28

Eile hommikul koitis jälle see päev, mil äratus oli veidi erilisem. Või noh, tegelikult äratas mind kella seitsmest juba kassi kräunumine ja pärast seda ootasin ma lihtsalt jalad ristis, et keegi mind lauluga äratama tuleks. Vetsu minek oleks ilmselgelt saatnud välja signaali, et ma juba ometigi olen ärkvel. Ei saanud ma sünnipäevahommikul endale sellist nalja lubada. Lebasin vasakul küljel, paremal küljel, vähkresin siia-sinna ja ootasin-ootasin-ootasin.

Lõpuks oli kell juba kaheksa läbi ja ma polnud enam eriti kindel, et keegi siin majas üldse laulda plaanib. Et hommikut mitte liialt tormiliseks muuta, peaksid lapsed uksest välja astuma hiljemalt 8.20.

Ja siis hakkas sahkerdamine.

“Mina võtan lilled”
“EI, MINA VÕTAN LILLED”
“Kas nüüd võib juba laulda?”

Ja äkitselt ei lebanudki ma enam voodis üksi, vaid olin täiesti ribadeks kallistatud ja musitatud, kõrval lilled mida Bruno ja lapsed eelmisel päeval KINDLASTI ei ostnud (viide neile, kes mu Facebookis olevat postitust lugesid selle kohta, kuidas Ella koju tulles mulle äärmise tõsidusega toonitas, et nad ei ostnud mulle just mitttttttte midagi, ausõna).

Laulud lauldud, kink üle antud, avastas Bruno äkitselt, et kell polegi seisma jäänud ja algas suur võidujooks, et jõuda kooli enne, kui värav kinni pannakse.

Tagasi jõudes jäi ta mind imestunult vaatama:

“Sa pole isegi üllatunud, et ma tööl pole!”

Itsitasin. No polnud üllatunud jah, sest esiteks uuris ta mult eelmisel õhtul, mida ta mu sünnipäeval meile lõunaks süüa teha võiks ja teiseks viis ju tema lapsed kooli, mis tema töögraafikuga absoluutselt ei sobi. Rääkimata siis sellest, et ta võttis ka eelmisel aastal vaba päeva lubades, et minu sünnipäev saab siin majapidamises võimaluse korral alati riigipüha olema.

Kallistasin ja tänasin. Kohe ütlemata tore on selline tähelepanelikkus ja puhkusepäeva kasutamine sellisel viisil rõõmu valmistamiseks. Ja Brunol tegelikult polnudki plaani mind lastega ärkvele laulma tulla. Ta tahtis mulle kinkida hommiku, mil ma saaks kaua magada. Kuniks talle tuli meelde, et ma lihtsalt ei oska kaua magada ja oma sünnipäeval olen ma kindlasti juba ärkvel ja mulle lihtsalt nii meeldib see laulmiskomme.

Sõime koos rõõmsalt hommikust ja läksime linna, et saaksin vanemate kingiraha eest endale paar vajalikku (ja võib-olla vähem vajalikku nagu Carcassonne lisa) asja osta.

Pärast lõunasööki otsustas Bruno, et mul oleks hädasti vaja täielikku rahu ja just seda ma ka sain. Taaskord ideaalne kingitus.

Õhtul võtsime lapsed seltsi ja läksime sööma samasse restorani, kus eelmisel aastal mu sünnipäeva tähistasime. Enne käisime ja vahetasime küll ümber Bruno kingitud sõrmuse.

Mul on peaaegu üheksa aastat olnud üks sõrmus, aga viimastel aastatel on ta hakanud näitama märke sellest, et ta aeg on ümber, mistõttu olen ma talle tublit järeltulijat otsinud. Bruno teadis ja ühtlasi teab hästi ka mu maitset. Isegi õiget suurust teadis. Ainult, et sellel margil toda suurust ei eksisteeri. Kas üks väiksem või üks suurem. Müüja soovitas igaks sajaks juhuks ikka suuremat. Kehv soovitus. Õnneks sain kohe väiksema vastu vahetatud.

Restoranis sain veenduda, et kuigi need lapsed võivad mõnikord koduseinte vahel mu vaimse tasakaalu proovile panna, siis väljas söömine on nendega enamasti siiski paras lust. Võib-olla seetõttu, et neile lihtsalt väga meeldib süüa?

Eloise vitsutas rahulolevalt kaftasid ja peedihummust, mina mugisin falafele nagu homset poleks ja ka kõik teised lasid kuuldavale ainult rahulolu näitavat mõminat.

Liisu rahulolu lõppes muidugi koos kaftadega ja ta polnud enam eriti huvitatud ühe koha peal istumisest, aga siinkohal tulid appi kaasa võetud raamatud ja kõrred (jep, ma kannan enda roostevabast terasest kõrsi igal pool kaasas), mis teda päris hästi tegevuses hoidsid. Noh ja muudkui lehvitav ja juttu vestev kokk ka.

Koju jõudsime igatahes lastega, kel olid kõhud täis ja uni silmas. Igasugused magamapanekurituaalid kestsid parimal juhul kolm minutit ja seejärel oli kuulda ainult unesegast nohinat.

Olgu muidugi kohe öeldud, et see on ikkagi väga erandlik. VÄGA.

Meie läksime aga alla mõõtu võtma Carcassone’is. Õppisime uue lisa reeglid ruttu selgeks ja vahepeal, kui liiga suureks saboteerimiseks läks, viskasime mängus kasutusel olevaid kujukesi ka teineteise pihta. Sünnipäev mulle võitu igatahes ei toonud. Äkki täna!

Hea päev oli. Ma tunnen küll iga päev, et mul on hästi ja mul on mõnus pere, aga eile oli kohe kuidagi eriti mõnus.

Aitäh kõikidele teile teie sõnumite eest ka!