Ma hoiatan ette, et kelle jaoks toovad lapsi kured siis nende jaoks see postitus ilmselt väga huvipakkuv ei ole.
Igatahes kuigi ma eelmises postituses arvasin, et mul on au jääda igavesti rasedaks, siis õnneks see nii siiski ei jäänud. Ma saan hästi aru, et enamik teist tegelikult detailset sünnituslugu lugeda ei soovi seetõttu üritan ma lihtsalt võimalikult lihtsalt ja lühidalt kirja panna kuidas see vahva uus ilmakodanik meie hulka tuli.
Esmaspäeva hommikul käisin ma ämmaemanda juures kontrollis, et saada saatekiri esilekutsumisele mis oleks olnud siis täna. Seal selgus aga, et emakakael oli juba 3 cm avanenud. Kuna ämmaemand kahtlustas, et lapsel on vett liiga vähe, siis jäime me natukeseks ajaks haiglasse, et teha ultraheli. See siiski näitas, et vett tal veel jagub, visiidi lõpuks oli avatust aga juba 4-5 cm. Ise tänasin igasuguseid jumalaid, et ma seda avanemist tundnud ei olnud, sest ma olen küllaga kuulnud lugusid kuidas naised valutavad 10 tundi kodus ja lähevad haiglasse ja siis öeldakse, et neil on ainult 1 cm avatust ( sünnitamiseks on vaja 10 cm). Paraku ktg ( üks tark aparaat mis jälgib lapse südametööd ning emaka kokkutõmbeid) mingit sünnitustegevust ei tuvastanud seega sain rõõmsalt koju minna. Terve öö vastu teisipäeva magasin nagu ingel ja arvasin, et ju ma siiski rasedaks jään.
Teisipäeva hommikul üles ärgates oli mul aga valus ja kohe üsna regulaarselt. Umbes 2 tundi peale ärkamist olin ma juba 4-5 minutiliste vahedega valudega haiglas. Kell 12 olin ma sünnitustoas ja kell 15.15 sündiski pisike Eileen. Ma ütlen ausalt, et ma kartsin sünnitusest hullemat aga tegelikult oli see üsna noh..tehtav. Oli küll valus jah aga samas on mul tunne, et ma olen elus ka valusamaid asju tundnud. Ja endiselt olen tohutult tänulik, et kogu protsess käis tegelikult võrdlemisi kiirelt ja täpselt nii nagu oma peas ette kujutasin ( ilma valuvaigistiteta ja sain vanni sünnitada). Sünnihetkel kaalus Eileen 3880 grammi ja oli 53 cm pikk.
Minu jaoks on üllatusena tulnud aga see, et hoopis sünnitusjärgne periood on raske. Muidugi on see kõigi jaoks individuaalne ja ma ei eeldanudki, et laps sünnib ära ja ma siis kepsutan tund aega hiljem ringi. Hetkel maadlen ma kõrge pulsiga ja seljavaludega mis mind nutma ajavad, aga eks nad mingil hetkel peavad ju lõppema.
Haiglast saime me koju eile ja oleme üritanud uue elurütmiga harjuda. Uus elurütm tähendab, et rütm on muidugi valdavalt keeruline 😀 Terve päeva on laps rahulik nagu ingel ja nii kui öö on käes, siis on platsis öökull, kes magada ei taha. Ometigi pean ma hetkel tähtsamaks seda, et laps oleks söönud ja rahul ja küll mul endal on aega magada elus veeeel ja veel.
Ühesõnaga nagu pealkirigi ütles, siis tere tulemast Eileen! 
Congratulations!