Kui uskumatu, et juba vähem kui kuu pärast saab see tegelinski aastaseks. Ma nii tahaks, et leiduks õigeid sõnu kirjeldamaks seda kui suurepärane on jälgida ühe pisikese ja abitu inimhinge kasvamist. Sõnu, mis suudaksid seda anda edasi neile, kes pole seda veel ise kogeda saanud.
Kuidas alguses on beebi, kes ei suuda oma peadki hoida, kes vajab 100% tuge, kes puurib oma suurte ja usaldavate silmadega nii sügavale, et see avaks justkui uue maailma. Ja ühel hetkel ta hoiab seda pead ja uurib oma pisikesi sõrmi nagu need oleksid kõige huvitavamad asjad maailmas. Teisel hetkel avastab ta oma varbaid. Uudishimu ja avastamisrõõm täpipealt sama suur. Ja siis seisab ta neljakäpukil, istub, liigub edasi, tõuseb, lehvitab, teeb musi, plaksutab. Kõik need asjad, mis meie jaoks on iseenesestmõistetavalt lihtsad ja igapäevased, on tema jaoks uudsed ja täis rõõmu.
Ta naerab ja sa mõistad, et tal on enda väike huumorisoon. Ta veab suunurgad viltu kui miski ei meeldi aga ainult seniks kuni sa vaatad. Ja ta ulatab pesukorvist märgasid sokke, et sind aidata. Ja tekibki arusaamine, et beebit nagu enam poleks. On pisike inimene. Justkui üleöö suureks saanud.
Ühel päeval vaatad ja mõistad, et ta mängud on eesmärgipärased. Et need ei koosnegi enam printsiibist “topin kõik suhu” vaid liigutused täidavad kindlat eesmärki, et ta teab täpselt mida ta teha tahab.
On inimesi keda need etapid ei huvita. Kelle jaoks on see loogiline. Areng ju peab toimuma. On toimunud meiega, teistega ja üldse kõikide lastega. Mis seda ikka nii eriliseks pidada. Aga mina pean. Sest see on üks huvitavamaid ja puhtamaid rõõme.
Sõstrabeebi ei taha kasvatada hambaid, ei taha magada, ei taha vannis käia ja ei taha väljuda sulgkaalust (kaalutabel on menüüs “Lapsed” all). Aga ta tahab naerda kui kõdistatakse, tahab aidata, tahab ise süüa, tahab süles olles ohata, tahab ümbritsevat jälgida, tahab, et talle lauldaks, tahab pai, tahab seltskonda.
Palju õnne sõstrake. Järgmisel kuul juba päris sünnipäev!
Palju õnne viimase mini-sünnipäeva puhul armsale nöps-preilile! Küll kõik need asjad ka tulevad, mida praegu ei taha!
Hambad nii või naa, neist pääsu pole
Vanni osas ei tea. See on ikka päris kurb kisa mis seal kuuldavale tuleb 
Aww
Aga hei, selleks ajaks kui ülikooli läheb, hakkab ilma kisata vannis ka käima. Või noh, ma olen ühiselamus elanud küll, pole kordagi kuulnud, et keegi regulaarselt pesus käies uluks.
Ootad, mil ta sünnib.Sündinud vaatad, kui ilus ja armas inimene on sinu sees kasvanud.Algul on abitu ja vajab sinu abi ja hellust.Nii pea, kui hakkab maailma avastama, siis kõik käib nii kähku.Vahel kohe kahju,miks nii kiirelt läheb see aeg.
http://www.nextlifeweb.blogspot.com
Täpselt, mõnikord tahaks stoppi vajutada
Oii, Mariannal tulevad nüüd 5-8 hambad kõik korraga ja ei ole tore olukord. Vahel unustab end rinda imedes ära ja oiiii 😀 😀
Aga tõepoolest uskumatu- alles me ju hädaldasime, kui raske on liikuda ja kui kaua tuleb veel beebit oodata. Ja nüüd. Nüüd on nad väikesed inimesed!
Mul on tunne, et ma saan Ella enne rinnast võõrutatud kui mõni hammas tuleb 😀 Samas ei raatsi, sest ma usun, et rind võiks ehk hammaste tuleku valu vastu aidata ja lohutust pakkuda. Ainult, et lõpmatuseni ei jaksa oodata selle järgi vist
Jutt õige sul
Ella sul täitsa pisike jah. Mul noorem tütar oli aastaselt 72 cm ja 7400 g ja muidugi oli ka selle esimese eluaasta jooksul muret, et kas ikka on kõik okei, et seda kaalukest ei taha tulla (sünnikaal oli 3500 g), aga ühel hetkel ikka mõtlesin järgi ja sain aru, et ongi tegemist lihtsalt väikest kasvu lapsega. Laps areneb igati ilusti ja on super tubli ja asjalik (suvel saab kaheseks) nii, et enam ma kaalunumbriga oma pead ei vaeva. Mõnusat esimese sünna ootust teile.
Just. Mõned lapsed ongi väiksemad. Ei saa sinna suurt midagi teha
Aitäh!
Palju õnne
See on jah nii äge, kui avastad järsku, et see, kes oli alles beebi, on juba nagu päris inimene ja teeb pärisasju. Leiab mänguauto ja sõidutab seda edasi-tagasi, ise unnates ja puristades, leiab juukseharja ja üritab juukseid kammida ja ei pistagi kõike esimese asjana suhu (vaid alles teisena, sest hambaid on ju vaja teritada;). Ja lusikaga saab mõnikord juba nii kausile kui ka suule pihta:-)
Haa “alles teisena” 😀 Pärleid tuleb su suust!
Laste kaal tekitab jah teistele alati suuremat muret, vahet pole, kas see on siis nende arvates liiga väike või liiga suur. Ja see nende mure väljendamine on iseenesest üpris inetu, paneb ennast ka muretsema, mis enamjaolt on täiesti ebavajalik, sest ega midagi teha ju pole kui lapsel on selline isu nagu on.. Mu K. oli 5-kuuselt pea 9 kilo, sain ka igalt poolt kommentaare, et oi, kas ikka on uuritud, mis lapsel viga, et nii kiiresti kosub (ainult rp peal oli). Praegu saab 9 kuuseks ja on endiselt veidi üle 9 kilo.. Lisatoiduisu on tal u samasuur nagu Ellal, mis seal siis ikka. Kuni ta ise rõõmus on ja minust kiiremini käpuli kihutab on vast kõik hästi :).
Aga seda kuna mu abitust beebist minust kiiremini kihutav väikelaps sai.. Mina ei tea. Ma teadsin, et aeg hakkab kiiresti minema pärast lapse sündi, aga et nii kiiresti.. Alles mahtus kenasti sülle ära, nüüd pressib igalt poolt üle ääre (ja ei, mu reied pole nii palju kitsamaks muutunud :D).
Hee, ma vaatasin eile just sama asja kui Ella rinnal oli
Et alles ju oli niimoodi süles rahulikult, kõik justkui mahtus ja nüüd … nüüd on kuidagi pikaks veninud 😀 Ja see kaaluasi on jah selline, et nii kui on kas natuke rohkem või natuke vähem, siis on kellelgi kohe häirekellad. Tegelikult on ju tore, et hoolitakse ja muretsetakse, aga sellega on see häda, et tihtipeale lihtsalt külvatakse ebavajalikku paanikat 
Palju palju õnne!!
https://sofaundermapletree.wordpress.com
Aitäh!
Palju palju õnne Ellale viimase minisünna puhul! Ta on üks väga armas laps. Ma olen esmakordselt ema ja ei oleks iial ette kujutanud, et kõik need etapid, mis see väike beebi läbi teeb on midagi nii imelist. Iga kord kui miskit uut õpib tunnen nii suurt uhkust. Ja täpselt samamoodi olen avastanud, et kuhu see aeg küll läinud on? Alles ta ju oli beebi ja nüüd juba 8 kuune.
Aitäh! Usu mind, edasi läheb veel kiiremini ja need etapid muutuvad veel lahedamaks!