Üks hea väike inimene

Aasta tagasi tundsin ma ootusärevust, elevust, hirmu, rõõmu, teadmatust – kõiki emotsioonispektri erinevaid külgi. Ma teadsin, et käes on päev, mil ma kohtun selle väikese inimesega, kes minu sees kasvanud on. Päev, mil ma saan lõpuks teada, kes ta tegelikult on. Mis värvi silmad tal on? Kas tal on juukseid? Kui palju? Mis nägu ta on? Ma ei jõudnud ära oodata, et teda tundma õppida. Teda hoida.

Sellest päevast on möödas aasta. Hirm on kadunud. Alles on rõõm. On elevus. Mõnikord ka teadmatus. See aasta on olnud nii ilus ja nii eriline. Kõige ilusam, aga kindlasti ka kõige keerulisem aasta.

Ma mäletan, kuidas esimesel üksinda haiglas oldud ööl pidin ma tahvelarvutist maksimumtugevusel käima panema valge müra, sest see oli ainus, mis teda rahustas.

Ma mäletan haiglast koju saamist ja seda, kuidas mul ei õnnestunud teda enam kodus rinnale saada. Kuidas ma kartsin, et ta ei saa piisavalt vedelikku. Kuidas ta vaid karjus-karjus-karjus ent keeldus absoluutselt kõigest. Kuidas ma nutsin, sest ma ei teadnud, mida teha. Kuidas ma nutsin, kui ma ta lõpuks peale igavikuna näinud ponnistusi siiski rinnale sain ja ta vaikselt nuuksudes neid üksikuid piimatilkasid endasse ahmis.

Ma mäletan kõiki neid öid, mil ta ärkas iga poole tunni tagant. Hommikuid, mis algasid kell viis. Öid, mis algasid kell kaks.

Ometigi vaatan seda väikest inimest ja ei suuda ära imestada, et ta on just meiega. Et keegi kuskil otsustas, et just meie sobiksime tema vanemateks. Ta võib olla nii-nii-NIIII väsitav, aga kui ta omaette heehhehehehe kõkutama hakkab, käega vastu maad patsutab ja manab näole naeratuse, mis kõrvuni ulatub, siis ununevad kõik raskused. Kõik magamata ööd. Kõik korrad, mil ta on lusika ees oma suu kriipsuks tõmmanud. Kõik korrad, mil ta pole ehk piisavalt kaalus juurde võtnud. Mil tal on olnud kõrge palavik. Kõik hetked, mil ma tunnen, et ma ei oska, ma ei tea või ma ei saa.

Mu suurim hirm oli, et kolmega on logistiliselt raske. Kuidas me läheme jalutama? Või poodi? Kuidas me üldse midagi teeme? See hirm oli asjatu. Kõik loksus justkui iseenesest paika. Eloise on see pusletükk, mis oli puudu. Tükk, mis meid tervikuks liidab.

Selles pole kahtlust, et kolme seast on just tema kõige keerulisema iseloomuga ja kõige nõudlikum. Kui saaks, siis vallutaks kogu maailma. Ent ühtlasi on ta kõige naerusuisem. Paras vastuolu, eks. Ta on ainukene, kes armastab kaisus lebada. Ainuke, kes võib lihtsalt süles istuda ja rahulikult maailma üle järgi mõelda. Ainukene, kellel on heledad juuksed. Kui teised kaks on teineteise koopiad, siis Liisu on kohe täitsa ainult tema ise. Või siis päris Bruno. No nagu kõik mulle aina korrutada armastavad.

Ja tulevikuks mu enda jaoks natukene kuivemaid fakte ka.

Aastane Liisu

Sööb – suurima heameelega mangot ja melonit. Kui surm on silme ees, siis läheb ka pasta bolognese. Sai esimese ampsu lisatoitu oma kuuenda elukuu täitudes, aga seejärel tekkis kahekuune paus, sest ta lihtsalt polnud nõus midagi sööma. Püreefaas jäi vahele. Läkski suuresti kohe (kohandatud) kodutoidule üle.

Joob – vett ja rinnapiima.

Liigub ringi – ülihelikiirusel neljakäpukil ja toole enda ees lükates.

Räägib – mingis enda jaoks arusaadavas keeles, mida Eileen pidevalt tõlkida üritab. Eileeni sõnutsi ütleb Liisu pidevalt “14 kuud”, “ei taha” ja “laelamp”. Ma jään skeptiliseks.
Tegelikkuses on Liisu sõnavara: emme, aitäh, däde (säde), eileen, mämm-mämm ja aaaarrrghahahahah, mis tõlgendub äärmiseks rahulolematuseks, mida väljendatakse absoluutselt noh…koguaeg.

Mängib – suurima heameelega mänguköögiga, ksülofoniga ja on jäägitult armunud duplo klotsidesse

Armastab – lõhkuda kõiki losse, torne ja muid suurejoonelisi ehitisi, mis ta õed suure vaevaga loonud on.

Ei armasta – kui talle öeldakse “ei”, kui ta sülest maha pannakse, kui talle riideid selga pannakse VÕI seljast võetakse, vannis käia.

Hambaid – lausa kaheksa. Esimene tuli veidi enne kaheksanda elukuu täitumist. Enamik on tulnud ilma suuremate probleemideta.

Ärkab – enamasti hea tujuga ja 1-2 korda öö jooksul

Jääb magama – iseseisvalt oma voodis pärast rinnaga toitmist ja seljale pai tegemist

On – kõikide poolt armastatud, hoitud ja kõige naerusuisem beebi, keda kunagi näinud olen.