Kuigi täna sai mul täis 11. rasedusnädal, siis olen ma tegelikult juba mõned nädalad oma emotsioone kirja pannud ja nüüd vast olekski õige aeg neid avaldama hakata, et järgmisel nädalal saaksin juba õiges graafikus olla 
Ühesõnaga, siit tulevad nädalad kuus ja seitse :
Esimesed kaks nädalat, mil ma rasedusest teadsin olid mõnusad ja kerged. Ma ei ole suur sümptomite otsija, seega ma tõesti ei oska öelda kas mul oli kuskil ehk rohkem valus kui muidu või kas kuskilt tundus imelik.
Ühtlasi olen ma ääretult rõõmus, et meie mesinädalad toimusid just siis kui nad toimusid, sest kui nad oleksid olnud nädal hiljem, siis poleks ma vist hotellitoast kaugemale sattunud.
Miks? Sest nii kui täitus kuues rasedusnädal, tuli külla üks unustustehõlma vajunud sõber : Iiveldus.
Võin ausalt öelda, et nii vara ma seda ei oodanud. Eileeniga hakkas iiveldus pihta kuskil üheksanda-kümnenda nädala paiku ja kuigi see oli tüütu, siis oli see siiski valdavalt talutav.
Sel korral hakkas see aga varakult ja täie rauaga. Ühtlasi toimus ka upgrade, sest noh..iiveldamine on siiski paras õrritamine ja sel põhjusel ma ka oksendasin ( ja oksendan siiani ) üsna tihti.
On päevi, mil on kergem ja on päevi, mil ma ei julge ärgates isegi pead pöörata, sest see võib vallandada vastupandamatu soovi oksendada.
Kõik lõhnad, kõik maitsed, kõik on täiesti eemaletõukav. Ja absoluutselt kõik maitseb kümme korda soolasemalt. Ja mis ajast Bruno niiiii rõvedat lõhna kasutab? ( lõhna, mis siiani on olnud minu meelest parim meestelõhn ja mille ma talle ise kinkisin). Või oot-oot, mis ajast mina nii rõvedaid lõhnasid kasutan? Ja Victoria’s Secret, püha müristus, viige need kreemid minust kaugemale.
Ja kui juba veate, siis palun ka kõik maailma juustud, hakkliha, ükskõik mis muu liha, päikesekuivatatud tomatid ja õli ka minema viia.
Alles võib jätta apelsinid, mandariinid ja porgandid. Äärmise mure korral ka müsli.
Ühtlasi kimbutab mind peavalu. Või hoopis kõrge vererõhk? Ma ei ole päris kindel, sest mulle ei meeldi enda vererõhku mõõta. Ma olen nimelt enamus ajast päris kindel, et see number on nagunii kõrge ja siis ma paanitsen, et oumaigaad, mis siiiis kui on jälle 180 ja noh, mõõtmise ajaks ma kütan end nii ülesse, et ongi liiga kõrge. Seega ma parem ei mõõda.
Aga iga kord püsti tõustes või treppidest ronides hakkab peas ikka väga tugevalt taguma ja pilt virvendab. Ja kui Eileen oma kõrgemaid toone demonstreerib, siis on ka tunne nagu paar mehikest vasardaks haamriga mu peas, aga pole hullu. On mu peakeses ruumi küll.
Kuuenda nädala sisse mahtus ka pisikene paanika. Ühel õhtul märkasin ma määrimist ja kuna minu jaoks see ei tundunud väga normaalne, aga midagi väga hullusti ka polnud, siis suundusin järgmisel päeval arstile. Arst, kes ilmselgelt ei oska oma emotsioone vaos hoida hakkas selle peale kabinetis edasi-tagasi tammuma, samal ajal kätega peast kinni hoides ja ütles, et nüüd on kõik. Midagi head ei ole. Mina siis ikka jätkuvalt seletasin, et ega siis väga palju ei määrinud, lihtsalt piisavalt, et ma veidi mures oleksin.
Otsustas ta mulle anda saatekirja ultrahelisse ja märkis suurte tähtedega peale, et on erakorraline ja kohe vahele võtta.
Nii suundusimegi me kõige lähemalasuvasse ultrahelikabinetti ( kliinikuid on siin vähe ja enamasti on arstid, ultrahelid jms hoopis osa kortermajadest ja üksteisest täiesti eraldatud).
Seal mälus vastuvõtus olev naisterahvas aga nätsu ja ütles, et KUI ma väga tahan, siis ma võin kahe nädala pärast tagasi tulla. Kuna arst keeras mu närvid üsna ülesse ja ma üldiselt ülbust väga hästi ei kannata, siis ma igaks sajaks juhuks osutasin arsti poolt tehtud märkmele ja küsisin kas ta ikka lugeda mõistab. Väitis, et mõistab ( otsustasin jääda kahtlevale positsioonile) aga ütles, et see pole mingi ää tema asi nagu vä ja kui kahe nädala pärast ei sobi ä, siiiiis tough luck või mis. Selleks hetkeks oli ka Bruno sellise näoga, et tahaks talle miskit karmimat öelda ja noh, ühesõnaga tulime sealt ära ja otsustasime sõita natukene kaugemale, et minna kliinikusse.
Seal oldi õnneks normaalsemad ja peale 20 minutit saimegi juba ultrahelisse. Ma võin ausalt öelda, et ma kartsin nii väga. Ma kartsin, et midagi on halvasti ja siis ühel hetkel ütles arst, et kõik on hästi ja ma kuulsin südamelööke ja äkitselt täitis mind täielik rahu ja õnn. Meie beebi!
Seitsmenda nädalaga lisandus aga väsimus. Mingil põhjusel hakkasin ma end lausa produktiivsena tundma, sest kui sa ikka oled lõunaks omadega niii kutupiilu, et võiks neli tundi magada, siis vast on ikka midagi ära tehtud ka selle hommikuga?
Kahjuks küll mu õhulossid haihtusid üsna kiirelt ja sain aru, et produktiivsusest olen ma kaugel. Ükspäev väsitas mind näiteks Eileeniga lastelaulude kuulamine niivõrd ära, et ma tegin neljatunnise lõunaune, peale mida olin ma mõned tunnid ärkvel ja enne, kui kell näitas üheksat õhtul, olin ma taas voodis. Vat, kui hea, et Brunol puhkus oli!
Nüüdseks olen ma aru saanud, et pole vahet kas ma magan 7 tundi või 12, ma tunnen end ärgates samamoodi väsinuna ja ega siin suurt miski ei aitagi. Eks keha teeb oma tööd ja kulutab teatud varusid.
Kui ma sinnani suutsin läbi oma iivelduste ja oksendamiste veel süüa, siis ühel hetkel muutus asi juba niivõrd nadiks, et mitte üks asi suhu ei läinud. Ja kui läks, siis tuli sealt 30 sekundit hiljem välja natukene vähem kaunimal kujul.
Kuna ma tean, et sööma peab ja Bruno teab ka ja tuletas mulle pidevalt meelde, et kui pärissööök ei lähe, siis tuleb saada „süüa“ haiglas läbi tilguti.
See variant mulle aga eriti ei istu, seega olen ma üritanud süüa nii, et kõigepealt võtan suu mahla täis, siis üritan kuidagi võtta ampsu süüa nii, et mahl suust välja ei niriseks, võtan veel mahla juurde ja neelan. Peale joon veel umbes pool klaasi mahla ja noh, umbes pool võileiba kannatab nii süüa küll. Mahlakulu on meeletu, aga noh..jällegi, mis ikka teha. Vett ma juua ei suuda, sest see mul sees ei püsi.
Eks ma tean, et see võib kõlada kui üsna suure vingumisena, aga lihtsalt, et asi selge oleks, siis ma tean ju miks kõik need asjad mu kehas toimuvad ja miks ma tunnen end nii nagu tunnen. Ma tean, et on palju naisi, kes oleksid ääretult õnnelikud tundes seda vastikut iiveldust, sest see tähendaks, et lõpuks on nende sees keegi kasvamas ja ma ausalt olen nii tänulik ja rõõmus, et ma ei tea seda tunnet.. seda tunnet, kui sa proovid ja proovid ja teed ühe testi teise järel.
Ma olen õnnelik, et meil läks kergemini ja see tekitab minus isegi teatud süümepiinasid, et ma üldse räägin sellest kui halb mul olla on, aga isegi kui ma tean, et see on kõik hea eesmärgi nimel, siis ei suuda ma päev otsa naeratada, kui jõuvarud on nullis, kogu aeg tahaks süüa AGA midagi süüa ei saa, see lihtsalt mängib natukene psüühikaga ja paneb selle veidi proovile.
Aga eks ma annan muidugi endast parima ja ma ju tean, et ükski neist sümptomitest pole igavene. Küll tulevad uued! 😀
Ehh, kõlab täpselt nagu minu esimene rasedus 😀
Mind aitas see, et sõingi vägisi ära hommikul mingid hommikuhelbed, et need kohe välja oksendada. Ja siis sain alles normaalset sööki süüa. Elupääastjad olid viinamarjad ja sidrunivesi, kuigi need tekitasid kõrvetised ja see omakorda oksendamise. Nii, et ei soovita 😀
Aga jõudu, mul algas iiveldus ka 6 nädalal ja lõppes 12-13 nädala paiku.
Ja kui ikka üldse süüa ei suuda, siis kuula ikka Brunot, kui on vaja tilgutit siis on vaja.
Tegelikult see päris nii pole, et kui ei suuda, siis saab kohe tilguti alla
Või noh, mul üks hetk oli juba nii halb, et ma uurisin seda varianti, aga öeldi, et haiglasse võetakse sellest hetkest, kui kehakaal on langenud 10%, alla selle tuleb oma jõududega hakkama saada.
Nüüd ma olengi siin usinalt kaalunud, et üle lubatud piiri ei langeks.
Hahaa, sidruniveele mõtlemine ajab mind ainult ropsima
bytheeeway, ma saatsin sulle fb sõnumi, aga see läks sinna others kausta
Mina olin esimese raseduse ajal jube oksendaja. Mul oli töökoht kolme minuti kaugusel kodust. Hommikul tööle minnes oksendasin ma kõigepealt kodus, siis kuskil poolel teel tööle ja siis tööjuurde jõudes jooksin ka kohe wc-sse. Minule arst soovitas hommikul kohe ärgates, voodis pikutades midagi süüa ja alles siis voodist püsti tulla. Nii järasingi igal hommikul enne tõusmist viilu leiba, mille elukaaslane oli enne tööleminekut mulle pühalikult öökapile sättinud… 😀 Õnneks see nipp mul töötas. Ma sain normaalselt hommikuti tööle jalutada ilma, et keegi oleks arvanud, et ma eelmisel õhtul liigselt alkoholi tarbisin….
Kas su uus beebi on pulmaöö beebi või olid juba pulmade ajal enda teadamata rase?
Ei olnud pulmade ajal rase ja pole pulmaöö beebi ka, natuke hilisem
“Ma ei ole päris kindel, sest mulle ei meeldi enda vererõhku mõõta. Ma olen nimelt enamus ajast päris kindel, et see number on nagunii kõrge ja siis ma paanitsen, et oumaigaad, mis siiiis kui on jälle 180 ja noh, mõõtmise ajaks ma kütan end nii ülesse, et ongi liiga kõrge. Seega ma parem ei mõõda. ” – Täpselt nagu mina! 😀
Aga loodan, et peagi lähevad sümptomid sul üle ja endal olemine paremaks! 😉
Oi kui tuttav tunne, minul algas ka see metsik iiveldus ja oksendamine punkti pealt 6. nädalal ja kestis kuni 20. nädalani! Tegin samuti nagu eelnev kommenteerija, söin enne hommikusööki leivaviilu, või midagi mis ei ole nii kerge välja tulema, igasugu vedelamad toidud ja magusad asjad olid kindel ei. Samal ajal kirjutasin lõputööd ja mõtteis palusin et loengus iiveldama ei hakka 😀 igatahes jõudu!
Minu arust pole selles midagi halba, et räägid, et kui halb sul olla on jne. See ei ole ju vingumine või midagi. See käibki rasedusega kaasa (kuigi mina ei saanud arugi, et rase olen, sest mul polnud mingeid sümptomeid). Ma leian, et asjaga kokkupuutunud inimesed saavad ju aru, et nii lihtsalt ongi, et on väga paha olla, aga samas oled ju õnnelik ka.
Mnjah jaa, meie käisime aasta pärast pulmi suuremal reisil ja paljud arvavad ka, et äkki on siis Pariisibeebi 😀 Ei ole tegelikult. Hilisem :D.
Oeh, ma tean nii hästi seda oksendamise tunnet! Ma siin vahepeal olin juba selle piiri peal, et arstid tahtsid haiglasse pista, aga ma siis üritasin kuidagi vastu punnida ja avastasin, et ainult värsked asjad sobivad. Siiski-siiski õnnestus selle suure oksendamisega vitamiinid ja mineraalid ikka kogu täiega kehast välja viia. Nüüd ainult värsket süües on isegi nii helgeid päevi, kus ma oksendan ainult kolm korda 😀 Nii kui amps liha, piimatoodet või jahutoodet suhu läheb on garanteeritud oksendamine.
Ma loodan, et Sul läheb kiiremini üle ja saad õige pea kogu täiega nautida rasedust
Tead Sa, mina olin see, kes Elinat oodates nuttis, sest mul oli nii hea olla. Enne seda oli just rasedus ju peetund ja seal ma siis istusin, ilma mingite tunnusteta rase ja muretsesin. Teised iiveldasis ja olid saja muu tunnusega ja mina vaid kasvasin iga nädal…
Sellepärast ma ütlengi, et mõnel põhjusel tundub see kurtmine ka natukene tobe, aga noh, elu osa.
Ja kui ma ükspäev ärkasin ja oli hea olla, siis ma mõtlesin ka korraks, et no mis nüüd siis..aga noh, nii kui külge keerasin, siis pidin vetsu jooksma paraku 😀
Mulle ka arst ütles, et kui järsku muutus toimub : läheb lilleliseks järsku, siis peaks muretsema.
Oi jah, tuleb augustikuu meelde 😀 Mina oksendasin 6-13 nädal. Lõpuks oli vahel endast nii hale ja pidev nälg tõi isegi pisara õhtuti silma
Siis mõtlesin isegi, et teist korda küll enam rase olla ei suudaks 😀 Nüüd kui olen rasedusega juba pea poole peal ja enesetunne hea ei tundugi enam see algusaeg tagantjärele nii hull 😀
Kuna olen ise ämmaemandaks õppinud, siis katsetasin kõik ära, mis teoreetiliselt võiks aidata. Ainus mis mingil määral toimis, oli piparmünditee.
Oh kui õnnelik oleksin ma, kui iiveldus ja oksendamine oleks kestnud vaid kuuendast kolmeteistkümnenda nädalani.
Minul algas iiveldus ja oksendamine 3+5 ja on siiani (täna on 15+6).
Toiminud leevendajana pole miski. Ei piparmünditee, ingver, sidrun, hapu jne.
Juhtusin su blogi lugema esmakordselt eelmisel nädalal ja mul on väga hea meel
Endal on hetkel kodus kasvamas 1,9 aasta e tütar ja olen hetkel 7 nädalat rase. Sümptomid kõik sarnased ja seega on tore samastuda. Käin kindlasti ka edaspidi kaasa elamas, palju edu!
Ma küll rasedusest ei jaga midagi. Aga kui sulle läheb alla ainult mahl siis äkki lähevad ka smuutid? Sellised marjasemad. Lisa sisse kodujuustu/kaerahelbeid/kaerakliisid/piima/pähkleid/seemneid vms toitvat ja vajalikku nii sulle kui lapsele? Kui ei sobi paks smuuti võid teha ju ka lahjema. Aga smuuti oleks väheke toitvam.
Või siis tee ise mahla. Ütlesid, et porgandid ja apelsinid sobivad…neist saaks imehea värske mahla
Sellest tuleks üsna niru smuuti, sest ma ei söö/joo kodujuustu,kaerahelbeid ega kliisid ega piima :D:D
Tegelikult me vist ostame masina millega jookidele gaas sisse lasta, sest gaseeritud joogid tunduvad hetkel ainukesena aitavat 😀
Porgandilimonaad :D:D