Aasta saab otsa

Käisime täna külas sõpradel, keda polnud ammu-ammu näinud. Vaatasime nende uut kodu ja ohhetasime. Nõnda ilus. Täpselt selline, kus ise ka rõõmuga elaks. Mulle küll meeldib meie koduke ka väga, aga mõnikord harva on kellelgi teisel ka selline kodu, et ei peaks mitte midagi muutma, et oleks enda maitse järgi. See oli täpselt üks selline. Ümara söögilauaga köögis ja suure vannitoaga kuhu magamistoast sai ja allkorruse tualetiga, mille seintel oli tume ja lilleline tapeet. Ma arvan, et kõik on vast praeguseks aru saanud, et mul on lilleliste tapeetidega väga kirglik suhe. Või noh, üldse tapeetidega. Tüdrukute omadega lausa sel määral, et ühise kokkuleppena saavad nende tubades järgmises kodus ilmselt samad tapeedid olema.

Sõpradel on väike paarikuune beebi ka. Nii palju tumedaid juukseid ja nii pisikene ja hell ja armas. Jäi mu süles magama. Taaskord üks beebi, kellele ma uinutavalt mõjun. Kohe kahju, et mul enda lastele sama efekti pole. Ei saa tulevikus enam katsetada ka. Üritan endale ikka meelde tuletada, et need väikesed nohisevad beebid ongi nunnud umbes selle hetkeni, kui saab nad sülest ära anda. Kui saab koju minna ja ei pea mõtlema gaasidele ja magamatusele ja muule. Muidugi seda ei pruugigi olla ja õnnelikud on need, kel pole. Aga meie majas kasvavad nunnud beebid nunnudeks elevantideks. Nunnud on nad ikka, aga siiski elevandid.

Vaatasin ennist üle selleks aastaks seatud eesmärgid ja avastasin eneselegi üllatuslikult, et olen peaaegu kõik täitnud. Mõned lausa kolmekordselt. Ei teagi, kas järgmiseks aastaks oleks vaja kõrgemale sihtida või pigem olla valmis selleks, et igale tõusule järgneb langus? Üks eesmärk on igatahes järgmiseks aastaks kindel: rohkem investeerida, vähem raha tühjale-tähjale kulutada. Seda viimast juhtub mul kusjuures peaasjalikult Eestis, kus ma ei suuda oma normaalses elurütmis püsida. Kipun kontoris teistega süüa tellima ja oma olematu suunataju (isegi gps ei saa minuga läbi) tõttu tihti ka lühemaid otsasid taksoga tegema. Rääkimata siis sellest, kui mulle mõni raamatupood kipub ette jääma. Ma pole tahtnud neid ebavajalikke numbreid veel kokku lüüa, aga ma vist võtan homme selle endale külma dušina ette. Ja veel külmema dušina sunnin end esmaspäeval täpselt sama summat ära investeerima. Siis on aasta kohe positiivselt alustatud. Ja kui summa natukene kriibib, siis saan ainult endale otsa vaadata ja üritada sel aastal vähem boltida-woltida.

Noh ja see aasta jääb mu mällu muidugi tööalaselt ka. Ma ütlen ausalt, et selle aasta alguses oli mu unistuseks, et ehk pakutakse mulle aasta lõpuks kohta kolumnistina. See, et minust toimetuse liige saada võiks, oli asukoha tõttu minu jaoks mu oma peas täiesti välistatud. Praegu on aga täis pool aastat ja just ilmus minu sulest ka teine kaanelugu. Kõik need lood ja kogemused ja eneseareng – mul ei ole sõnu. Tõesti ei ole. Olen eile ja täna veebis artikleid avaldanud. Eile selle, kuidas ühe tuttava jaoks olen ma kasvatamas homoseksuaalset last ja täna sellest, kuidas emad teevad alati kellegi meelest midagi valesti. Mu instagrami postkast pole ammu nii palju kirju täis olnud. Inimesed kirjutavad ütlemaks, et mõtlevad samamoodi või vajasid nende ridade lugemist just nüüd ja praegu. Ja see ongi see, miks mulle meeldib teha, mida ma teen.

Äge aasta on olnud. Täis hirmutavaid otsuseid ja keerulisi valikuid ja ilusaid hetki-mälestusi. No ja lendamist. Ma kohe väga ootan, millal see faas uue aasta teises pooles läbi saab, sest olgem ausad…tegelikult mulle lendamine ei meeldi. Veel vähem siis, kui selle jaoks on vaja kell 4 ärgata..

Tahaks väga olla see inimene, kes lubab, et teeb järgmisel aastal hirrrrmsal kombel trenni, aga ma isegi ei hakka. Ma tean väga hästi, et ükski kuupäev mind ei motiveeri. See-eest motiveerib mind natuke rohkem teadmine, et see kaalukõikumine, mis mul toimub, ei ole kindlasti mitte tervislik. Ma olen sel aastal võtnud väga palju alla, korralikult juurde, siis jälle alla ja siis jälle juurde. Paras jojo. Samas ei ole mu elustiil just meeletult muutunud. Eks see ole asi, millega tegeleda. Aga siis kui ma tunnen, et mul on selle jaoks jaksu ja järjepidevust. Mitte mingil kindlal kuupäeval.

Mis puudutab aga vana-aasta ära saatmist, siis selles oleme kehvad. Ma ei kujuta ette mitu aastat me pole suutnud isegi keskööni ärkvel olla. Tavaline taks on voodisse minna kell 23 öeldes, et kärab küll – Eestis on uus aasta kohal! Mingit erilist õhtusööki ei plaani ja pidu ka mitte. Ausalt öeldes jätab aastavahetus täpselt sama külmaks kui jaanipäev ja valentinipäev. Kui me muidu oleme suured tähistajad ja dekoreerijad, siis need kolm jäävad meist puutumata. Ainsa erandina laseme ehk suurematel lastel veidi kauem ärkvel olla.

Ning kuigi aastavahetus iseenesest minus erilisi emotsioone ei tekita, siis jään ma siiski seda järgnevat aastat huviga ootama, et näha mis on saanud järgmiseks detsembriks. Mis-kus-kuidas. Ägedad ja hirmsad ja põnevad ajad!

Siia aastasse mahtus igatahes üks kolimine, viis eestiskäiku, üks haiglasse sattunud laps, üks ninarõngas, kolm tätoveeringut, 43 loetud raamatut!