Kes on siin pikemalt luuramas käinud, see vast teab, et kuigi ma armastan Prantsusmaa juures väga mitmeid asju, siis on üks, millele mu südames kohta pole – bürokraatia. Ja täna, mil mu karikas (mis on muidu no ütleme vähemalt viieliitrine) taas täis sai, ongi õige aeg jagada järjekordset kaunist näidet sellest, kuidas ka kõige lihtsamad asjad võivad võtta noh..kaua.
Juhiluba! Ma tegin sõidueksami ära juuni alguses. Arvake ära, mida mul endiselt pole? Eks ikka seda plastikust kaarti, mida rõõmsa näoga vajadusel näidata. Selle asemel on mul endiselt paber, mis ütleb, et ma olen eksami sooritanud ja täitsa sobilik liiklusesse laskmiseks.
Miks mul toredat plastkaarti pole? Sest #bürokraatia.
Alustuseks muidugi avaldan austust faktile, et taotlust saab esitada internetis. Sellega saavad mu austusavaldused otsa.
Tegin taotluse. Lisasin kõik vajalikud dokumendid ja jäin ootama. Paar nädalat hiljem tuli vastus, et mu taotlus on ülevaatusele saadetud. Ning seejärel hakkas pihta.
Kõigepealt tuli märkus, et minu poolt edastatud ID-kaardi koopia ei vasta nende tingimustele. Nende tingimus on, et dokument oleks skänneeritud. Minu oma oligi.
Seejärel leidsid nad, et mu ID-kaardi koopia ei sobi neile, sest sellel pole ära märgitud mu sünnikoht. Sooviti sünnitunnistust. Esitasin neile sünnitunnistuse tõlgitud koopia. See ei sobinud neile, sest on nende jaoks liiga vana ning “proovige mõista, et dokumendil märgitud info võib vahepeal muutunud olla”.
Sünnitunnistusel. Ehk siis vahepeal on mu sünniaeg ja sünnikoht ehk muutunud. Jah? Päriselt? Ühesõnaga tuleb mul nüüd uus tõlge hankida. Ent pange tähele, et ka sünnitunnistusel pole spetsiaalselt välja toodud sünnilinn, mis tähendab, et see saab olema järgmine põhjus, miks mu taotlus tagasi lükatakse. Sest miks peaks kõiki probleeme kohe letti laduma, kui võib neid ka ükshaaval välja tuua, et asi maksimaalselt aega võtaks.
Samuti soovisid nad tõestust, et ma olen Prantsusmaal viibinud vähemalt 135 päeva. Kuna arved tulevad Bruno nimele, siis esitasin neile oma maksutõendid. Lükati tagasi kuna “makse võib maksta igalt poolt ja see ei tõesta füüsilist kohalolu”. Ma ausõna mõtlesin juba, et peaks mõnele vanale instagrami pildile asukoha lisama ja kuvatõmmise saatma.
Kui nad lõpuks olid siiski mu maksutõenditega nõus, leidsid nad uue probleemi. Kuna mu koolitee on olnud Eestis, siis pole mul tehtud üks kohalik liikluseksam, mida siin vist 14-15 aastased teevad. Kui te arvate, et seda võib teha ükskõik millal ja kus ja kuidas, siis ei. Seda võiks teha näiteks selle õppeaasta lõpus koos nende samade 14-15 aastastega. ÕPPEAASTA LÕPUS. Ja pange tähele, et mitte keegi ei ole varem seda paberit isegi poole sõnaga maininud. Kuigi tundub, et me saime nad piisavalt ära võlutud mõistmaks, et see on natukene utoopiline.
Ehk siis vot, kuidas lihtsad asjad keeruliseks teha.
Ehk siis emps, ilmselgelt ei tule mina sulle lennujaama järgi vaid Bruno, sest mu paber ei luba mul välismaal sõita. Sorri. 😀
Lase emal võtta Eestis perekonnaseisuametist sünnitõend, seda saab ka prantsuse keelsena ja maksab 10€. Ilmselt odavam, kiirem ja mugavam variant kui hakata seal uue tõlkega jamama.
Ei ole kiirem, sest mu ema läheb Eestisse alles pärast meie juurest ära minekut.
Aga muidu pole hullu, tuleb lihtsalt saatkonnast tellida. Maksab küll 20eur, aga jõuab tõenäoliselt vähem kui nädalaga. Ma loodan. 😀
Kas pass ei sobi dokumendiks ID-kaardi asemel? Seal küll sünnilinna pole kirjas (mis on tegelikult igati kummaline, sest muudel Euroopa passidel peaks see olema – Rootsis on), aga vähemalt on riik kirjas.
Samuti, kas sa rahvastikuregistris pole Prantsusmaal kirjas? Pidid ju registreerima end sinna, kui kolisid ja siis elukohta vahetades jälle uuesti. Kas sealt väljavõte ei sobi? Kusjuures, kui sa pole ja oled Eesti rahvastikuregistris kirjas, siis tõepoolest on sul hoopis kohustus Eestis oma eksamid ja load teha.
Olen ikka siin kirjas. Muudpidi ei saaks ma ju siin FIE-gi olla.
Aga nad juba ÕNNEKS leppisid nende maksetõenditega ka.
Päris hull lugu, sellise tempoga ja selliste probleemidega, ei saa sa oma lube kunagi kätte. Loodan, et nad siiski mingil hetkel leebuvad ja saad load enne kui uus aasta käes.
Hea oleks saada, sest see paber kaotab varsti kehtivuse. 😀
Muidugi kuna taotlus on esitatud (olgugi, et sada korda tagasi lükatud), siis sellest midagi hullu pole, aga lihtsalt võib vahepeale jääda selline periood, kus mul on küll sõiduõigus aga ei ühtki dokumenti, mis seda kinnitaks, mis tähendab, et ei tohi sõita.
Tundub jälle selline jokk skeem olema, et kõik tingimused on täidetud, aga midagi ei toimi. Kogu aeg leitakse uusi asju, mis vaja on. Säilita aga külma närvi. Ma tundsin ise, kuidas selle sünnitunnistuse jama juures hakkas närv juba kergelt mustaks minema, aga sa pead sellega seal ikka pidevalt rinda pistma. Edasi lugedes läks muidugi olukord veel nutusemaks. Õnneks nagu ma aru saan, siis autot sa väga palju ei kasuta, seega pole olukord veel väga hull, aga tüütu sellegipoolest.
Ma ütlen ausalt, et sellest saadik, mil ma eksami läbisin, on mul autot VAJA läinud kahel korral. Sõitnud olen küll rohkem, aga seda pigem lihtsalt selleks, et sõita ja ei tekiks liiga suurt vahet sisse. Muidu igapäevast vajadust tõesti pole ja vahepeal on meil auto üle nädala garaažis ilma, et keegi kasutaks. Emale oleks küll tahtnud ise lennujaama järgi minna, aga see tundub praegu utoopilisena.
Veab ikka kui autot vaja ei lähe. Mina oma igapäevast elu ilma autota ette ei kujuta. Siis ehk küll kui töötaks lähemal, aga nii kaua kui ma töötan siin pärapõrgus, siis ilma autota ei saa kuidagi. Samas kui lastega kodus olin, siis polnud mul ka eriti palju autot vaja, sai kõik asjad ilma autota aetud.
Jah, meil selles osas lihtne, et ma töötan kodust, Bruno läheb tööle ratta ja rongiga, kool on seitsmeminutilise jalutuskäigu kaugusel, toidupood on vähem kui 100m kaugusel, apteek-arst-muud poed, kõik on käe-jala juures. Kesklinnas elamise võlu.
Oeh… Prantsusmaa…
Ja siis võrdluseks Eesti. Suutsime suure vaevaga Sipsikust passipildi välja võluda, skaneerisin vajalikud dokumendid sisse, täitsin PDFis avalduse, allkirjastasin kõik digitaalselt ja saatsin PPAsse. Pass ja ID-kaart said umbes nädalaga valmis ja ootavad nüüd Välisministeeriumis diplomaatilist posti, et ma need Genfist kätte saaks.
Jah siine bûrokraatia 😉 Kuid lubadega mul kûll mingit probleemi ei olnud, (Tegin need siin tâpselt 3a tagasi) ja saatsin Id karadi asemel passi koopia, see lâheb alati millegipârast paremini lâbi. Edu !!
Kas kunagi plaanid oma tatoveeringust ka kirjutada
?
Mul on neid mitu, aga ma ei usu, et ma neist eraldi kirjutaks.
Ma ei hakka siin leelotama, et need on ainult mulle, sest ilmselgelt on need nähtavates kohtades, aga ma lihtsalt kuidagi ei leia, et neile eraldi tähelepanu oleks vaja. Minu jaoks kuidagi nii osa minust, et neist eraldi kirjutamine tunduks nagu hakkaksin oma vasakust jalast kirjutama, mis ilmselgelt poleks üldse huvitav. Milline imeline näide, eks 😀