Sümptomid : kõrvetised, seljavalu, peavalu, absoluutne mälukaotus, väsimus
Kaalutõus raseduse algusest : ma ausõna tahtsin end hommikul kaaluda, aga sõin selle asemel neli võileiba ja avastasin peeglist, et minu tassimine muutub varsti kergemaks, sest tekkinud on sangad millest kinni haarata!! ( otsides positiivset..)
Meeleolu : pilves selgimistega 😀
Kui niisamagi lähevad nädalad natukene liiga kiiresti, siis see Eestis oldud nädalake on muidugi turbokiirusel läinud ( tahtsin kirjutada ultraheli kiirusel..)
Nüüd tunnen ma beebi liigutusi juba noh magades ja ärgates ja istudes ja lamades ja mõnikord kahest kohast korraga. Vaikust ja rahu nagu polegi. Bruno pole veel liigutusi tunda saanud, sest kuigi ma ise läbi kõhunaha tunnen, siis vaibub igasugune tegevus sel hetkel kui Bruno oma käed mu kõhule asetab. Väljapoole liigutused ongi sellised toredad müksud, aga sissepoole suunatud..noh, on ka meeldivamaid tundeid kui seespidine põiemassaaž, aga inimene pidi kõigega harjuma..vist 😀
Sel nädalal on minuni jõudnud ja ülim meeltesegadus.
Juba Eileeni oodates polnud mu peast hetkekski kahtlust kus sünnitada : muidugi Eestis ja muidugi Fertilitases!
Nüüd rasedaks jäädes oli ainult pool küsimust : muidugi Eestis aga kas ITK või Pelgulinn?
Ja nüüd..nüüd ma mõtlen, et kas Eesti on ikka hea valik?
Kui ma poleks ühte kohalikku erakliinikut leidnud, siis mu mõtted neid radu üldse ei käiks.
Ma olen vist juba mõned korrad seletanud miks ma pole Prantsusmaal sünnitamist kaalunud, aga kes pole lugenud, siis lühidalt on asi selline, et sünnitus on siin üsna noh..medikamentne tegevus, kus sünnitajal erilist sõnaõigust või valikuvabadust pole. Mis pall? Mis järi? Vann? Kas sinna üldse saab sünnitada??? Mismõttes ei taha epiduraali? Muidugi sünnitad selili laua peal, muudmoodi ju ei saagi sünnitada.
Noh ühesõnaga käib asi nii, et lähed kohale, pannakse sind tilguti alla, tehakse epiduraal ja siis lebad laual kuni laps sünnib. Peale sündi istud 5 päeva haiglas, kus mees sinuga viibida ei tohi ja kui räägid midagi rinnaga toitmisest, siis suurima tõenäosusega kutsutakse kohale psühhiaater.
Ärge seda nüüd nii sõna-sõnalt võtke, eks ma muidugi natukene liialdan, aga üldpilt on siiski kahjuks selline. Selle pildi olen ma kokku pannud tänu erinevate arstide ja ämmaemandatega suhtlemisele, Bruno sugulaste ja sõpradega vesteldes ja prantsuse naistefoorumeid lugedes.
Mõned päevad tagasi avastasime aga, et Metzis on avatud uus erakliinik, mis pooldab justnimelt võimalikult loomulikku aktiivsünnitust ja eriti vettesünnitust. Mitte kedagi ei sunnita tilguti alla, ei ülistata epiduraali ja sünnituseks ettevalmistavad loengud räägivadki ikka erinevatest asenditest ja hingamisviisidest, mitte sellest, et haiglasse tuleb esimesel võimalusel joosta, sest muidu võib epiduraaliga hiljaks jääda ja siis on oht valu kätte ära surra ( see aga pole liialdus vaid konkreetne tsitaat :D)
Ja sel hetkel muutusid asjad minu jaoks segaseks..
Seda ka seetõttu, et siin viibitud aja jooksul olen ma saanud aru, et kuigi mulle Eestis meeldib, siis konkreetselt siin ei ole mul mugav. Korter on siiski tillukene ja imeõhukeste seintega, mis tähendab seda, et kui Eileen ärkab, siis enam edasi magada ei saa. Ja noh, kui Prantsusmaal on meil Bruno vanematega kokkulepe, et Eileen on 1x nädalas öösel nende juures, et me puhata saaksime, siis siin seda luksust ei ole. Kui ma just oma ema koos Eileeniga hotelli ei saadaks.
Ja noh, muidugi pole ka Bruno eriti päri sellega, et märtsist kuni juunini on Eileen minuga ja tema peab üksinda Prantsusmaal kükitama. Saime enam-vähem kompromissile, et aprillis on ta siis Brunoga Prantsusmaal, aga mulle lihtsalt ei meeldi see mõte, et ma olen kuu aega ilma oma lapseta. Nädal-okei, aga kuu..no ikka natukene palju minu jaoks.
Ja ega ma Brunost nüüd ka mitu kuud eemal olla ei taha ja kuigi ta tuleks umbes sünnituse ajaks Eestisse, siis on sünnitus siiski asi mida ette planeerida ei saa. Võib juhtuda kaks nädalat varem, võib kaks hiljem, mis tähendab seda, et ta võib sellest ilma jääda või me võime lihtsalt ta puhkusepäevi korralikult tuulde lasta.
Nüüd ma olengi siin natukene kahevahel.
Eestis sünnitamise plussid :
– Usaldan rohkem siinset süsteemi ja kohalikke arste
-Ei pea muretsema keelebarjääri pärast
-Saan olla Eestis oma sõprade ja pere hulgas
-Kui Bruno on sünnituse ajal kohal, siis perepalati saamise korral saab ta koos minuga haiglas olla
-Rahulikum taastumisaeg ehk siis inimesed ei roni uksest ja aknast sisse kaks päeva peale sünnitust ( nagu prantslastel millegipärast kombeks on)
-Fotojäädvustused : tahaksin seekord väga professionaalseid kõhupilte ja taaskord peale sünnitust ka lapsest pilte. Eestis ei ole raske leida max. 150-200 euro eest fotograafi, kes teeks suurepäraseid pilte ja annaks neid ka normaalses koguses, Prantsusmaal leiaksime me 200 euro eest kellegi, kes teeb väga koledat tööd ja annab selle eest ehk ka maksimum 10 pilti..
Eestis sünnitamise miinused :
-Edasi-tagasi vaarumine ( mina,Bruno, Eileen Eestisse, Bruno üksi tagasi, Bruno siia ja siis Eileeniga tagasi, mõlemad siia, Bruno üksinda tagasi, Bruno siia ja Eileeniga tagasi, Mina ja uus beebi tagasi) läheks maksma kuskil 900 eurot ja kuigi meil on see summa ammu oma kulude hulka arvestatud, siis oleks ikkagi päris khuul see kokku hoida
-Pikk lahusolek Brunost
-Kuuajaline lahusolek Eileenist
-Ruumi-ja privaatsusepuudus
-Puudub võimalus end välja puhata
Prantsusmaal sünnitamise plussid :
-Pere on koos
-Säästame lennupiletite raha
-Ei pea muretsema selle üle kas Bruno on sünnitusel kohal või ei
-Saan olla rahulikult omas kodus
Prantsusmaal sünnitamise miinused :
– Ei usalda sajaprotsendilist kohalikke süsteeme, sest kuigi too erakliinik pooldab aktiivsünnitust, siis on siiski see+vettesünnitus nende jaoks uus teenus ja ämmaemandatel kogemust selles vallas vähe
-Tõenäoliselt ootavad juba 2h peale sünnitust mind 3258246 inimest palatis, kes tahaksid kangesti mind ja last näppima hakata
-Puudub võimalus saada professionaalset imetamisalast nõustamist
Ühesõnaga Eesti plusside ja miinuste nimekiri on pikem, aga tegelikult annab asja kokku võtta üsnagi lühidalt : Kui ma olen Prantsusmaal, siis on meie pisikene pere koos, ma saan lõpurasedana olla koos inimesega, kes mulle kõige rohkem tuge annab, ma ei pea niigi emotsionaalsena taluma lahusolekut oma lapsest ja peale sünnitust saame me olla kohas, kus meil on piisavalt ruumi ja vabadust, mitte ei pea iga hetk kikivarvukil käima, et keegi ei ärkaks.
Samas Eestis usaldan ma natukene rohkem arste ja noh..minu Eesti ju 
Kui ma nüüd märtsis ei tule, siis tõenäoliselt ma enne juulikuud uuesti Eestisse ei satu ja see vahe on oi-oi kui pikk
Ma ei kujuta ette kas keegi selle möla jaksas läbi lugeda ka, aga kui jaksasite, siis palun..andke nõu ja öelge mis teie teeksite!
Lõppu absoluutselt rasedusteemasse mittesobiv pilt ehk siis ikka mu tore patsikene 
Mina jääks Prantsusmaale… lihtsalt see et laps ja mees on omas kodus koguaeg olemas, on minu jaoks kõige suurem argument. Eriti kui kunagi ei tea, millal see laps päriselt tulla otsustab.
Mina jään Soome juurde sama põhimõttega, kuigi kardan siin sünnitada ja siin iga riiklikugi haigla liigutus maksab..
Mina rase ei ole ja ilmselt pole parim inimene nõu andma aga ma arvan, et kui oleksin sinu situatsioonis siis jääksin ka pigem Prantsusmaale. Siis on su pere koos ja kõige toetavamad inimesed lähedal ning hiljem saad ka kenasti kohe oma koju naaseda.
Mina vist sinu asemel valiks Prantsusmaa. Just seetõttu, et saad olla perega koos. Ja mis puutub külalistesse, kes tulevad õnnitlema…valetage või öelge neile ausalt, et sa ei oota praegu külalisi. See on teie aeg ja sul on ÕIGUS olla isekas. Sa võid sünnitada ju ka kuu aega enne tähtaega, või 2 nädalat või 2 nädalat pärast aega. Seega, päris raske oleks Brunol olla koha peal. Ma arvan, et Bruno TAHAB olla kohapeal.
Ja kui sa ei usu seda süsteemi…Vaata kui palju inimesi on Prantsusmaal. Enamused on sündinud seal. Rõõmsad ja rõõsad
Sa ei ole esmasünnitaja mistõttu oskad sa ehk ka ise teatud olukordades hakkama saada nö eesti rasva pealt.
Muidugi on nad siin sündinud, aga mul ongi asi selles, et ma lihtsalt keeldun sünnitamast nii nagu on arstidele jube mugav ja mulle kõige ebamugavam ( kui muidugi pole karjuvat vajadust, et mul tõesti on vaja olla tilguti all ja on vaja voodis lebada)
Ma tahaks ikka ise valida asendi, mis mulle sobib ja kui tekib tunne, et on vaja valu vaigistada, siis meeldiks kui oleks enne epiduraali ikka muid valikuid kah 😀
Aga eks nad ole jah rõõmsad ja rõõsad, nad ei teagi et mujal teistmoodi saab
😀
Tahtsin kirjutada oma kogemusest Tartus, aga siis mõistsin, et see ajaks su veel rohkem segadusse.
Kannatlikku meelt ja ma arvan, et otsusta siis kui oled ise selle uue kohaga Metzis tutvunud. Ma usun, et nad ikka pakuvad võimalust haiglaga tutvuda enne. Siis näed ise täpselt ära kuidas asjad on ning kas sul on seal üldse hea ja mugav olla.
Jõudu ja kaunist vana-aasta lõppu!!
Mina uuriksin põhjalikult selle erakliiniku kohta ja käiksin seal kohapeal ja räägiksin mõne ämmaemandaga sealt ja siis otsustaksin.
Ma jääks vist ka Prantsusmaale, sest kuigi neil arstidel pole võib olla nii palju aktiivsünnituse kogemust, siis selle sünnituse mõte ongi ju pigem ise sünnitamine ja kui asi peaks käest ära minema, siis seda värki nad kindlasti juba haldavad ju.
Ma muidugi rahalises mõttes ei tea, et kas see Pr kliinik maksab ka jne, aga kui sa hõiskasid, et 900 euri jääks alles, siis poleks ju hullu, kui natuke vähem alles jääks 😛
See Prantsusmaa variant tundub vähem stressirikkam ja näiteks imetamisabi saad küsida ka telefoni teel, kuigi ma ei tea kui kalliks see läheks. Ja no muidugi pole sama, mis kohapeal käia, aga natuke abiks ikka. Ja kuigi sul esimesel korral olid ka sellega keerulised lood, siis ikkagi on sul teine laps ja sellevõrra ikka kergem asi tulema ma usun.
Ja piltide ja pika eestis käimiste vahe kohta, siis võid sa ju ikkagi väikese reisi eesti teha ning sel ajal ka pildistamise ära korraldada
Vaata selle kõhupiltide asjaga on lihtsalt nii, et ma ei tea kui mõistlik oleks näiteks 36dal nädalal ainult fotosessiooni nimel lennureis ette võtta 😀
Mul oli eelmine kord juba raske leida kindlustust, mis mind 32sel nädalal lennates kataks ja ma tahaks kõhupilte ikka üsna-üsna lõpus, nii et ma vist väga julge reisija enam poleks 😀
Ja neid “titepilte” on kõige parem teha kuni kahenädalasega, aga nii pisikesega ju ka ei reisi
Et pigem otsime ja vaatame kas ikka leiame siit kellegi
Lihtsalt ei taha maksta 300 eurot 10 pildi eest ( ihnuskoi nagu ma olen… :D)
Aga erakliinik muidu maksab ka jah. Sünnitamine ise mitte, aga arstiabi küll 😀 St sünnitust vastuvõttev isik võib oma teenuse eest küsida 300-2700 eurot ja sinna alla läheks see lennupiletite raha tõenäoliselt
Ma magasin teavituse maha, et sa oled mu kommentaarile vastanud või siis ei olnudki seda 😀
Aga kui nii lõpus pilte soovid, siis on loogiline jah, et enam ei reisi. Aga sel juhul soovitan uurida ka algajamaid fotograafe. Mõni kes alles õpib, teeb juba väga häid pilte ning ei nõua selle eest ulme summasid. Lootust kedagi sellist leida ei pruugi küll suur olla, aga uurida ikka tasub
Mina jääks ka sinu asemel Prantsusmaale… kindlasti kohe. Ei kujutaks ette, et ei peaks nii pikalt mehest ja lapsest eemal olema, et meest ei ole teise lapse esimestel elunädalatel. Eieiei, tundub nii kurb ja jube, me oleme nii harjunud koos olema ja üksteist toetama ja mul on tunne, et te olete meile üsna sarnased
Ehk siis Brunol oleks ka nii kurb nii eemal olla. Ehk siis sellises olukorras ma isegi ei kaaluks Eestit.
Esimestel elunädalatel oleks ta ikka olemas
Ta saaks Eestis olla kolm nädalat ja siis läheks Prantsusmaale tagasi ja mina oleks 2 veel Eestis
Sa oled korra sünnitanud, kõik selle tee läbi käinud ja peaksid nagu teadma mis teema on. Milleks siis näiteks imetamisnõustamist? Teed nii nagu eelmine kord noh 😀
Sest imetamine oli minu jaoks väga keeruline ja ilma nõustamiseta poleks ma kindlasti hakkama saanud ja ma olen aru saanud et kõik kogemused on erinevad seega korduvsünnitaja olemine mingit eelist kahjuks ei anna
No see ei pruugi nii roosilõhnaline olla, et muudkui teed nagu eelmine kord. Iga kord lihtsalt ei lähe nii nagu eelmisel korral läks.
Mina vist prooviks sealsamas hakkama saada tegelikult. Imetamisega on skype-i teel ka võimalus abi küsida, loomulikult pole see nii vahetu kui otsekontaktis suhtlemine, aga võimalus siiski.
Piltide tegemiseks peaks piisavalt raha jääma, kui lennupiletid ostmata jätate ja kodus olete.
Muidugi jääb raha, lihtsalt siin on väga raske leida häid tegijaid
See on ka üks valdkonnas, milles Eesti tugevalt juhib minu jaoks ( pulmafotograafi lennutasime näiteks ka Eestist kohale).
Siin on küll muidugi ka häid tegijaid, aga nad paiknevad üldiselt lõunapool ja eriti rõõmsalt ringi ei liigu
Mina käiks tutvumas selle erakliinikuga ja siis hakkaks alles neid plusse-miinuseid arvestama. Ega ise küll ei kujuta ette, et kuskil mujal kui Eestis võiks sünnitada 😀 juba keeleliselt on lihtsam, sest sünnituse juures on suhtlus ämmakaga ikka väga oluline.
Ja epiduraali ei pea nüüd nii väga kartma, see on asendamatu asi pika sünnituse korral
Ma pole kunagi sünnitanud, nii et küsin ka siirast huvist ja teadmatusest, et miks ei peaks keegi tahtma valuvaigistust sellise kohutava valu korral nagu sünnitusvalu? Mul on juba “igakuiste krampide” ajal valupisarad silmis ja tundub mõeldamatu et keegi vabatahtlikult veel hullemaga nõus oleks O.o
sest see võib sünnitustegevust aeglustada ja muid hädasid põhjustada
kui on hirmus valus, aga lõpp läheneb, ei pruugi valu mõningane leevendamine olla argument kauem kannatamiseks…
Õige ajal tehtud epiduraal vastupidiselt võib sünnitegevust ka hoogustada, vähemalt nii rääkisid mulle ITK ämmakad. Samas nt Tartus tõesti pannaks igale epiduraali saanule kohe väikses koguses sünnitegevust soodustavat rohtu tilkuma, nii igaks juhuks…
Aga üldiselt sul läks ju esimene sünnitus kiiresti, ilmselt läheb ka see ja epiduraalini ei jõuagi 😀 ka Prantsusmaal ju ei panda seda siis, kui juba laps tulemas?? või äkki on nad puhtsa hullud ja süstvad igaüht 😀 ?
Ega ma seda epiduraali ei kardagi, ma lihtsalt tahan, et see oleks mu enda vaba valik mitte pealesurutud otsus
Ma lihtsalt ei pea seda enda esimeseks valuvaigistavaks variandiks. Muidugi kui ma olen 20h valutanud ja muud asjad ära proovinud ja miski ei mõika, siis tulgu ja sutsaku mulle see epiduraal ära
Aga ma eelistaks, et mul oleks siiski ka teisi variante
Ma hakkasin su postitust lugedes lihtsalt nutma. Aga miks, ei tea. Ilmselt kahju, et sellise valiku ees pead olema.
Ise ei teagi mis teeks. Minu jaoks on oluline perega koos olla ja lapsest poleks nõus nädalatki eemal olema, rääkimata kuust ajast. Samas kui rääkida sünnitamisest, siis on minu ainus valik ITK ja ei taha mõeldagi, et peaksin kusagil mujal sünnitama. Eriti kohas, kus võib keelebarjäär ette tulla. Isegi korduvsünnitaja puhul võib tekkida probleeme ja kui arsti jutust siis 100% aru ei saa, võib mingi jama tekkida. Vähemalt mida kardan seda. Seega nõu anda küll ei oska
Mine vaata see erakliinik üle. Koosta enda sünnitusplaan ja räägi see seal läbi, et kui on norm rasedus ja norm sünnitus, siis profülaktiliselt epiduraali ja tilka ei soovi. Iga mõistlik haigla ju arvestab nende soovidega?
Jah, see mul ongi esimese asjana plaanis tagasi minnes, et võtame nendega ühendust ja vaatame palju infot nad meile jagavad
Mina valiks Prantsusmaa. Minu jaoks on pere ja mees sellisel ajal ülioluline. Juba mõte sellest, et võib juhtuda, et sünnitan ilma meheta, ajaks mind murest hulluks. Kusjuures mul on mõlemad lapsed sündinud 3 nädalat enne määratud tähtaega. Ja lapsest eemalolek kuu aega järjest…. Ei kujuta ette. Minul oli hormonaalne tasakaal teise raseduse lõpus selline, et ainult nunnutasin esimese lapsega. Ta tundus kuidagi eriti-eriti armas ja tore ja tähtis. Kui oleks pidanud kuu aega ilma temata olema, oleks vist ainult nutnud hommikust õhtuni. Eriti kui meest ka veel pole.
Minu meelest on pèrega koosolemine olulisem kui võimalikud keeleprobleemid sünnitusel. Ja mis keerulist keelt seal sünnitusel ikka räägitakse, niipalju kui vaja, saad ikka hakkama. Ja Bruno saab ju tõlkida.
Mis puudutab sugulaste haiglassejooksmist, siis neile tuleb öelda, et nt esimene nädal tahate omaette olla, küll nad aru saavad. Sellisel ajal on egoism lubatud.
Ilupildi teemat ma ei oska kommenteeridagi, see tundub nii tühine muude asjade kõrval. Selle pärast ei hakkaks ma ise iial Eestisse sõitma või veel vähem Eestis sünnitama.
Lisaks mõtle ka, et kuidas Eileenile mõjub kuuajane lahusolek ja siis kohe uue beebi saabumine (hirm hülgamise ees jne). Mina jääksin kindlasti Prantsusmaale. Isegi kui peaksin sellega oma “ideaalsest sünnitamiskogemusest” loobuma, mõtleksin eelkõige esimesele lapsele ja mehele.
Ma ütlen päris ausalt, et eelkõige mõtlen ma siiski iseendale, sest sünnitamine pole minu jaoks selline köki-möki, et ah suva kuidas ja kus ja millal, aga ma üritan siiski seda kohandada ka pere vajadustega.
Ainult nende pärast ma ei oleks nõus pealesunnitud sünnitusega, kus mul endal mingit vabadust otsustamiseks pole ja loomulikkust naeruvääristatakse, aga kui mul on võimalus samasuguseks sünnituseks nagu Eestis, siis ma muidugi pean mõistlikumaks seal olekut, et pere oleks lähedal
Sünnitasin 2013 mais Pelgus valuvaigistiteta. Kutsuti esile, valude algusest lapse kättesaamiseni läks 25,5 tundi.
Mina isiklikult sünnitaksin Eestis. Siin on kõik kindel ja pole mingi “uue kliiniku” teemat. Kuna jutu järgi on ikkagi see värk uudne, pole sealsetel ämmaemandatel 10+ aastast kogemust, mis Eesti omadel on. Samuti saad end paremini tunda eestikeelses keskkonnas, siis oled alati sünnitegevuse ning muude arstide vahel vahetatud lausetega kursis, mitte et “oot, korrake palun, aeglaselt” vms 😀 Lahusolek Eileenist on v-o isegi vajalik, kuna uue lapsega harjumine ning elukorralduse sättimine võtab aega ning kohe kahe lapsega tegelema hakata, võivad lained kergesti pea peal kokku loksuma hakata. Kunagi ei tea, milline laps on ning võidki istuda selle ühe kuu paaritunnise ööune peal üleval (mida siiski loodetavasti ei juhtu) või magab laps algusest peale korralikult ja kosub jõudsalt. Samuti kui hiljem vaja näiteks imetamisnõustajat vms, on kohe kõik käepärast.
Samas aga on Prantsusmaa vist emotsionaalselt sobivam koht. Kõik vajalikud inimesed on juures, ei pea mehest lahus olema ja saad kohe koju harjuma minna. Eks ikka teiste juures elamine selline pingelisem ning oma kodu on oma kodu.
Eks nüüd peadki otsustama, kas elate selle kuu aega lahus ära, aga oled ise sünnitusega kindlam või lähed sünnitusega ehku peale, aga on mees ja laps kõrval. Keegi seda sinu asemel otsustada ei saa, aga mina isiklikult valiksin Eestis sünnitamise. Samuti on väga võimalik ka väikese lapsega (muidugi ei soovita) reisida ning mida noorem ta on, on ka suurem võimalus, et magab selle aja lihtsalt maha. Olen oma tütrest eemal olnud 1 päeva ja ei kujuta ette, mis kuu aega on, aga ma usaldaksin isa ning Skype on ka alati olemas
Segast paned w? See, et kliinik uus on, ei pea ju kohe tähendama, et arstid ka alles koolist tulnud on. Nad ju ei saaks sellega tegeleda, kui nad ei teaks mida teevad. Ainult see vee osa on nende jaoks vbl uus a nii tuumafyysika see ju ka pole.
Kuu aega Eileenist lahusolekut oleks sinu arust vajalik aga ytled ise ka, et sa ise seda ei suudaks. Minu arust võib see just Eileenile halb olla. Kuna ta pole oma emmet siis ikka väga kaua näinud reaalselt ja siis kohe peab teda jagama teise titaga. Synnituse ajaks on Eileen juba piisavalt taibukas ja arvan, et talle meeldiks pigem kohe algusest peale nö “asjas sees” olla ja harjuda.
Ja pealegi Britt ju oskab ka prantsuse keelt ja Bruno ka.
Palun vabandust, lihtsalt see kommentaar nii ärritas mind kuidagi.
Mina soovitaksin ka Brittil lihtsalt koos Brunoga seal kliinikus ära käia. Kysimused neile kirjuta kindlasti ka paberile valmis. Ja kyll siis sisetunne ytleb teile kuidas õigem tegutseda oleks
Mina valiks ka Prantsusmaa . Olen ilma meheta sünnitanud ühe lapse ja teise lapsega oli mees toeks oli kohe palju kergem üksi nii vastik ja ebakindel.küsin hoopis et miks sa ise pilte ei tee sa ju ka super fotograaf. ?
Endast on raske teha 😀 kõhupilte siis
Aeg on vist kaugjuhtimispult muretseda vms. 😛
Aga noh, endal mul lapsi pole, nagu sa tead, aga kui ma mõtlen otsustamise peale, siis jätaksin ma vist praegu tahaplaanile kõik muud argumendid peale lapse tervise ja turvalisuse. Kõik ilupildid, minu enda mugavus, keelebarjäär, muu selline kraam… Ma läheksin sinna, kus ma tunnen, et minu laps ja mina võime komplikatsioonide korral saada hea ja kiire reageerimise osaliseks.
Aga sinu dilemmast saan igati aru ja noh, muidugi mul on kerge siin seda juttu rääkida. Ma tahaks ju ka meest sünnituse juurde ja kõike seda muud, mida sinagi tahad, aga ma ei pea seda otsust tegema ja siis pakungi varianti. 😛
Kokkuvõttes soovitaks sul aga jälgida enda kõhutunnet. Kui muud moodi ei saa, viska münti. Öeldakse, et sellel hetkel, kui münt õhus on, siis sa järsku tead. 😉
Mul on pult
Aga see ei ole ikkagi eriti mugav variant 
Lisan veel,et siis saad ju täpselt teada mis vahe ja kus on parem kas Eestis või Prantsusmaal .:) Inimesed on ju erinevad nii ka kogemused erinevad.
Mina jääks vist Prantsusmaale.. Ma ausõna ei kujutaks ette, et peaksin lapsest ja mehest kuu aega eemal olema. Ja noh, mul Härra ütles juba minu Poola minemise teema peale, et aga kuidas tema siis need kolm-neli päeva lapse liigutusi tunneb 😀
Imetamisnõustajalt saaks äkki meili teel ka abi? Kuigi jah, tean omast kogemusest, et see kui imetamisnõustaja isiklikult vaatab kõike on kindlasti suurem abi.
Kõhupiltide osas, äkki leiaks mõne Eesti fotograafi, kes üsna mõistliku hinna ja lennupiletite eest oleks nõus kohale ilmuma? 😀 Saaksite äkki ka odavamalt ja paremaid? 😀
Mina sünnitaks vaid itk, kuna kardaks keeleliselt mujal(kui midagi juhtub, kas nemad saavad minust õigesti aru ja kas ka mina saan nendest õigesti aru) ja lisaks tean, et mul on kõik arstiabi olemas, kui midagi juhtub on kõik arstid samas majas olemas ja laps jääb ka koos sinuga sinna majja. Pelgus oli tuttaval, see, et tekkisid hingamisprobleemid ja laps viidi lastehaigla mustamäele ja ema jäi üksi peale keisrit pelgusse ja sai lapse juurde alles 2 päeva hiljem. Mina nii ei oleks suutnud, seega oleks minu üks kindel haigala kriteerium, kui tugev arstiabi olemas on, kui midagi juhtub.
Perega on muidugi parem koos olla, aga samas üks kuu möödub kiiretsi ja võib-olla annab Brunot veenda, et ta oleks nõus, et Eileen jääb ikka sinuga, lihtsalt tuleb ise teile 3-5 päevaks vahepeal külla.
Välja puhata, usun, et su pere ikka võtaks ja tegeleks mõne päeva ise Eileeniga, et sina saaks siis kasvõi päeva rahus magada (nt. ema viib loomaaeda või parki jne, on terve päeva ära).
Aeg lendab kiiresti ja usun, et saate ilusti hakkama.
Mina, Sinu asemel, sünnitaks Prantsusmaal. Minu arvates on sünnituse ajal ja peale seda,üks tähtsamaid asju see, et toetav mees on kõrval. Mitte et see muul ajal ebaoluline oleks 😀
Te saate enne ja ka peale sünnitust terve oma pisikese perega koos olla, ilma et peate mingitele skeemitamistele mõtlema. Saad värske beebiga esiemese asjana minna tema enda koju, ilma et ta peaks mõne kuu pärast uue “koduga” harjuma hakkama.
Tegelikult on ju väga suureks plussiks see, et sa oled korra kogu selle sünnitamise-imetamise protsessi läbi teinud ja usu mind, teise lapsega on kõik lihtsam. Siinkohal ma ei pea silmas sünnitust 😀 Aga ükskõik mis on, sa tead, et Bruno on sinu kõrval ja tegelikult on see ju väga tähtis. Kui teie olete kõik rahul ja õnnelikud on seda ka beebi.
Lisaks. Kui ei saagi vanni sünnitada, tühja sellest, sünnitad laual ja selili, nii ju ikka saab 😀 Teise sünnitusega tuleb laps üldjuhul kiiremini välja.
Ning sa pole ju mitte kunagi Prantsusmaal sünnitanud? Tee ära! Saad kogemuse võrra rikkamakas ja pärast arvad asjadest võibolla teisiti. Ega enne ei tea kui omal nahal järgi ei proovi!
mina tahtsin fertilitases vanni sünnitada, aga ei saanud – lapse südametöö jäi vanni ronides nõrgaks. mõtle siis, kui otsustad eestis sünnitamise kasuks ja sünnitad ikkagi laual… siis ka jõle jant. keelebarjääri ära karda, sul on ju bruno. panete range sünnitusplaani enne kokku, lepite haiglaga kõigis üksikasjades kokku ja bruno teeb nii, et kõik läheks plaanipäraselt ja möirgab nagu isalõvi, kus vaja.
me oleme rääkinud sellest ja sa tead, et ma mõistan su soovi oma lapsed isamaale sünnitada (:D), aga mulle ka tundub, et kaalukauss on selgelt prantsusmaa poole kreenis…
Muidugi ma tean, et sünnitus on selline asi, et harva läheb plaanipäraselt ( juba see, et mul esimene läks paneb mind sügavalt kahtlema selles, et ka teine võiks :D), sellega ma olen arvestanud
Aga lihtsalt ma mõtlen sellele, et ühes kohas on natukene suuremad võimalused selle vanni jms osas, kuigi praegu mul on kaalukauss tõesti Prantsusmaa kasuks. Eks pean ootama kuidas see haigla tegelikult on, et noh..oma silmaga näeks
Kui ikkagi on tõesti juba lootust loomulikule sünnitusele, siis jääksin ka Prantsusmaale, et oleks pere koos ja kokkuvõttes ilmselt tänu hullule logistikasüsteemitamisele ka tunduvalt lihtsam
Aga kas sellist võimalust ei ole, et saaksid Eestist paluda ämmakal Prantsusmaale tulla? Äkki mõni era ämmakas on nõus ja saaksid selle erakliinikuga rääkida ja nad oleks äkki nõus, et sul tuleb oma ämmakas.. Ta võib tulla ju kasvõi tugiisikuna kui selline asi seal lubatud on:)
Tugiisikuid lubatakse ikka ainult üks ja selleks saab mees
Ja on päris kaheldav, et kliinik lubaks oma tööd vahele segama inimese, kes riigikeelt ei valda ja pole nende süsteemidega kursis. Mõte oleks muidu kena, aga teostus natukene utoopiline
Jap, mul on sama dilemma, kuigi ma hetkel ei oota ega otseselt ka planeeri last..Aga vahel ikka m6tleme ja arutame elukaaslasega, et kuidas me siis ikkagi tegema peaksime.
Selles suhtes, et ma küll keelebarjääri otseselt ei karda..aga siiski oleks oma emakeeles kuidagi parem tunne.
Teine asi, mis mulle üldse ei meeldi siinse(Saksamaa) süsteemi juures on see, et perepalateid paljude haiglate juures pole..ja kui on, siis see ikka maksab kena summa..Ja ma küll täpselt ei tea, aga mulle on mulje jäänud, et ega siin selliseid loenguid vms asju ka väga ei ole(aga ma ei ole kindel, sest pole nii palju uurinud ka).
Samas ei kujuta ma üldse ette, et peaksin ilma elukaaslaseta seda k6ike läbi tegema(juhul, kui ta näiteks ei saa 6igel ajal Eestis kohal olla)…me oleme muidu ka pigem sellised inimesed, kes palju koos teevad ja koos veedetud aega k6rgelt hindavad..
Praegu meie ideaalne plaan näeb muidugi välja selline, et me kolime koos mingiks ajaks Eestisse, eeldame, et ta saab seal ka mingi töö ja siis oleme k6ik r66msalt seal..aga kui reaalne see k6ik on, vat ei tea.
Ühe6naga, mingit n6uannet ma ei oskagi anda, kuna otsus on siiski väga-väga keeruline, eriti, kuina Eileen on ju ka alles pisike ja ei saa ilmselt arugi, et miks ta nii pikalt emmest eemal peab olema..Ja nagu keegi ka üleval kommenteeris, siis v6ib see talle natuke pahasti m6juda, et algul peab emast eemal olema ja siis on juba keegi pisike veel, kes rohkem tähelepanu saama hakkab.
Mina isiklikult kaldun siiski veel Eesti poole, sest..nagu sa ütlesid-Minu Eesti ju 😀 Aga eks siis näha ole, kui päriselt see aeg kätte j6uab.
Kena aasta l6ppu teie perele!
Kuna sünnitamise juures on kõige olulisem sünnitaja siis valiksin Eesti. Brunost ja mingil ajal ka Eileenist lahus olek võib küll raske olla aga mulle tundub, et Eileeni hooldamiseks on sul siin laiem tugivõrgustik (oma vanemad, äkki ka sõbrannad). Eestis sünnitamine annab sulle ilmselt parema kindlustunde, tunned süsteemi jne ning see aitab kogu protsessi mõnusamale kulgemisele kaasa. Erakliinikus sünnitamise võimalust pakub Eestis jah paraku vaid Elite Tartus, paar tuttavat on seal oma lapsed saanud ja kiidavad aga ilmselt kaugus Tallinnast teeb sellest mitte nii hea idee…
Aega on veel mõelda ja vaagida, usalda sisetunnet 😀
Eestis ma erahaiglasse enam ei läheks
Kui sünnitan Eestis, siis ilmselt ITK-s, või noh, kui tehtaks Fert uuesti lahti, siis läheksin sinna. Kasvõi asukoha pärast ( kaheminutiline autosõit)
Aga tugivõrgustik on ausalt öeldes Prantsusmaal natukene parem
Bruno vanemad elavad koos ja on mõlemad pensionil ja kuigi neil on tihe sotsiaalne elu, siis sellistel puhkudel oleks nad 24/7 olemas.
Mul enda vanematega nii kerge pole ja sõbrannad on ka kõik üsna tegusad, et nendega ma pigem ei arvestaks
Ma nõustun osade eelmiste kommentaaridega, et vaadake koos Brunoga see uus kliinik üle ning tehke otsus siis.
Isiklikult, kui peaksin sünnitama või rase olema, siis kuigi mu elukaaslane on välismaalane, siis tema koduriik (ja sealne tervishoiusüsteem) on üsna….eeem….nõukalik? ehk siis, jutu järgi suht sama teema nagu Prantsusmaal: sünnitus ainult laual (või vannis või palli peal VÄGA kallis erakliinikus), selili, valuvaigistid, medikamendid, ühispalatid, oma toit-jook, voodilinad, sidemed (ühesõnaga kõik asjad) ise kaasa, sest haiglast ei saa sa midagi ning lisaks veel keelebarjäär. EI, kui peaksin sünnitama, teeksin seda hetkel ainult siin Eestis.
Asi mille ma lisaksin plusside-miinuste nimekirja (või pigem, asi mille üle ma mõtleksin) on, et kui see kliinik nii uus ja värske on, kui suur on võimalus, et sinust kui (küll mitte esma-)sünnitajast lihtsalt teerulliga üle sõidetakse ja teha teistmoodi kui sinu sünniplaan ette näeb?
Ma küll ei tea, kuidas on lood Prantsusmaal selle sünnitusplaani järgimisega, aga mu elukaaslase riigis on ka nüüdseks jõutud sellisesse aega, kus rasedaga koos luuakse osadele rasedatele sünnitusplaan, ent statistika näitab, et 95% juhtudest kus sünnitusplaan on koostatud, seda plaani reaalselt ei järgita ning arst (ämmaemand on vaid aksessuaar) otsustab ainuisikuliselt kuidas miski toimuma hakkab. Kui Prantsusmaal on tõesti üsna väljakujunenud kombestik sünnitajatele, siis taaskord, kui suur on võimalus, et ka selles uues kliinikus nad lihtsalt lähevad vanadele trikkidele välja kui juhtub, et sünnitustegevus ei arene neile sobiva kiirusega?
Täitsa huvitav lugeda selle prantsuse süsteemi kohta! Kuidas nad niimoodi mingisse aega pidama on jäänud. Tulevad kohe ameerika filmid silmade ette, kus naised selili, arst peadpidi lina/öösärgi ääre all beebit vastu võtmas.
Ma küll ise ühtegi valuvaigistit ei vajanud, aga selleks, et seda anda, eriti epiduraali, on ju vaja allkiri anda minu teada. Aga võib-olla ma andsin ka kohe haiglasse jõudes, ei mäleta enam. Ma otseselt selle vastu pole, aga leidsin, et kui ikka vaja, siis lasen teha. Aga ei olnud üldse midagi vaja.
See võib juhtuda täna, aga ka alles kuu aja pärast. 
Samas tekib küsimus, et kuidas nad seal Prantsusmaal seda naist sinna selili suruvad, kui naine ise pole nõus selili olema? Sünnitav naine on vist ikka suht kangekaelne tegelane.
Mina isiklikult valiksin mehe järgi, kus sünnitada. St. nui neljaks, mees peab kõrval olema. Juhuks, kui on vaja midagi otsustada, kas üksi või koos. Välsitaksin enda jaoks igasuguse võimaluse, et teda pole. Kuigi loomulik tegevus, võib sünnituse käigus kõike ette tulla. Mul kohe teine sündimas ja käisin eile ämmaka juures, kes ütles, et teise lapsega võib libakaid ikka päris pikalt olla, enne kui päriselt asjaks läheb. No mul on juba nädal vähemalt tunne, et nüüd vist hakkab midagi juhtuma. Nii ma siis ootan, millal mehele öelda, et hakkame nüüd sõitma.
Ise sünnitasin esimese Pelgus ja teisega sama plaan. Minu sealne kogemus oli väga positiivne, mis puudutab sünnitust. Tuttav kodusünnitaja ütles, et tema ei tahtnud rambivalguses sünnitada, seepärast valis kodusünnituse. Minu sünnitusel polnud rambivalgusega küll mingit pistmist. Palatis olime mina, mees, ämmakas ja hiljem mingi hetk, kui laps oli juba sündinud, mäletan ka sanitari vaikselt seina ääres oma korda ootamas. Esimese asjana, kui pressid pihta hakkasid, pani ämmakas toas kõik suuremad tuled kustu, jäi vaid mingi hämar valgus ja nii me seal siis kolmekesi pressisime. Mul läks selleks oma 1,15 aega ja ka kohe peale lapse sündi anti meile piisavalt aega kolmekesi olemiseks. Vajasin küll ühte sisemist õmblust, milleks kutsuti arst kohale, sest rebend oli Z-tähe kujuline ja ämmakas arvas, et ta parem laseb selle arstil teha.
Mul oli sama küsimus, aga Eestis. Nimelt olen jälgimisel ja sünnitan Eesti teises otsas. Alguses küll arst vaatas kahtllevalt, et kas see on hea idee, aga seletasingi siis, et ei tunne ennast mujal kindlalt. Minul tuli otsus lihtsalt, minul tuleb plaaniline keiser, Sinul muidugi on olukord palju keerulisem.
Võiksid oma uue aasta eesmärkidest, ootustest ja reisisihtidest ka postituse teha:) Kuigi ilmselt kogu aur läheb uuele beebile, siis ilmselt midagi ikka mõtteis mõlgub:)
Soovin unistuste täitumisi uueks aastaks:)
Minu arust ükskõik, kus sünnitada, lotomäng igatpidi.
Seda olen ma ka kuulnud, et läänemaailmas üritatakse seda sünnitamise riskifaktorit maandada nii palju kui võimalik (sh siis hulgaliselt meditsiinilist sekkumist), kuid samas, ega nad ilma sinu loata ei saa sind suruda lauale kanüüli selja sisse panema.. Eestis sünnitamise kasuks tegelikult ei räägi ükski punkt peale keelelise osa, aga samas oleks Brunol nt sinu eest palju lihtsam kosta Prantsusmaal ja noh, palju sina ikka lobiseks sünnitamise ajal, soovid or otherwise.
Ma küll ei arva, et siinmail kuidagi see haiglavärk palju lillelisem oleks – kõik on suht õnnemäng, kuidas arstid juhtuvad olema jne. Seda ITK vs Pelgu värki ma ei ole kunagi tõsiselt võtnud – eks igaüks muidugi omab omi arvamusi ja kogemusi, kuid üldjoones on need keskmistatult samad.. Ja mida siit konnatiigist ikka oodata – ei juhita neid haiglaid erinevalt ning põhilise arstihariduse on omandanud kõik ühest kohast.
Inimesesse suhtumine on see, mida ostetakse erakliinikust, mitte midagi muud.
Don’t get me wrong – ma ise eelistaks ikka ka tähelepanu ja seda, et minust oldaks huvitet, seega on üldjuhul taoline investeering igati õigustatud.
Ehk aitavad otsustamisel sellised mõttekohad: konsulteerida Nt. sünnitusabistaja ehk doulaga – ehk neid leidub ka teie juures? Kui ta ka sinu sünnitusel ei osale, siis on nad oma kodumaal ikkagi sünnitusspetsialistid ja oskavad sind aidata, kuidas võimalikult palju su enda soove kuulataks.
Imetamisega aitavad sind La Leche League’i tugigrupid ja juhid (kes on imetamisnõustajad). http://www.lllfrance.org
Fotode tegemiseks lennutage pigem Eestist fotograaf kohale – tuleb odavam, kui terve pere lennulogistika.
Ma olen kaks korda sünnitanud võõral maal (erinevates maailma otstes) ning mõlemas riigis armastatakse “tehnilisi” sünnitusi, seega saan aru dilemmast. Kummalgi korral ei kaalunud koju tagasi minemist, et mitte perest eemal olla. Julgesin välismaal loomulikult sünnitada, sest esimese sünnituse kogemus oli selja taga ning valmistasin ette väga põhjaliku sünnitusplaani ning rääkisin selle oma haiglaga enne läbi. Mees nõudis kõrval, et minu soove austataks ja nii oligi. Mees oli ka vajadusel nö “tõlgiks”, mida saab ka Bruno sinu jaoks olla. Arvestasin võimalusega, et asjad ei pruugi minna nii nagu plaan ette näeb ja ega nad päris täpselt ei läinudki, aga tänu mehele ja sünnitusplaanile ei pakutud mulle stamplahendusi, vaid ämmakad ja arstid võimlesid minuga koos (nad vist ei julgenud piiksatadagi midagi lõikustest või medikamentidest, mees oli nii kategoorilise näoga). Afterall, kui emma-kumma elu on ohus, siis tehakse nagunii keiser – ole sa siis kodumaal või võõrsil. Aga sünnitaja peab end mugavalt ja turvaliselt tundma, seega, kui kliinik meeldib, siis kaaluks paigale jäämist. Iga naine juhib ikkagi oma sünnitust ise (esimene läheb aia taha, aga teine on tavaliselt palju edukam).
Hei!
Ma kõiki kommentaare ei jaksanud läbi lugeda, seega ei teagi, kas keegi selle teema ka arutluse alla võttis. Loodan aga et Sa nüüd ei pahanda, sest teema pole kõige positiivsem – kui Sa sünnitad seal Prantsusmaal nö erakliinikus, siis kas neil on olemas vastav tehnika, kui laps peaks vajama näiteks mingisugust erilist tähelepanu või tal peaks olema mingi väikene tervisemure? Ma saan aru, et see pole üldse tore küsimus ja miks keegi nii peaks mõtlema aga luba ma selgitan: kui ma Robinit ootasin, siis hästi pikalt ma tahtsin Ferdis sünnitada. Siis selgus, et tal kahtlustatakse hüpotroofiat ja Ferdist öeldi mulle kohe ise, et soovitame sünnitada mujal, neil on sellisteks asjadeks parem varustus. Väga õige ja aus vastus ning sellepärast ma valisin ka ITK. Minu suurim hirm oli, et ma sünnitan Ferdist, midagi on natukene valesti ja laps viiakse ära teise haiglasse. Sama moodi mõtlesin ma sellele, et kas haigla, kus ma sünnitan, oskab ikka minuga midagi ette võtta, kui midagi peaks juhtuma. Taaskord, mitte kõige positiivsemad mõtted, kuid ma olen lihtsalt selline, et mõtlen sellised asjad pigem läbi.
Ühesõnaga, kuigi ma usun siiralt, et sünnitus on kerge ja titaga ning Sinuga on kõik korras, siis minu jaoks olid sellised asjad haigla valiku osas olulised. Nüüd kui esimene laps on ITKs sündinud, olen ma ka teisega seal arvel ja sünnitan taaskord seal, just selle ”koduse” tunde pärast, mis see haigla mulle loonud on.
Mõnusat uut aastat ja kerget otsustamist
Muidugi ei pahanda!
Mul on sama vaatenurk, ehk siis ma tahan kindlasti teada kas ja mis varustus neil on ja kui pole, siis kuhu mind või last transporditaks jms.
Praegu ongi keeruline see, et ega mul just väga palju infot pole, aga loodetavasti see varsti tuleb
Lugedes sinu vastuseid kommentaaridele jääb küll selline mulje, et tahaksid ise rohkem Eestis sünnitada. Seega äkki õnnestub välja mõelda mingi viis, kuidas Eileen ja Bruno saaksid kauem Eestis olla?
Kusjuures tegelikult on vastupidi ehk siis ma ise kaldun Prantsusmaa poole, aga eks kaalukauss saab paika kui olen kohapeal rohkem infot saanud
aga miks sa nii kaua tahad või pead eestis olema?
lennujaamas töötades olen tähele pannud, et mõni on vist kohe sünnitusmajast lennujaama tulnud.
eriti venelased, venemaalt kes siia sünnitama tulnud.
Sest ma lihtsalt ei taha vastsündinuga lennata
Lubatakse vist küll nädalasega juba lennukisse, aga ma leian,et see immuunsussüsteem on vastsündinul ikka nii õrn, et rahvarohked kohad pole päris need, kus tahaks viibida 
Ja tahaks ikka enne lapse rütmiga harjuda ja teda tundma õppida.
Kui ma nööpi jäin ootama, ei olnud minu jaoks üldse küsimustki, kas Soome või Eesti haigla, kuid noh, vahemaa oli siiski tunduvalt väiksem kui Sinul. Minu jaoks said otsustavaks eelnevad kogemused – Lenna haigus peale sündi ja tema väga professionaalne ravi ITKs, lisaks mind tohutult palju aidanud imetamisnõustajad. Kuna nööp andis üsna varakult teada, et tema kavatseb enne õiget aega oma soojast pesast välja kolida, tulin ma koos Laura ja Lennaga juba aprillis Eesti ema juurde. Ma võib-olla kõlan väga isekalt, kuid sel hetkel mõtlesingi ma eelkõige nööbi ja enda heaolule, kui ta sünnibki varem. Hirm oli, et mis saab kui Andro õigeks ajaks ei jõua, kuid ka see asi lahenes õnneks imekombel.
Mind hirmutas ka keelebarjäär, et kui nööp sünnib varem ja ta on haige, mis siis saab. Isegi Eestis on vahel raske arstide jutust aru saada, sest nad kasutavad oma meditsiinilisi termineid, kuid kui ilusti paluda, seletavad nad kõik vajaliku ka lihtsas eesti keeles lahti.
Kuigi nööbi sünd oli üks hirmus-hirmus kogemus, ei oleks ma siiski mitte mingil juhul valinud Soomes sünnitamist, olen nüüd tagantjärgi suhelnud teiste ämmaemandatega ja saanud teada, et see piinamisena tundunud emakakaela venitamine, võis olla sel hetkel tegelikult isegi vajalik.
Ma saan aru Sinu dilemmast, kuid ma soovitan Sul teha nii, nagu süda ütleb. Tutvu selle erahaiglaga ja uuri, kas seal on võimalik sünnitada nii nagu Sina soovid. Sünnitus on siiski nii oluline asi ja oluline on, et sina ennast hästi ja turvaliselt tunneksid
Mina olen 2 korda sùnnitanud Itaalias ja tead teise lapsega ma niii tahtin oma koju kiirelt tagasi ( noh ikka Itaalia koju, eks. elan siin juba 18 aastat), et ma ei kujtuaks ettegi, et oled ùksi oma beebiga kuskil ilma meheta ja ilma oma privaatsuseta. Eriti kui sul seal ka tugivòrgustik olemas, kes sulle tulevad sùùa tegema vòi Eileeni jalutama
Uuri natuke teie kohalikest gruppidest ja mammade kàest, kuidas seal on. Nt siin on erahaigla hullem kui riiklik, juba neonatoloogia osakonna poolest ( noh juhuks kui midagi nihu làheb).
Ja las teil kodus ei saa sùnnitada? seda ei ole kunagi mòelnud? Eileen on veel nii vàike, et ta sellest mingit traumat ei saa…
p.s. mina lendaks ka sulle pilti tegema vàga hea meelega
ja kindlasti leiad sa ka Eestist neid fotograafe, kes odavalt kohale lennutada…
Muidugi ei suuda ma su olukorda lõpuni mõista, sest ma elan Eestis ja sünnitasin ka muidugi siin, aga ma soovitaksin sul ikkagi Eestisse sünnitama tulla, sest su juttude põhjal tundub, et kui peaks tekkima ootamatu olukord, siis võib selles uues erakliinikus Prantsusmaal probleem tekkida. Mina näiteks vajasin vereülekannet pärast sünnitust ja Tartus oli kohapeal olemas professionaalne arstiabi ja veri toodi mulle verepangast ka kohemaid.
Uuri seda erakliinikut ja tee otsus ikkagi enda järgi, aga mina olin kommentaare lugedes üllatunud, et valdav enamus Prantsusmaale jääda soovitas. Mina soovitaks täiega Eestit
Kuigi see teema juba mitu päeva vana, panen siiski mõned mõtted kirja. Mina tulin spetsiaalselt USAst Eestisse sünnitama (Pelgulinnas sünnitasin, jäin kõigega väga rahule), aga seda just põhjusel, et see minu esimene laps ja mul on Eestis korralik tugivõrgustik, lisaks ema-isa majas palju ruumi ja mugav olla. Miinus oli see, et olin mehest tükk aega eemal, aga tagantjärele mõeldes olen siiski sellise lahendusega rahul. Peale sünnitust oli emast väga suur abi. Siit minu mõte – kui oleks võimalik, siis võiks sinu ema hoopis teie juurde tulla, sest tundub, et teie olusid arvestades on mõistlikum Prantsusmaale jääda.
Mina jääks sinu asemel kindlasti Prantsusmaale.. Perekond oleks koos ja saaksid mehelt tuge kogu aeg. Ma ei kujuta ette, et ma tahaks oma mehest nii kaua eemal olla. Kindlasti on ka su tütrel oma nn. päris kodus parem ja lapsel oleks võimalus veel viimased kuud oma emmet-issit ainult iseendale hoida!