Kas hakkabki see beebiaeg lõpule jõudma? Need kümme kuud on olnud ühed toredamad ent ka keerulisemad kuud. On olnud meeletult palju magamata öid, palju sünkroonnutmist, õppimist kõike ühe käega tegema. Aga on olnud ka palju naeru, avastusi, uue inimese tundma õppimist.
Sõstrake pole teps mitte kõige lihtsam beebi. Jah, nagu ta isa, on temagi äärmiselt naerusuine ja rõõmsameelne. Siin on vaid üks aga – ta on seda seni kuniks asjad tema tahtmist mööda käivad (ei tea kelle geenid need siis ometi on, hmm …). Ta on laps, kes vajab tohutult palju lähedust ja tähelepanu. Omaette asjatamine või mängimine ei kuulu tema ampluaasse. Ta pole nõus istuma üksinda põrandal kui keegi teine seda niisamuti ei tee ja parem oleks kui see keegi teine säilitaks temaga vähemalt 80% ulatuses kehalist kontakti.
Ta tahab väga tihti olla rinnal ja seda piisavalt kauaks, et kõik maailma mõtted oma peas läbi mõelda. Kuigi on öid, mil ta magab hästi ja ei ärka kordagi, siis on endiselt ka öid, mil ta ärkab rohkem kordi kui me valjult välja öelda tahaks. Mõnikord õnnestub ta magamapanek kiiremini, mõnikord võtab tunde.
Talle ei meeldi enda jaoks tundmatute inimeste sülle minna, mänguasjad ei paku talle väga suurt huvi. Ühesõnaga täielik vastand Leenu beebiajale 
Ühest küljest on mul selle kogemuse üle hea meel. See on mulle näidanud asjade teist külge ja õpetanud toimetulekut teistsugustes olukordades. Näidanud, et hakkama võib saada veel vähemate unetundidega, kuidas olla veel kannatlikum, kuidas oma päevi paremini planeerida, kuidas end jagada.
See ei ole alati kerge. Mõnikord tekib mul tunne, et ma lihtsalt ei jaksa ja siis ma istun põrandal nagu üks suur õnnetusehunnik ja lihtsalt nutan ühe hea peatäie. Miks? Ma isegi ei tea. Ehk väsimusest, ehk hirmust, et ma kasvatan oma lapsi kuidagiviisi valesti ehk mingist müstilisest süütundest, et ma ei ole alati iseenda parim versioon. Igatahes ma nutan need nutud ära ja liigun edasi. Tuletan endale meelde, et jah, aeg-ajalt on keeruline aga see ei jää kestma. Ühel hetkel on nad mõlemad suured ja see hetk tuleb kiiremini kui ma tahaks endale tnnistada. Ühel hetkel ei vaja nad mind enam sel viisil. Ella ei vii oma suunurkasid allapoole, et saada rinnale, Eileen ei ürita samal ajal mulle kukile ronida, et mulle patse punuda (loe: juukseid peast välja tirida). Ühel hetkel magavad nad rahulikult terve öö, mängivad omaette, jutustavad omaette. Ma jään alati nende emaks ja kõik, mis ma annan neile praegu, jääb neid igaveseks saatma aga mu roll muutub. Ja see muutub kiiresti.
Just seetõttu üritangi ma igal halval ööl või päeval, mis on täis kisa ja nõudmisi, endale meelde tuletada, et see ei pruugi olla halb asi. Ühel hetkel jään ma teatud osa neist hetkedest igatsema. Kas just kurnatust ja läbikukkumistunnet? Vast mitte. Tunnet ja teadmist, et ühel hetkel oli neil õnneks vaja vaid üht – ema lähedust? Jah.
Sest praegu saan ma seda pakkuda. Olgu, selle hinnaks on tihtipeale mu enda unetunnid ja selge mõistus aga ma saan seda võimaldada. Sest see nõudmine on lihtne ja täidetav. Ühel hetkel ei saa ma neile enam aga kõike anda. Kui ma vaid suudaksin, tooksin ma ausõna neile taevast tähed ja kuu. Ometigi on need vaid sõnad ja reaalsuses on mu võimed piiratud.
Nii et kuigi see beebiaeg on olnud keeruline aeg, siis jääb see mu mälestustesse ka kui üks eriline ja helge aeg. Aeg mida me saame veel natukene nautida
Hei!
Ma pole üliväga pikaaegne lugeja, aga pärast seda postitust mõtlesin, et pean kommenteerima, kui kenasti ja nii liigutavate sõnadega Sa oskad kõiki omi mõtteid kirja panna! Ilmselt selline kirjastiil mind kogu aeg siia tagasi lugema toobki.
Jätka samas vaimus 
Aitäh Sulle! Ei hakka salgama, et sellised kommentaarid on mu lemmikud
Loodan, et ühel päeval saad juba öelda, et oled pikaaegne lugeja ehk siis, et jääd meiega siia kauaks 
Mina oma ühe lapsega, kes sinu sõstraga samaealine ..istun ja nutan vahepeal samamoodi,et ma enam lihtsalt ei jaksa :). Käisin ka psühholoogi juures, sest arvasin, et olen halb ema sellepärast. Psühholoog õnneks veenas mind ümber ja ütles, et olen täiega normaalne ema tema arvates :D. Minu laps on loomult sinu omaga väga sarnane.
Edu ja oskan soovida sulle vaid rohkem helgeid päevi ja beebiea raskuste lõppedeks ei murra meid enam ükski raskus 😀
Mina käisin ka psühholoogi juures. Too mind milleski ei veennud aga lihtsalt väsitas mind kangesti ära 😀
Edu ja raudseid närve sullegi!
Nägin täna linnas väga sinu moodi naist, laps mähitult rinnal! Jäin lausa korraks mõtlema, et ega sa ometigi Eestis pole, kuid pikemal vaatlemisel sain aru, et lihtsalt väga sinu sarnane
Vot sulle siis teisikuid 😉
Ei olnud, mina ei oska salaja reisida nii 😀
Sõstrake juba nii suureks saabud.Mina ka lohutan end mõttega millalgi nad ei vaja mind enam kui kurb see ka poleks.Tuleb päev mil nad pesast välja lendavad.Ka minul oli esimene kes pmt tegi kõike ja üksi kui vaja ja nüüd teine kes ei sa ühte minutit ka minuta,oli aeg kus ta ei olnud nõus magama mujal kui minu kõhul see oli jube aeg aga nüüd ma nii igatsen seda.
Kasvab kiirelt jah
Kirjutasid, et vahel ei jaksa, mis on täiesti normaalne, kõigil tekib selliseid hetki, aga ära mitte kunagi mõtle, et sa teed midagi valesti. Iga inimene kasvatab oma lapsi erinevalt ja kui jätta välja väga äärmuslikud näited, siis on omalmoel ju kõik kasvatusviisid õiged, sest need on igaühele ainuomased.
Need on rohkem sellised .. analüüsivad mõtted
Muidugi võivad need viisid olla õiged aga kas need on kõige õigemad? Äkki ma teen midagi hästi aga võiks veel paremini? Mulle meeldib end piinata vist 😀
Ja mul tuleb ka vahel selliseid hetki peale .Kas ma olen midagi valesti teinud?Ei ole ja ma ei ole ainuke ,vaid teistel emadel ka nii.Mul on 3 last ,kōik on erinevad olnud.3 laps hetkel 2 a 1 k.,see aeg on liiga kiiresti läinud.Kahju,et beebi aeg nii ruttu läheb.Iga aren’t on pōnev ja kogemusi juurde andev.
http://nextlifeweb.blogspot.com.ee/2016/03/super-super-lihtsalt-suureparane.html
“Emma on minu meelest liiga sarnane Ellale ja see meenutab mulle kongus nina ja soolatüügastega nõia-ellat.”
Antud huvitav tsitaat pärineb Malluka sulest (teemal tüdruklapse nimed).
Eh, no mu meelest on mu Ella siiski päris armas ja puhtalt nime tõttu pole nina veel kongu läinud
Ella on väga lahe ja omapärane nimi. Kõik ei peagi olema Birgitid, Liisad ja Annid 😉
Muidugi ei pea
Kas see kommentaar oli siia kirjutatud (halvasti varjatud) tagamõttega intriigi punuda? PS! Ella on superarmas nimi. Oli ka minul valikus kui beebit ootasin. Sündis aga hoopis Karoline. Ella ootab oma järge
Ma ei usu, et Mishal selline tagamõte oleks olnud