Raseduse jälgimine : nädal 39 ehk siis nädal tähtajani

Kaalutõus alates raseduse algusest : 14,4 kg
EPK : 34cm
Kõhuümbermõõt : 109,5cm
Sümptomid : no ikka päris rase on olla 😀
Isud : järgmisena söön külmiku ära!

See nädal on möödunud kuidagi väga vaikselt. Kui ma Leenuga otsisin absoluutselt kõigest märke, et noh..kas on minek? Kas midagi toimub? Siis praegu mitte. Muidugi mängib siin ilmselt rolli ka asjaolu, et ma lihtsalt olen pähe võtnud, et mina enne reede õhtut ei sünnita. Ok, kui ma esmaspäeva õhtul närvivalu tõttu põrandal kägaras nutsin, siis tuleb tunnistada, et hetkeks oli mul Leenu sünnipäevast ja peost absoluutselt ükskõik ja ma lubasin Brunole, et hakkan sünnitama nüüd ja kohe elutoa vaiba peal. Bruno polnud paraku asjaga päri, sest noh..me ostsime selle vaiba alles mõned päevad tagasi ja kellegi ( khmkhmh) maitse suutis muidugi välja valida ühe kallimatest, mis poes oli, nii et ma siis viisakuse mõttes jätsin selle vaibal sünnitamise ikka vahele ( a palun mõistke huumorit, et kui ma tegelikult hakkaks sünnitama, siis oleks Bruntsikul ja mul endal kõikidest vaipadest ja asjadest ikka üsna ükskõik)

Ühtlasi on hinges mingi kummaline rahu. Midagi, mida ma esimesel korral nii meeletult taga otsisin aga ei leidnudki. Ma ei vaeva ennast liigselt sellega, et mis ja kuidas, sest noh..ma ju tean, et ühel hetkel ma lähen nii või naa. Kas lähen, sest sõstrake tahab tulla või meelitatakse ta lihtsalt välja, aga see hetk tuleb ja selle hetkeni ei ole jäänud üldse kaua, sest kui ikka ise teed üles ei leia, siis 17 mai näidatakse suund kätte.

Ja samamoodi tean ma seda, et saab olema valus. Väga valus. Sinna pole miskit parata ( ok-ok, valuvaigistid on olemas, aga las see teema jääda ). Täpselt samamoodi tean ma seda, et see valu ei kesta igavesti ja kui on üldse olemas mõtestatud valu, siis see ongi see.

Ühesõnaga lähen asjale vastu julgelt. Ning kui reede mööda saab, siis olen ma valmis. Eks ma olen tegelikult praegugi valmis ja tundub, et ka kodu on valmis.

Haiglakott on ammu koos, turvahäll ootab autos, vankrikookon on taas kokku pandud ( üllataval kombel oli selle kokkupanek kordades lihtsam kui sellest jalakoti tegemine..mida tuumafüüsikat, ausalt). Eile pani Bruno kokku mähkimislaua ja praegu askeldab voodi kokkupanekuga ( mulle ei tasu ebausust rääkida).

Bruno muigab selle üle kuidas tööl iga päev küsitakse ” noh, kas su naine on juba sünnitanud?”, mille peale oskab ta vastata vaid ühte ” kas sa arvad, et ma oleksin siis siin?”

Mina muigan aga selle üle, et eks ta võib ju ametlikus mõistes “puhkuse” saada, aga pole kindel palju selles puhkamist ennast on. Üks natukene sõge kahene, üks vastsündinu ja üks emotsioonidest ülekülvatud naine. Mulle tundub, et tal oleks tööl 20 lapsega vist natukene rahulikum

Seaduse järgi saab ta vist vabaks kaks nädalat ja kuna tal on kasutamata puhkusepäevasid veel lademetes ( + preemiapäevad mitte haige olemise eest :D), siis tõenäoliselt võtab kaks või kolm nädalat veel enda varudest juurde, nii et saame ilusasti kõik koos uue olukorraga harjuda ja üksteist abistada.

Mis puutub aga minu enesetundesse, siis tegelikult tundub, et iga päevaga läheb kergemaks.

Jah, kõrvetised on hullemad kui ealeski varem, närvivalu võtab põlvist nõrgemaks kui Ian Somerhalder ( mismõttes ta abiellus?? ma tean, et ma olen ise abielus, aga, aga,agaaaaa…) ja beebi liigutused panevad mu kõhu võtma kujundeid mida geomeetrias veel ei tunta, kuid sellest hoolimata tunnen ma end kuidagi väga rõõmsalt ja väga enesekindlalt, ning meelt ei muserda miski.

Ainukene mille üle võiks kurta on see meeeeletu söömine. Nimelt ei mahu mu kõhtu enam suurt miskit, mis tähendab seda, et tavapäraste kellaaegade ja koguste järgimise asemel söön ma siis kui jumal juhatab ( ja kus tema alles juhatab tihti..). Ma söön küll vähe korraga, aga nii tihti, et häbi tunnistada.

Samuti on mul alles nüüd tekkinud vastupandamatu isu magusa järele. Ma eelistan üldiselt porgandit šokolaadile ja jogurtit kommile, aga see pakk kass Arturi iirisepalle kadus küll kolme minutiga ja nii seedimise mõttes viskasin iirisepallidele lisaks suhu ka natukene kinder buenot, paar Dorise küpsist ja lõpetasin šokolaadipudinguga. Hmm..kas ma mitte ei tahtnud rääkida väikestest kogustest, võta näpust siis..

Liha ma endiselt süüa ei suuda ja nii ma lihtsalt õgardlikult hävitan kõike muud, mis ette jääb.

Ma kohe huviga ootan milline mu keha peale sünnitust välja näeb. Üllataval kombel ma ei mäleta milline see peale Leenut oli ( võimalik, et allasurutud mälestus :D). Ilmselt ma pean sel korral ikka enese traumeerimiseks tegema pildi enne sünnitust,vahetult peale sünnitust ja siis näiteks ühe kaks nädalat hiljem ( ja siis selle pildi enda eest ära peitma)

Aga siinkohal otsad kokku ja vaatame kas järgmise nädala postitus ka tuleb ( ma ise ennustan, et ma saan teile neid veel 2tk teha)

P.S. Suur-suur-suuur aitäh selle armsa tagasiside eest, mis te mu eilse postituse alla olete jätnud. Mul ei ole mingit probleemi lihtsalt kirjutada oma elust ja olust, aga selliste asjade avaldamine on raske..tekib kuidagi väga alastikistud tunne, mistõttu on tohutult armas lugeda, et teile see pisike luuletus meeldis