Aasta esimesed päevad

Head uut aastat! Ma tean küll, et olen sel aastal juba paar postitust avaldanud, aga kuna see on esimene, mida ma konkreetselt sel aastal kirjutan, siis tuli see hea soov just siia.

Meie vana-aastaõhtu möödus nii nagu enamus eelnevatest ja oleks niiviisi olnud ka ilma koroonapiiranguteta. Ma ei tea kas me oleme laisad või väsinud või lihtsalt ei hooli, aga aastavahetus ei tekita meis erilisi emotsioone ja kui me suudame keskööni ärkvel püsida, siis on see märkimisväärne. Praegu läks igatahes kirja kolmas aasta järjest, mil me vandusime alla enne keskööd. Meile piisab täiesti sellest kui kell saab üksteist õhtul. Noogutame teineteisele ja ütleme eesti keeles “head uut aastat”. Eestis on ju siis aasta vahetunud ja see käib meile küll.

Keskööl küll korra ärkasime, sest mingi väga tark inimene, kel ilmselt ka komandaditunnist ükskõik, lasi väljas rakette, mille laskmine on nii või naa aastaid keelatud olnud. Või tegi ta seda oma aknast, mis ilmselt läheks kogu selle tarkusega kokku küll. Igatahes tegi see hullu lärmi ja järgmine kõva hääl oli juba pigem meeskoor, mis koosnes erinevatest akna peale läinud vanemas eas meesterahvastest, kes üheskoos karjusid “sitapea”. Nagu võite näha, siis ilutulestikufänne meil siin eriti ei jagu. Ma surusin ka lihtsalt padja endale kõrvadele ja lootsin, et kes iganes neid laseb, ta rahakott päris lõputu polnud. Samal ajal arvas Bruno isa allkorrusel, et rakette laseme meie. Sest ilmselgelt on meil lihtsalt nii palju üleliigset raha ja puuduolevat mõistust.

Kui nüüd aga eelmisele aastale tagasi vaadata, siis tegelikult polnud vigagi. Jah, oli üsna palju sellist, mida pigem unustaks. Alustades ja lõpetades Mega Suurest Jobust. Ja sinna vahele mahub koroona koos oma piirangute ja kõige muuga. Samas ei taha ma ka liialt palju hädaldada, sest meil läks selle kõige keskel hästi. Me saime olla väga palju perekeskis koos ilma, et see meid rahaliselt mõjutaks. Hoolimata piirangutest saime remondiga edasi minna (kui muid takistusi polnud). Saime teha väikese perepuhkuse. Olgu, isiklikus aspektis oli minu aasta ilmselt Bruno omast parem. Just tööalaselt, sest mina sain oma eesmärke täita ja pidevalt rakkes olla samas kui temal polnud suurem osa ajast midagi teha, sest kõik mille kallal ta töötama pidi oli erroris. Koroonaga ju ei korralda ühtki võistlust ega maratoni. Aga ega ta oluliselt ei kurtnud – sellevõrra rohkem sai ta rahulikult meiega olla või majas nokitseda. Seega oli lõppkokkuvõttes ikkagi täitsa tore aasta.

See aasta algas meil värvistena. Täitsa otseses mõttes. Esimese jaanuari hommikul pakkisime kogu kamba sisse ja läksime majja värvima. Milo panin vankrisse magama, tüdrukud joonistasid ja mängisid lauamänge ning meie värvisime. Tahtsime lihtsalt ajaliselt veel veidi juurde võita. Kardame igasuguseid ootamatusi, sest neil on kombeks ikka kõige ebasobivamal ajal juhtuda.

Selle nädala lõpuks peaks igatahes saama parkett maha ka allkorrusele ja kui hästi läheb, siis ka köögimööbel paika. On uskumatult vahva mõelda, et vähem kui kuu aja pärast elame juba sees!

Muidugi sellest sees elamisest lahutavad meid paar mööblitükki, nii et käisime nädalavahetusel ka paaris poes. Ise rumalalt mõeldes, et ju inimesed jaanuari esimesel nädalavahetusel võtavad vabalt, jõulud on vast inimeste rahakottidesse augu teinud ja poed tühjad. Tegelikkuses pole me kumbki sellist rahvamassi kunagi näinud. Ikeasse pääsemiseks tuli õues järjekorras seista ja naersime Brunoga, et kuna Disneyland on suletud, siis on järelikult Ikea see paremuselt teine koht kuhu minna. Ostma me lõpuks Ikeast sel samal põhjusel midagi ei hakanud. Vaatasime sobivad asjad vaid välja. Järjekorrad olid liiga hullumeelsed. Muidugi KUI me oleks saanud, siis oleks me ilmselt siiski vannitoamööbli ära ostnud, aga neil polnud seda poes kohapeal. Endale poodi nad seda tellida ei saanud, meile ka mitte. Seega juhendasid nad meid, et peame kodus internetist ise tellima ja seejärel annavad nad meile kinkekaardi, mis tasub kohaletoimetamiskulud (59eur), sest pole meie süü, et nende süsteem lonkab.

Olgu, midagi ma Ikeast siiski ostsin. Kaneelirulle! Ja sain ühega petta. Ostsin viis, sain neli. Taipasin alles siis kui viimast kotist võtta tahtsin ja avastasin, et pole sealt enam midagi krabada. Mis seal ikka!

Kodus tellisime vannitoamööbli ära ja nüüd jääb üle vaid oodata.

Aasta algus ise on olnud aga kummaliselt produktiivne. Eks siis mängibki rolli mingi suurem motivatsioon, mis aasta esimestel päevadel kuidagi loomulikult tuleb. Olen praeguseks lugenud sel aastal juba kolm raamatut ja kuigi tean, et sama tempoga pikalt ilmselt edasi minna ei jõua, siis olen vähemalt oma eesmärgi (sel aastal 50 raamatut lugeda) jaoks hea stardi teinud.

Kolmandast raamatust pilti pole, lugesin telefonist

Praegu tuleb see loba aga lõpetada ja minna lõunat ette valmistama!

Loodan, et teie uus aasta on mõnusalt alanud!