V

Sõstrakesel täitus täna järgmine elukuu. Nüüd on neid kuuski juba nii palju, et ei tea kas enam poodi kõlbab minna (kes mu kuusenaljale pihta ei saa, siis tsiteerin üht küsimust mis kunagi vist perekoolis oli “kas kuue kuusega on okei randa minna?”. Muudkui pudiseb neid okkaid..

Olgu, jätame kuused kus seda ja teist ning räägimegi me pesamunast. Emadus on minu jaoks üks imeline asi ja võimalus vaadata kuidas lapsed mu silme all kasvavad samuti. Ma ei väsi vaatamast ta pisikestesse tumedatesse silmadesse ja mõtlemast, et mis ta peas küll toimub. Kas ta on rõõmus? Kas ta on rahul? On ta ehk kurb?

Mõnikord jääb ta ainiti ühte punkti silmitsema ja toob kuuldavale pisikese ohke. Nendel hetkedel on mul tunne, et ta sees on vangis üks pisike vanainimene.

Mulle tundub, et me alles õpime teda tundma. Sel kuul oleme me avastanud, et teda suigutab unne müra. Tolmuimeja ja KitchenAid on kui võlumasinad, mis selle beebi silmad sulgevad. Ta armastab kui tema põski paitatakse. Talle meeldib kui temaga räägitakse madala häälega.

Ta ei salli kui ta pead katsutakse. Talle ei meeldi kui ta üksi jäetakse. Tal pole midagi omaette olemise vastu, aga keegi peab samas ruumis viibima.

Tal on krutskeid täis naeratus ja punast helki viskavad juuksed. Imepehme nahk ja saledad käekesed.

Mulle meeldib öelda, et sama palju kui me õpetame oma lapsi, on nemad määratud õpetama meid. Eileen on mulle õpetanud kannatlikkust ja võrdsust. On mind muutnud pehmemaks ja vastuvõtlikumaks ning tasakaalukaks. Mida rohkem Ella kasvab, seda rohkem juurdlen ma selle üle mida tema mulle õpetada kavatseb.

Juba praegu tean ma tänu talle, et südamel ei ole piire ja kahte last saab armastada täpselt sama palju. Süda lihtsalt kasvab ja täitub veelgi suurema koguse armastusega. Ja armastan ma teda meeletult.