Unelesime hommikul Eileeniga. Ühel hetkel tundus, et oleks vist viisakas hommikust süüa. Ella tahtis kangesti saia, aga pidžaamast loobuda ei tahtnud. Eileen kehitas õlgu ja andis teada, et eks ta lippab siis kiirelt boulangeriesse.
“Sul raha on või,” hõikasin ukse vahelt küsides.
“Kõik ok, ma võtan issi pangakaardi!”
Muigasin. Küsisin, kas teab, kus see üldse on või mis pin-kood on.
“Ma teen viipemakse!”
Kujutasin ette mingit olukorda näiteks kaheksa aasta pärast, kus teismeline Eileen hakkab välja minema ja hõikab, et võtab issi pangakaardi. Tegelikult ta teab koodi ka nagu välja tuleb. Bruno ise on talle öelnud ja lubanud ka viipemakset teha. Ma muidugi ei tea, kas ta selle peale on tulnud, et öelda, et seda kaarti ainult saia ostmiseks võtta tohib. Ma huviga jälgin igatahes. 😛
Üldiselt on aga nõnda, et minu 30 päeva järjest blogimist saab siinkohal otsa. Ise ka ei usu, et jaksasin. Olgem ausad, pooltel päevadest polnud mul tegelikult miskit öelda, sest noh…öelda, et ma elan väga rutiinset elu, oleks isegi asja huvitavaks kirjutamine. Tegelikult on see rutiinsemast rutiinsem. Ärkan, viin lapsed kooli, proovin Milot takistada maja maha lammutamast + teen samal ajal tööd, teen süüa, toon lapsed koolist, proovin Milot takistada maja maha lammutamast, viin lapsed kooli tagasi, panen Milo voodisse ja jään olude sunnil ka ise magama, ärkan 25min hiljem vandudes, sest ma tegelikult pidin tööd tegema, teen tööd, toon lapsed koolist, proovin Milot takistada maja maha lammutamast, teen süüa, panen magama kas Milo ja jään olude sunnil ise magama või panen magama ülejäänud kolm, mis võtab nii kaua, et siis on tõesti aeg ise magama minna. Ja nii päevast päeva.
No ja siis mingitel teistel päevadel elan lennujaamades või jooksen punktist A punkti B niiviisi, et ei ole mahti süüagi. Ühesõnaga ei ole alati seda tunnet, et oleks midagi, mida oma päevast rääkida. Ja ikka sain 30 päeva kirjutatud, mis mind tegelikult väga rõõmustab.
Ma küll igaks juhuks ütlen ära, et ma päris igapäevast kirjutamist jätkata vast ei jaksa, aga annan endast parima, et enam mitte mitmeid kuid kestvaid vaikusehetki siia jätta. 
Homme saab igatahes jälle olema lennujaamapäev!
No Sa oled lihtsalt niii ilus naine!
Oi, aitäh!
Milline tore blogmas see oli!
Väga tore, kui meeldis.
See pilt sinust on imeline ja tead ka meie enamus ma usun ,elame rutiinset elu ja miks ka mitte siis samastuda ennast teiste ausatega kes ütlevad välja et ma elan rutiinset elu . Kuna mu päevad mööduvad ka enamjaolt kodu rindel ,,hommikusöök,kütmine( külmal ajal ) pesu pesemine, õhtusöögi tegemine kui mees koju tuleb ,kassi vajaduste lahendamine . Siis olin lausa ise vabatahtlikult nõus minema koolitusele mis on iga nädalavahetusel . Ja päris pikki päevi . Kuna ka üsna tihti mu nvid on rutiinsed siis miks ka mitte end naelutada 9-16 zoomi et ennast koolitada ja rutiinsetele päevadele veel üks rutiin juurde tuua .
Enda koolitamine on ju ainult tore.
Nii tore, et järjest iga päev blogisid. Mulle väga meeldib Su lugusid, ka argipäevaseid!, lugeda. Vahepeal, kui Sul pikem paus oli, siis tundsin täiesti puudust sellest. Vaikselt hakkasin muretsemagi, et ga midagi juhtunud või halvasti pole. Tegelikult on muidugi see igapäevane kirjutamine üks lisakohustus ja -ülesanne. Mõistan täiesti, kui ei jõua või ei jaksa või ei taha. Ma olen suutnud 17 päeva järjest postituse teha (isiklik väljakutse novembriks) ja olen endaga siiani täitsa rahul. Veel poolteist nädalat minna. Loodan, et vean välja:)
Blogi ikka! Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, nagu klassikud ütlevad:) Ehk siis, kui iga päev ei jõua, siis üle päeva või vähemalt kord nädalas. Sul on alati häid mõtteid ja huvitavaid seiklusi. Tahaks nendest kangesti osa saada!
Kuigi ma Sind ju päriselt ei tunne, ainult blogi kaudu, siis ometigi on tunne, et oled ammune tuttav,
Aitäh kõikide nende toredate sõnade eest! Ma praegu ise ka tagantjärgi mõtlen, et peaks vist mingi säärase kord nädalas eesmärgi panema jah, aga ma kardan, et ma niiviisi…unustan ja lükkan edasi ja-ja-ja. Igapäevane oli väga distsiplineeriv. 😀