Hommik. Leenu esimene koolipäev, kodu on harjumatult vaikne. Liisu on endale diivanile tekitanud raamatukuhja, mille keskel ta tähtsa näoga istub ja Bruno on majas põrandat lammutamas. Naudin seda rahu ja asjaolu, et õues on vahelduse mõttes veidigi õhku ning avan ülakorruse katuseaknad. Tulen alla ja teen endale teed.
Olen oma teetassiga peaaegu lõpetanud kui märkan, et Säde käitub veidralt. Olgu, ta käitub minu meelest niigi lõviosa ajast pigem veidralt, aga eks ma olen harjunud. See on aga midagi muud. Kui tavaliselt läheb ta ülakorrusele mööda treppi joostes, siis nüüd hoiab ta kartlikult võimalikult trepiastmete ligi. Ent ta olek ei ole kartlik. See on midagi muud. Midagi, mida ma ei suuda tuvastada. Ühtäkki näen, et ta mõnusalt pehme saba sobiks kohevust andva kassišampooni reklaami. Hüüdlauseks passiks hästi miskit “kohene lõvilakk garanteeritud” sarnast. Kehitan õlgu ja tegelen oma igapäevaeluga edasi.
Mõned minutid hiljem tõuseb mu peas ja kõrvades väga suur häirekell. Ühtäkki kostub ülevalt selliseid hääli, mis panevad mind kartma, et vaene loom on kohe hinge heitmas. Kräunumine, sisisemine ja midagi mis meenutab väga möirgamist. Kõige vihasemat möirgamist, mida ma kuulnud olen. Jooksen ruttu ülesse kartuses, et ta roomaski sinna surema ja on nüüd lämbumas. Selleks, mis mulle vastu vaatab, pole ma aga valmis.
Esimesena astun ma kassikuse sisse ja enda ümber vaadates märkan, et terve koridor on täis loike ja…muid asju. Mu niigi tugevdatud okserefleks hakkab automaatselt tööle ja hoian end tagasi, et mitte niigi trööstitule vaatepildile veel omalt poolt lisada. Ent seejärel hüppab ei kuskilt välja kass, kes üritab mulle peale hüpata, hambaid näitab ja sisiseb. Säde vastab möirgega ja otsustab samal hetkel ka arvukaid põrandal olevaid loike veelgi täiendada. Mõlemad kassid hakkavad hullunult ringi jooksma samal ajal kustes JA seda teist asja tehes. Nutumaik tuleb suhu ja kahtlustan, et hormonaalse tasakaaluga on siin vähe seost.
Selge – tegu on territoriaalse võitlusega.
Või noh, ma valetan ja ruttan sündmustest ette. Mitte miski pole selge. Mis kuramuse elukas see on ja kuidas ta siia sai ning veelgi parem küsimus – kuidas ta siit ära saada. Nii ruttu kui võimalik.
Ilmselgelt segaduses ja äärmiselt ärritunud loom tuiskab mööda elamist ning teeb seda täpselt samal viisil nagu eelpool kirjeldatud. Samal ajal kustes. See juga on lõ-pu-tu. Ma olen siiani arvanud, et uriin on üldiselt noh..uriin ja selle lõhn sama. Selle kassi oma haises aga eriti vängelt ja korraga olid kõik kohad seda täis.
Kass tuiskab ringi kui tuulispask. Lendavad legod, pildiraamid, kaks vaasi, täis saavad kustud laste padjad, aknalauad, söögilaud.
Proovin kassile tasa ja targu läheneda, aga reaktsioon on sama, mis esimese kontakti puhul – püüd rünnata. Üritan teda meelitada söögi ja mänguasjadega, olla tasane ja rahulik, aga loom ei lõpeta ringi käimist ja iga sentimeetri märgistamist. Talle lähenemine pole aga võimalik. Saan aru, et üksinda ma hakkama ei saa ja arvestades seda kaost, mida ta iga sekundi jooksul tekitab, ei saa ma talle pakkuda ka võimalust siin edasi traalida või jääda lootma võimalusele, et ehk ta lähiajal maha rahuneb. Samuti pole mul olukorra neutraliseerimiseks kuskile kinni panna Sädet, kes oma koduväljaku eest tuliselt võitleb tehes ainust asja, mida ta oskab ja mis on selles olukorras loomupärane – ma saaks ta kinni panna mõnda magamistubadest, aga ei julge isegi mõelda, mis seisukorras ma selle hiljem avastada võiks.
Helistan Brunole, kellele jääb see kõne ilmselt väga pikaks ajaks meelde.
“Seda et…tule palun koju. Siin on kass”
“Eee, kas sulle ei tundu, et probleem oleks siis, kui kassi enam poleks?”
“EI, BRUNO, VEEL ÜKS KASS. Palun tule ja vii ta kuskile mujale”
Ohkab sügavalt
“No aga las ta olla? Või võta ta sülle ja küsi naabritelt, kas nende oma”
Saan vihaseks ja pean maha mitmeminutilise monoloogi selle kohta, kuidas esiteks on tegu mingisuguse mutanttiigriga, kelle elueesmärk tundub olevat meid kõiki maha murda ja me kodu hävitada ning teiseks pole mul aimugi kuskohast ta tuli ja mina võõrast kassi ei näpi. PUNKT.
Kolme minuti pärast on Bruno tagasi. Teeb natuke tüdinenud nägu ja uurib, kus see vaene väike kiisu on.
Järgneb pooletunnine tagaajamine mille vältel saab Bruno hammustada, lõputult kriime ja ma pole kindel kui pole asju saavad ära lõhutud. Vaene väike kiisu on ühtäkki asendunud üsna mitme erineva vandesõnaga. Küll tunduvalt leebematega nendest, mida ma ise kasutaks.
Bruno tuleb alla:
“MIS kuradi asi see on? Sellel pole kassiga mingit pistmist!!!”
Võtame hetke, et olukorra üle järgi mõelda. Lõpuks tuleb heureka ära. Katuseaknad. Ning seda mõistes tuleb meelde, et oleme seda kassi varemgi näinud. Nii katusel peesitamas, hoovis jalutamas kui ka ühe vanatädi aknalaual. Saame aru, et just sealt ta tuligi.
Lõpuks saab Bruno ta siiski kätte ning tõstab ta katusele tagasi*. Paar tundi hiljem näen teda juba tuttavlikul aknalaual. Maigutan tema suunas suud ja hoiatan: “Ära isegi mõtle sellele!”. Tüdrukute katuseaken saab nüüdsest olema avatud ainult tuulutamiseks.
Pärast tunnike kestnud koristamistöid (mis peamiselt koosnesid junnide korjamisest ja põrandapesust) võtsime oma vaese Säde, kes ilmselt närvivapustuse sai, kaissu. Rahunemiseks läks tal küll vaja veidi rohkem aega, aga hommikuks oli ta jälle tema ise. Natukene otu, aga üks igavesti mõnus kiisu.
* Kui kassi päritolu oleks meis jäänud kahtlust tekitama, siis oleksime mõistagi ta hoopis mõnele organisatsioonile üle andnud. Aga kuna prantslased pole suurem asi kasside kiibistajad ning ka sotsiaalmeedia kasutamisel on just vanem generatsioon pigem teadmatuses, siis oleks kassi koju jõudmine (ükskõik kus see tolle stsenaariumi puhul oleks olnud) olnud väga kaheldava väärtusega. Kuna saades aru, kuskohast kass sisse sai, ei olnud mul mingitki kahtlust, et tegu on kassiga, keda juba arvukalt näinud olen, siis tõstsimegi ta sinna kuskohast ta tuli teades, et ta saab kenasti koju tagasi (selle tädikese aknad on 24/7 lahti olenemata aastaajast).
Kassipissihaisust vist midagi hullemat ei olegi olemas. Kas sa ei karda, et teie kass endiselt tunneb neid kohti kus piss oli ja hakkab sinna endiselt laskma? Meil näiteks oli nii
ise enam ei tundnud seda haisu kuid kass teadis täpselt kuhu lasta. Lõpuks avastasin smellneti millega sain probleemist jagu.
Ma südamest loodan, et mitte, aga eks aeg näitab. Me tegime päris korraliku suurpuhastuse ja õnneks ka üsna kohe pärast intsidenti ja pesime üle ka kõik asjad (mida võimalik) mis kassikuseste asjade läheduses olid. Muidu ta õnneks enamasti ülakorrusele väga ei kipugi ja pigem peesitab enamasti all.
Tere!Olen teie blogi suur lugeja ja see on üks mõnus blogi.Teise õnnetuse üle pole ilus naerda aga…lugesin naersin…lugesin…naersin ja maivõi turtsun muudkui edasi…
Ei ole hullu, ma ise naeran ka täna.
Eile oli naljatuju natuke tagasihoidlikum. 😀
Apppiii,ma oleks selle kassiraisa vist ära kägistanud seal!!! Meil ka juhtunud, et märgistab ja no märgistatud asjad lendavad koheselt prügisse – seda haisu ei saaaaaa maha! :(((( koolikotid, kingituseks saadud suur punutud korv aafrikast jms pigem kallim kraam
Ai, halvad valikud tõesti kassil.
Kindel, et see uni polnud?
Lugesin Brunole selle kommentaari ette ja ta vaatas muigega oma kriimulist kätt. Ei olnud uni. 😛
Kas Liisuga on ikka kõik okei?
Jah.
Meil on seda ka juhtunud, et võõrad kassid tikuvad tuppa. Ühe naabri Ruudi püüdis hüpata aknalauale, mida meil polnud, ja pärast seda ei andnud enam näole, küllap sai nina vastu aknaklaasi põrkamisest haiget, väärikus solvatud niikuinii. Teise naabri Pajalapi (me kutsume teda nii, sest ta on põlenud pajalapi värvi) ronis kapi alla ja kräunus vihaselt ja valjusti, võttis üsna kaua harjavarrega sudimist, enne kui me ta tagasi õue saime. Teadmata päritoluga Hall tuli koos meie kassiga julgelt uksest sisse, heitis mulle õudust täis pilgu ja kadus hetkega. Seda teeb ta kahjuks siiamaani, kui õues mõnd inimest märkab.
Kassipissihaisu vastu on olemas mingid spetsvahendid, Eestiski müüakse mitut sorti. Igaks juhuks võiks midagi neist kapis olla. Mõjuvad täitsa hästi, ka kass ei lähe töödeldud kohta enam pissile.
Hee, see esimene kirjeldus tuletab mulle meelde igasuguseid internetis ringlevaid naljakaid kassivideosid.
See oli päris humoorikas lugemine, kuigi ma usun, et sul endal tol hetkel väga naljakas polnud 😀 Mul on 4 kassi ja nad aegajalt flipivad üksteise peale ära. Siis tuleb nende trajektoorilt lihtsalt eemale hoida. Aga ma ei kujuta ette, mis nägu nad teeks, kui keegi nende territooriumile veel sisse tungiks. Ilmselt oleks tulemus üsna sarnane nagu sul 😀
Pole hullu, ma ise ka nüüd ikka naeran juba. 😀 Aga neli kassi, vau! Väga äge.
Oeh, tuleb kohe enda lugu meelde, kus kellegi kass käis mul rõdul ja kasutas seda igasuguste hädade jaoks. Eriti mõnus lõhn oli siis, kui väljas oli 30+ kraadi. Oi, ma olin püha viha täis. Õnneks said asjad klaaritud ja seda kassi pole enam ammu kohanud enda rõdul. Saan rahus pesu kuivatada rõdul jälle. 😀
Appi, see võis ikka VÄGA tüütu olla!
Mitu, mitu aastat tagasi, kui ma ise majas elasin, oli meil ka kass. See kass oli nii toakass kui olla võis. Tema lemmiktegevuste juurde kuulus voodis padja peale magamine ja toas päikse käes peesitamine. Üks varahommik ärkan kassi mjäugumise peale üles, kuna see kass enamasti magas koos minuga, ei arvanud ma palju sellest. Ütlesin paar korda, et ta tasa oleks, kui see ei töötanud, tegin silmad lahti ja vaatan, et ta pilk on suunatud toa teisele poolele. Näen, et ta tundub veidi stressis, nii et lõpuks tulen voodist üles ja mis ma näen – teise korruse katuseakna all oleval kirjutuslaual peesitab täiesti võõras kass. See kass tundus olevat nii rahul enda eluga. Läksin siis kassi juurde, paitasin paar korda, läksin alla korrusele ja lasin kassi välja. Kuidas ta meie koju sai ei tea ma siiani. Kuna mu vanemad olid juba üleval, eeldan, et ta oli tulnud ehk allkorruse rõdu uksest sisse mingil hetkel, aga kas ta oli sel samal hommikul tulnud sisse või juba eelmisel õhtul, seda ei tea ma siiani. Pärast sain teada, et kass oli ühe meie naabri kass, kes ongi tavaliselt äärmiselt rahulik ja inimsõbralik kass.
Õnneks lõppes meie lugu palju rahulikumalt kui teie oma, aga see lugu on mul siiani nii eredalt meeles.
See kõlab isegi idüllilise ja mõnusana.
Meie tiigerkülaline polnud ühestki otsast paitatav või oma eluga rahul. 😀
See meenutab mulle olukorda kui meie majas oli üks Koer. 😀 Suvel on tihti terassiuks lahti ja nii ükspäev sibas sisse meile uute naabrite koer. See mis meil siin toas toimus tagajamine ja värk oli ikka kaunis kentsakas ja paras peavalu. Ma küll jõudsin uksest välja kisada naabripoisile, et ilmselt teie koer meil toas ja tuleb püüab ise kinni. 😀 Ta reageeris kiirelt ja päästis päeva.
Aga küla kasse küll toas päris tihti käinud, õnneks nad leiavad alati ise väljapääsu ja seda üsna kiirelt 😀
Hahaha, väga hea, et ta sai ise koera püüdma tulla!
Jah, sellel kassil oli ise väljapääsu leidmisega raskusi, sest katuseaknast sisse hüppamine on üks asi, aga välja.. 😀