Sõstrakese sünnilugu osa II

15.05.2015, kell 16.00 astusin ma värisevate sammudega sünnitusosakonna uksest sisse.

Närvilise olekuga ämmaemand päris oma kolleegilt kuhu ometigi paigutada esilekutsutav proua. Küsisin kiirelt vahele ega ma juhuslikult naturaalsesse eelsünnitustuppa ei võiks saada?

Ämmaemandad vaatasid teineteisele otsa ja muigasid ” aga siin pole ju midagi loomulikku”. Selge-purustage kõik mu illusioonid 😀 ( olgu etteruttavalt öeldud, et tegelikult sain ma üsna sellise sünnituse nagu tahtsin..no peaaegu)

Paluti mul siis pisikeses ja kõledas toakeses voodisse selili heita ja teatati, et nüüd pannakse geeli ja kaks tundi tuleb mul vagusi lebada ktg all. Mis saab peale seda..vot, elu pidi näitama

Kuigi ma miskipärast arvasin, et see geeli paigaldamine on midagi ääretult ebamugavat ja jubedat, siis ma seda ei tundnudki. Üsna võimalik, et oma mõju võis avaldada asjaolu, et viis minutit varem oli ämmaemand otsustanud testida kui suur osa ta käest minusse mahtuda võiks.

Igatahes oli selleks hetkeks avatust kahe sõrme jagu ( loe : põhimõtteliselt nagu polnudki) ja nii ma neist sinna lebama jäin. Tunnikese möödudes palusin ainult kaeblikult, et väga-väga tahaks vetsus käia. Õnneks lasti 😀

Olin lugenud hirmulugusid selle kohta kuidas geel võib mõjuma hakata alles päevade pärast ja olin end vaimselt ette valmistanud, et mul ei saa ilmselt kõige toredam aeg olema.

Suur oli mu üllatus kui juba 20 minutit peale geeli paigaldamist, hakkasid kokkutõmbed käima regulaarselt ja üleüldine olemine muutus natukene ee..tundlikumaks.

Lesisin siis oma kaks tundi ära ja peale seda juhatati meid Brunoga lahkesti juba palatisse, mis mõeldud neile, kes ära sünnitanud.

Õhtu möödus valdavalt vaikselt ja valud ise muutusid natukene vähem vaikseteks. Ühel hetkel avastasin ma, et nad käivad juba iga kolme minuti tagant, aga samas ei pidanud ma neid valusid just sellisteks, et need midagi erilist tähendada võiksid.

Uutada-aatada ma eriti ei tahtnud, aga vaiksed karumõminad kutsusid nad aeg-ajalt esile.

Üsna kiirelt sai selgeks ka asjaolu, et mu lemmikkohaks on wc. Mitte, et mul sinna nii väga asja oleks olnud, aga ma lihtsalt tundsin end seal hästi.

Muidugi mina, kes ma suurejooneliselt aktiivsünnitust tahtsin, veetsin suurema osa ajast hoopis voodis külili ja kägaras ( no selle aja mis ma vetsus ei tiksunud), ning keeldusin välismaailmaga kontakteerumast.

Minu jaoks on alati kergem valu vaikselt endas läbi elada, nii et tunduski õige lihtsalt omaette enda maailmas olla..

Kuskil kell 20.00 otsustas mu siskond end noh..igatpidi tühjendada ja ma tundsin, et olemine hakkab natukene niruks kiskuma.

Kell 21.30 otsustasin ma kutsuda ämmaemanda ja paluda avatust kontrollida. Kuna valud hakkasid põhimõtteliselt kohe peale geeli paigaldamist, siis ma eeldasin, et emakas on ikka tubli olnud, end hästi üleval pidanud ja korralikku avanemistööd teinud.

Eksisin : avatust oli täpselt sama palju kui 5h tagasi. Kirusin mõtetes kõike ja kõiki, ning leidsin, et kui ma sünnitama ei hakka, siis ma parem lähen magama.

Keerasin aga voodis teise külje ja üritasin sõba silmale saada. Vahepeal endiselt natukene vaikseid karumõmmi hääli tehes ja mõeldes, et ilmaasjata valutada ju küll ei jaksa.

Nii ma siis jäingi magama ja vist isegi nägin päris ilusaid unenägusid kui kell 1 öösel kuulsin uksel koputust. Nimelt oli ämmaemand tahtnud kontrollima tulla kas ma tunnen end hästi.

Unine versioon minust ei olnud eriti rahul, sest noh..kui ma oleksin tundnud, et on jube kole ja paha, siis ma ilmselt oleksin endast märku andnud. Küll aga ei meeldi mulle kui mind äratatakse, nii et ma siis natukene turtsusin olukorra üle.

Võite isegi arvata, et magama ma enam jääda ei saanud. Kui voodi muutus kasutuks, siis marssisin tagasi oma teise lemmikkohta : vetsu. Seal avastasin niimuuseas, et sõber limakork tahab oma teed minna. No olgu, oli ka aeg!

Äkitselt nagu välk selgest taevast, tulid tagasi ka valud. Ja seekord juba sellised valud, mis panid mind natukene enda eksistentsi üle järele mõtlema.

Ja nad kasvasid ja kasvasid ja mina muudkui tuletasin endale meelde, et valuga ei tohi võidelda. Minu peamine meetod valuga hakkama saamiseks selle sünnituse ajal oligi sellega leppimine. Lihtsalt endale teadvustamine, et kui ma tahan seda last kätte saada, siis ma pean valutama. Valu ei ole mitte vaenlane, vaid sõber, kes toob lapse mulle lähemale ( jah, ämmaemand ka vangutas pead, et täitsa peast sooda :D).

Ja kui ma juba teadsin, et ma pean valuga leppima, siis ma lihtsalt sisendasin endale, et ma pean lubama valudel enda keha üle võimust võtta ja ma ei tohi neil ees seista. Ehk siis iga valu ajal hoidsin ma keha nii lõdvana kui vähegi suutsin ja üritasin end mitte krampi tõmmata.

Kell 1.35 oli asi sealmaal, et valud käisid iga ühe minuti tagant ja palusin siis niigi unetul ämmaemandal tulla ja kontrollida mis toimub. Kuna need valud meenutasid mulle kangesti üleminekufaasi ( paar cm enne täisavatust), siis võite isegi ette kujutada, et kuuldes sõnu ” kahe ja poole sõrme jagu”, mõtlesin ma küll, et aitab naljast. See ei ole enam inimlik ju!

Leppisin siis asjaoluga, et see sünnitus peabki olema valusam ja vaevalisem, ning sel hetkel kui ma voodisse istusin, et oma kurva saatusega leppida, olin ma äkitselt läbimärg.

Vot, see oli alles kummaline sensatsioon, sest Leenuga mul enam vett eriti polnud ja nendest kahest tilgast oli ikka päris raske aru saada, et kas olid veed või ei.

Sel korral ujus aga voodi, ujus põrand ja noh..erilist kahtlust ei olnud.

Kui ma 10 minutit tagasi arvasin, et valud olid juba sealmaal, et väga palju hullemaks minna ei saa, siis sõbrakesed..ma eksisin, nüüd need alles päris valusaks läksid.

Kui enne oli ämmaemand läinud oma teed, et sünnitustoas mulle vann valutamiseks vett täis lasta, siis kuuldes, et veed puhkesid, teatas ta mulle siiski, et pole enam mingit vanni.

Küll pakkus ta välja, et võin siis minna niisama sünnitustuppa pallile hüppama. Leidsin, et mul ju midagi kaotada pole ja 1.50 hakkasingi ma vaevaliselt koperdades ja longates taaskord sünnitusosakonna poole tammuma. Ise samal ajal muidugi juureldes, et huvitav mitu päeva ma veel niimoodi valutan ja tundes kurbust, et numeroloogiliselt kaunis kuupäev mööda sai..