10 nõuannet oma lastest ilusate piltide tegemiseks

Ma tahtsin seda postitust alustada umbes viiesaja disclaimeriga, millest vähemalt pooled annaksid aimu, et ma pole kindlasti mitte fotograaf ega pea ennast jumal teab kelleks, et teistele nõu anda, aga siis sain aru, et mis ma siin ikka ruumi raiskan. Läbi aastate on mult just laste pildistamise kohta väga palju kordi nõu küsitud, nii et järelikult ikkagi leidub neid, kes mu näpunäiteid hea meelega loevad olenemata sellest, et ma miski ametlik piltnik pole.

Tänapäeval on võimalused juba nii laiad, et tehniliselt saab head pilti teha igaüks ja ähmased udukogud on pigem möödanik. Aga ka heal ja heal pildil on vahe. Mõni pilt on selline, et vaatad ja ühtäkki tunned midagi. Pilt annab emotsiooni. Teisel puhul aga jätab külmaks. Ja kuigi lapsed on ühed ääääääretult emotsionaalsed väikesed tegelased, siis just see, mida mulle kõige rohkem on kurdetud ongi see, et pildid oleks nagu elutud. Kuidas pildistada oma lapsi nii, et nende iseloom ja mängulust pildilt ka välja paistaksid?

Nagu ma ütlesin, siis tänapäeval saab pilti teha põhimõtteliselt ka praepanniga, nii et ärme tehnilist juttu siinkohal väga palju räägi. Ainult seal kus tõesti vaja. Keskendume põhilisele. Ehk siis kui sa oled samuti üks fotohuviline ema, siis on see postitus sulle.

1. Ära tee pildistamisest sündmust. Punkt. Kui sa vaatad, et laps mängib millegagi nii vahvalt, loeb keskendunult raamatut, laob äärmise tähelepanuga suurt torni ja tahad seda pildile püüda ning tormad tuppa, surud talle kaamera näkku ja hüüatad “EMME TEEB NÜÜD PIILTIIII”, siis on hetk lõhutud. Lapse tähelepanu ei ole enam oma tegevusel vaid sinul. Sa ei saa seda elavat pilti, mis annab edasi üht hetke lapse elust vaid ühe sunnitud naeratusega jäädvustuse. Ja neid on muidugi ka mõnikord vaja, sest igaühel on ju vaja natuke piinlikke turisti-ja perepilte, mida vanemad (või õed-vennad) pulmapäeval seinale projekteerida saaks, aga kui eesmärk on jäädvustada lapse tegevust, siis ongi reegel number üks seda mitte peatada.

Ma ei ütle, et riieta end musta ja kasuta ninjavõtteid, aga proovi oma pilt teha märkamatult ja võimalikult eemalt. Kuigi laps on pildil oluline, siis sama oluline on see mida ta teeb ja ta keskkond. Jäta talle pildil hingamisruumi.

2. Eelista pildistada lapse silmade kõrguselt aga ära unusta ka teisi nurki katsetamast!

Paljudel on kalduvus teha lapsest pilt enda kõrguselt ja kuigi me kohe ka erinevate nurkadeni jõuame, siis kõige rohkem soovitan ma sul pilte teha lapse enda silmade kõrguselt. Tee võrdluseks kaks pilti – üks enda ja üks tema silmade kõrguselt ja ma luban, et sa märkad ka ise koheselt kumb pilt visuaalselt atraktiivsem on.

See ei tähenda aga seda, et peaksidki koguaeg lapsest pilte tehes põrandal lebama või kükakil ringi käima. Katseta ka teisi nurkasid. Näiteks ülevalt!

Noh ja olenevalt sellest kui elulist pilti soovid, siis jälgi enne pildistamist kes ja kui šokolaadine on. Minul jääb see osa miskipärast tihtipeale vahele. 😛

3. Vali pildistamiseks continuous mode

Lühidalt öeldes tähendab see seda, et kaamera teeb pilte kuniks hoiad näppu päästikul, mitte ei tee vaid ühte pilti. Lapsed on täielikud meistrid tegemaks minutis sada nägu või nanosekundiga ühest kohast teise jõudmaks. Kui pildistad ühe pildi kaupa, siis jääb sul tõenäoliselt lihtsalt üsna palju vahvaid hetki pildile püüdmata. Jah, hilisem sorteerimine on mõistagi pikem, aga suure tõenäosusega saad niiviisi pildile üsna kuldaväärt hetki, mis muidu tabamata jääks. Eriti soovitan seda kasutada näiteks sünnipäevatordilt küünalde puhumise pildistamisel. Või kui soovid näiteks lapse tantsimist-hüppamist pildistada. Siin tuleb muidugi säriaeg ka mängu, aga teeme selle jaoks eraldi punkti, eks.

4. Kaamera ei loe su mõtteid – säti vajadusel säriaeg ise paika!

Jätame igasugused valguseteemalised jutud kõrvale ja keskendume praegu sellele aspektile, mis meid huvitab – liikumine. Säriaeg kontrollib seega muuhulgas ka seda kui palju jääb pildile liikumist. Mida suurem-kiirem säriaeg, seda teravam jääb pildil olev liikumine. Mida aeglasem, seda hägusem. Ehk siis kui mu lapsed hüppavad batuudil ja mu säriaeg on kogemata 1/50, siis ma võin need pildid ilma vaatamata ära kustutada. Kui ma just mingit eriti kunstilist efekti taga ei aja, eks. Igaühel on muidugi omad eelistused, aga kui ma tahan oma lapsi pildistada, siis on mu säri minimaalselt 1/250. Kui nad mängivad basseinis, kastavad peenraid, siis veel rohkem, et pildile jääksid ka veepiisad. Ühesõnaga kui tahad pilti lapsest liikumas, siis pane paika ka vastav säri.

Ma olen igati seda meelt, et kes tahab, see pildistagu täisautomaatrežiimis, aga tasub lihtsalt meelde jätta, et kaamera võib küll automaatrežiimis üritada aimata valgusolusid ja selle järgi oma seadeid kohendada, aga seda kui palju liikumist sa pildile tahad, ei saa kaamera ka parima tahtmise juures teada, nii et seda tuleb sul ise muuta.

Säriaeg 1/100

Säriaeg 1/400

 

 

6. Aita kaasa

Kui soovid väga pilti teha, aga sul on eest ära jooksvast lapsest juba 25 kaadrit ning oleks vaja teda hetkeks natukene ohjes hoida, siis proovi protsessile ka ise kaasa aidata. Puhu mulle (halleluuja mullimasina eest!) aja laps naerma, pane laps midagi otsima. Näiteks võid paluda tal taevast leida lehmakujuline pilv. Kui lapsi on mitu, siis võid neile välja pakkuda näiteks võistluse, mille võidab see kes kõige kauem tõsine on. Ma ei tea kas ma pean üldse ütlema, et kui kellegi peal toimib tagurpidine psühholoogia kohe eriti hästi, siis on selleks lapsed ja vähem kui kümne sekundiga on sul kaamera ees naeru lõkerdavad lapsed. Või palu neil teineteisele nalja teha!

7. Jälgi ümbruskonda!

On ikka päris nüri kui oled saanud imeilusad pildid ja siis avastad, et tegelikult jäi pildile veel mustade riiete kuhi, prügikott või sünnipäevatorti polegi pildilt näha, sest selle ees on mustad klaasid. Muidugi võib järeltöötluses teha ka imesid, aga olgem ausad – paljud meist lihtsalt ei oska neid imesid korda saata ja eks need võtavad ju aega ka. Seega on kergem ümbruskonnale pilk peale visata juba enne päästikule vajutamist. Ilmselgelt ei viita ma siin sellele, et kõik pildile jääv peaks olema ideaalne. Olgem ausad – ideaalsust ju enamasti polegi. Aga kui taustal on igasugust kila-kola, siis muutub pilt ruttu visuaalselt lärmakaks.

Samamoodi eelista lastest pilte teha võimalikult neutraalsel taustal. Paljud lapsed elaksid võimaluse korral värvilistes ja kirjudes riietes. Kui sinna hulka panna veel erinevaid värve täis taust, siis on kompott tihtipeale selline, et silmad ei tea enam kuhu vaadata. Mida lihtsam taust, seda parem!

8. Las laps olla laps!

Laps ei pea olema alati näoga sinu poole. Natukene duubeldab vast ka esimest punkti, aga kordamine ju ongi tarkuse ema. Samamoodi toreda pildi saab hoopis eemale jooksvast lapsest, lapsest kes jälgib suure huviga hoopis mujal toimuvat jne-jne-jne.

NB! Proovi oma laste jalgu mitte pildilt ära lõigata, siinkirjutajal on see oskus lausa ebainimlikult kehvasti omandatud. 😛

9. Lähemale-kaugemale-iga nurga alt ehk mida teha beebidega?

Beebid on üsna armsad tegelased, aga nende häda on selles, et ega nad esialgu ju veel suurt ei tee. Pead ei hoia, ei istu ja nii ei jäägi nende pildistamiseks just üleliia palju võimalusi. Ja kui sa just äärmiselt kunstilise silma, rohke aja ja Photoshopi võimalustega pole, siis ma soovitan sul vannitoas olev pesukorv ka sinnapaika jätta ja mitte beebit sinna ilupiltide nimel toppima hakata. Suure tõenäosusega ei saa tulemus olema selline nagu sa ette kujutad.

Beebit pildistades on seega selge, et ta ise oluliselt varieerumisvõimalusi ei paku. Kui siis riiete ja näoilmete abil. Seega tuleb see ülesanne võtta enda õlgadele. Et beebit võimalikult vähe segada, siis liigu ise kaameraga beebi ümber ja kasuta erinevaid nurkasid ta pildistamiseks. Mine lähemale ja püüa pildile ta pisikesed varbad või sõrmed. Seejärel mine kaugemale ja püüa ta pildile täispikkuses. Mine veel kaugemale, ehk lausa toast välja ja püüa pildile ka tuba, milles beebi on.  Kui beebi on juba natukene suurem ja ka pead hoiab, siis on temast erinevate piltide tegemine juba kergem.

Siin kehtib neutraalse tausta põhimõte lausa eriti, sest kui värvikirevalt riietuvate laste puhul jääb kirju taust neist eemale ja ehk hägusemalt, siis beebi aga üldjuhul lebab millelgi. Olgu selleks siis lina, tekk, vaip, mängumatt või miski muu. Seega proovi pildistamishetkedeks seada beebi lamama võimalikult neutraalse värviga tasapinnale.

 

10. Ära karda pildil olevat tühja ruumi!

Kõik pildid ei pea olema portreepildid, päris ausalt. Ja kuigi see on paljude lemmikviis pildistamiseks, siis ei pea laps alati olema ka pildil ideaalselt keskel. Ma olen avastanud, et mulle meeldivad hoopis kõige rohkem pildid, kus pildistatavad on rohkem servas ja pildil on nii-öelda õhku. Ja kuigi kogenud fotograafid hakkaksid rääkima kompositsioonireeglitest, siis mina leian, et kuni teed pilte endale mälestuseks, siis ei ole ausalt vahet millisel joonel su laps pildil asub. Peaasi, et oleks emotsioon olemas. Muidugi hiljem, kui sind fototeema rohkem huvitama hakkab ja tahad teha õigemini, siis võib sellele juba rohkem tähelepanu pöörata.

 

See on üks nendest piltidest, mille kompa mind siiamaani närib. Mulle meeldib nii väga Ella olek ja see taust, aga ma oleks kolm korda rõõmsam kui ta oleks pildil rohkem keskel, a no mis sa teed.

 

Ma arvan, et te saite vist juba aru kumba äärde mulle oma lapsi piltidel jätta meeldib. 😛

 

 

Kõik see eelnev jutt on küll tore, aga kui räägime oma laste kasvamise pildile talletamisest, siis on üks reegel, mis on palju tähtsam kompositsioonist, pildistamisnurgast, säriajast või ükskõik millest muust – laste koostöö! Kui laps ütleb sulle, et ta ei taha, et sa teda pildistaksid, siis austa seda ja pane kaamera ära. Kui laps on kurb, nutab, vajab lohutamist, siis pane kaamera ära. Ära veeda kogu lapse sünnipäeva või mingit muud toredat sündmust vaid kaamera käes ringi joostes. Ära ütle talle, et hakkame mängima vaid selleks, et terve aeg pilte teha. Kui laps on heas tujus, siis tee ära need mõned pildid mida soovid ja pane kaamera käest, ole tema jaoks päriselt olemas, mitte ainult läbi kaamerasilma. Mälestuste talletamine on suurepärane hobi ja ühtlasi ka tänuväärne, aga ei tasu unustada, et see on samuti üks meetod, mis viib sind reaalsest hetkest kaugemale. Õpi seda piiri tunnetama!

 

Veel mõned nõuanded:

1. Õpi tundma mõnd töötlusprogrammi. Minu lemmikud on Lightroom ja Photoshop, aga väga hästi saab hakkama ka mõne telefoniäpiga. Ma ei ütle, et sa peaksid piltidele lisama kaheksa peaga lohesid, aga kasvõi minimaalsed täiustused tonaalsuse ja valguse osas annavad pildile NIII palju juurde. Mida suuremad on su oskused, seda väiksemaks muutuvad ka erinevad pildistades ette juhtuvad probleemid.

Näiteks on mul nelja lapsega põhimõtteliselt võimatu saada sellist pilti, kus kõik vaataksid samasse kohta. Ok, olgem ausad, kus kõikidel üldse silmad lahti oleks. Ja kuigi ma olen igati #päriselu poolt, siis mõnest hetkest tahaks ma ikkagi sellist klassikalist perepilti, kus kõik silmad on lahti ja keeled suus. Seega nende hetkede puhul teen ma ilma igasuguse süütundeta lahti Photoshopi, avan kõik vajalikud pildid ja seal kus vaja vahetan näod ära, et saaksin pildi kus kõik (ok, nii palju kui võimalik) vastavad eelmainitud kriteeriumitele. Juhtub seda küll pigem väga harva, aga no üks näide sellest miks Photoshop võib ära kuluda.

See-eest on asju, mida ma ku-na-gi ei näpi. Jäätisega koos musisuud, kukkumisest tulnud sinikad-kriimud või kasvõi enda kortsud – need on tõesti lihtsalt argielu (või lihtsalt elu viimase punkti puhul) ja need jäävad minust nii nagu nad on.

2. Eelista pildistada pigem ala-kui ülevalgustatult. Muidugi kõige parem nõuanne oleks üritada pildistada kohe ideaalselt, aga alati lihtsalt ei jõua-ei saa-läheb vussi. Palju kergem on “söödavaks” muuta tumedamat pilti kui tegeleda pildil läbipõlenud aladega, mis on liiga heledad.

Aknast tulev valgus oli tegelikkuses väga-väga ere ja ma lihtsalt ei julgenud midagi juurde panna, et pilt valgusküllasem oleks ning eelistasin pildistada pidades silmas aknast tuleva valguse tugevust

Pärast Lightroomis töötlemist

3. Õpi tundma valgust! Ilmselt sa juba tead, millises toas on sul õhtupäike ja millises hommikupäike, aga oled sa ka vaadanud kuidas nad pildile jäävad? Jälgi paari päeva jooksul seda kuidas valgus su kodus liigub. Kuskohas ja millal on milline valgus, kuhu see langeb, millised on varjud? Võid niimoodi ainuüksi enda kodust avastada huvitavaid kohti pildistamiseks, mille peale sa seni veel tulnud pole.

NB! Ära unusta, et ka värvid peegelduvad valguses.

Ma armastan trepile paistvat õhtupäikest, aga kahjuks armastab Eloise ka meeletult oma Käpapatrulli pluusi, millega mulle teda väga pildistada ei meeldi, sest…no leiate põhjuse ise ka pildilt.

Nagu öeldud, siis need on lihtsalt minu, kui ühe ema, kellele meeldib oma lapsi pildistada, nõuanded. Need pole professionaalsed ja toetuvad lihtsalt isiklikele kogemustele. Loodetavasti sai keegi siit paar asja, mille peale ka ise mõelda ja kui keegi peaks tahtma, siis võin ehk kunagi ka natukene lähemalt rääkida sellest kuidas pilte töötlen.