused, ainsaks vaheks, et neis on ka mähkimislaud

Lootus puhkamiseks küll hävitati momentaalselt kui öeldi, et äratus on kell 7 hommikul. No mis seal ikka, kui protseduurid, siis protseduurid!

Paraku selgus, et mingeid protseduure ei tehta enne 9.30 hommikul. Varajane äratus on hommikusöögi jaoks! Seega tuligi mul ärgata hommikul kell 7, et süüa moosisaia!

Magamine iseenesest oli küll natukene keeruline, sest noh..ma olen selline padjakuhjaja ja seal oli mõistagi ainult 1 imeõhukene padi. Lisaks veel õhem tekk ja äärmiselt õhukene uks, läbi mille kostus pool ööd ämmaemandate jutuvadinat ( mu tuba oli nende ruumi vastas).

Natukene häirivaks faktoriks oli ka vannituba, mille tuli süttis sensoritega. Ma ei jõudnudki välja mõelda, et millele need täpselt reageerivad, sest aeg-ajalt läks see tuli põlema ilma ühegi heli ega liigutuseta..

Küll tuleb aga öelda, et üldiselt oli see pisikene haiglasolek positiivse maiguga, sest absoluutselt iga personaliliige, kellega kokku puutusin, oli nii armas, nii sõbralik ja nii toetav.

Ma pole ausalt üheski haiglas näinud nii rõõmsaid töötajaid. No olgu, Fertilitas võitleb visalt teise koha eest ja on seal ainult seetõttu, et puutusin peale Leenu sündi kokku mingi eriti kibeda lastearstiga, kes mulle kohe üldse ei meeldinud

Aga minnes veel haiglasoleku juurde, siis sain ühtlasi ka ultraheli ja veel paar ktg’d, mis natukene nagu andsid lootust, et ma kunagi lähiajal sünnitan, aga samas pidi lootus olema lollide lohutus:))

Ühtlasi tekkis meil ka pisikene probbleem, et mida ometi teha Leenuga. Mõtlesime ühtpidi ja teistpidi, ning lõpuks otsustas Bruno ta endaga tööle kaasa võtta.

Eks meil olid omad kahtlused, sest tal see volüüminupp on tihtipeale natukene blokeerunud kõrgematesse astmetesse ja suunataju on valdavalt tajumatu, aga meie mõlema suureks üllatuseks oli ta terve hommikupooliku käitunud suurepäraselt ja mõlemad klassid olid tahtnud ta endaga kooli kaasa võtta.

Kui ma ei eksi, siis üritati vahetust teha kommidega, aga õnneks Brunol oli kõht täis ja kaubaks ikka seekord ei läinud.

Igatahes niimoodi möödus tänane ja õhtul lasti mindki lõpuks koju. Kahjuks küll ilmnes, et Leenu raiskas kogu oma “hea lapse doosi” Bruno peal hommikul ära ja mina pidin ülejääkidega tegelema, aga mis seal ikka. Kallistasin ta pooleks ja ühel hetkel heldis temagi.

Ja ega mul siin rohkemat öelda polegi..hoopis ootan Sest varsti on sõstrake meiega ja see KUI varsti see toimub, on ausalt öeldes isegi hirmutav

Vasakul mu suur kõht ja paremal mu “miljonivaade” parkimisplatsile 😀 Mul polnud kaasas ei hambaharja, ega juukseharja, aga vot..tahvel vähemalt oli 😀

13nädal vs. 40. nädal.