Ahoi, olen veel siin

Hetk! Hingetõmbehetk.

Alles hetk tagasi oli 22 soojakraadi ja lippasin õues ringi särgiväel. Täna hommikul tuli keldrist ära tuua sinna peitu viidud talvesaapad. Miinuskraadid ja lumi. Päev otsa maha sadav lai lumi. Kus ta õigel hetkel oli, ah? Nüüd juba kõik puud ka ära õitsenud ja kevadmaik huultel, ei taha mingit lund enam! Eriti, et ma olen oma lumedoosi sel aastal Eestiga mitmekordselt kätte saanud nii või naa. Ja homseks näitab ka mingit kahtlast ilma. Tundub ohutum mitte õue minna – üldse ei saa aru, mis aastaaeg on + see võib iga minutiga muutuda. No ja see pisiasi ka, et pooled siit on nii või naa tõbised. Panen kah ilma arvele!

Olen esimest korda ise nädal aega nelja väikese inimesega üksi. Bruno läks suusareisile. Aprillis. Mõni inimene ei saa aru, et aprillis pole mingi talv. Ilmataadil (nagu näha) on sama probleem. Ok, tegelt ei jorise, ma täitsa ise saatsin ta. Noh, et oleks tal ka hetk hinge tõmmata. Ja lund nautida. Mina olen mõlemat sel aastal juba saanud küllaga. Temal on neljaga üksi päris hästi välja tulnud. Ta on muidugi terake organiseeritum ka. Mina olen…peaaegu organiseeritud. Täna tellisin lastele näiteks tahvli, kuhu saab kleepse panna, et kas see, teine või kolmas asi on tehtud.

Ega ma üldse ei alustanud päeva tahtmisega natuke liiga mitu eurot sellise asja peale magama panna, aga mind provotseeriti. Ausalt. Ühel hetkel läksime natuke tülli lastega. Siis natuke ärritununa ütlesin, et kui peaks kleepse jagama nende iseenesestmõistetavate asjade eest, mida võiks teha, siis ei oskaks kellelegi ühtki anda. Kuuene lajatas vastu, et ega mul pole nii või naa ei kleepse ega kuhu neid kleepida. “Pole jah? Vaata, et lähen ja ostan kohe.” No ja nii need mu virtuaalsesse korvi sattusid. Homme kleebin nii et silme eest must!! Või noh..pigem ei kleebi, sest kleepse saab asjade tegemise eest. Aga siis on mul võimalus mitte kleepida. Vot!

No ja siis õhtul korra tülitsesime sarnase asja pärast. Mulle tundus, et Ella põrandal on natuke vähe…põrandat? No vaba pinda siis, ütleme nii. Tema leidis, et see on hirmus koledasti öeldud. Mina leidsin, et on hirmus kole, et ma vajan kaarti, et uksest ta voodini orienteeruda. Homme on ehk parem! Eks ta oli väsinud ka. Nad kõik. Milo alustas hommikut umbes kell 5. See oli umbes kolm tundi liiga vara. Vähemalt minu jaoks. Üldiselt ma tean, et temaga tulebki arvestada sellega, et hiljemalt kell seitse on luugid lahti ja häälepaelad valla. Aga viis on natuke liiga kibeda maitsega. Lasin tal täna terake kauem ärkvel olla, äkki on mingi efekt. Parem efekt oleks olnud muidugi siis, kui ma endal see-eest oleks lubanud vähem ärkvel olla, aga siin ma olen.

Juba aprill! Aprillinalju ma suurepäraseid sel aastal ei näinudki. Viimsi grupist üks meeldis küll. Rannaliiva vahetamise ja merevee märg olemisega midagi ette võtmine. See on kasulik probleem, mida lahendada. Mulle ka ei meeldi, et vesi nii märg on. Hea, et keegi südameasjaks võttis. Vähemalt hetkeks.

Märts oli…kiire. Väga kiire. Ma ennist just lugesin kokku mitu artiklit kokku kirjutasin ja siis mõtlesin, et ei ütle enam ku-na-gi, et mul on kiire. Kunagi. No kuni järgmise korrani. Hästi tore kuu oli. Andis uusi oskusi ja õpetas ja pakkus vaheldust. Ühe artikli jaoks käisin isegi fotograafiks. Hästi põnev kuu ühesõnaga. Aga muidugi väsitav ka. Olen hästi tänulik ja rõõmus, et sain askeldada mitmel rindel, aga sama rõõmus selle üle, et kauem ei kestnud. Ja ühe enda jaoks olulise eesmärgi sain ka täidetud. Jama on muidugi selles, et see oli mul üks suurimatest eesmärkidest aastaks ja ma ei eeldanud, et selle nii ruttu maha kriipsutada saab. Et nüüd on siis vaja miskit asemele leida. Eesmärke on vaja!

Aa ja siis vahepeal sain veel teada, et ma polegi aeg-ajalt pimedaks jääv, vaid kannatan lihtsalt auraga migreenide käes. Mul ikka aeg-ajalt, no kord kuus, mõnikord rohkem, teinekord vähem, on siuke..imelik. Silme eest hakkab kangesti virvendama. Võimatu fokusseerida ja lihtsalt nagu vana telekas põhimõtteliselt. Jube häiriv. Peavalu küll enamasti ei järgne, aga lihtsalt tekib tunne nagu pea oleks meeletu surve all. Nagu keegi hoiaks kahe käega peast kinni ja suruks kogu oma jõuga. Pakuti, et äkki on migreen, ma pakkusin siis arstile ja arst pakkus igasuguseid asju ja lõpuks leidis ka, et on. Sain rohtu. Targad inimesed internetis soovitasid coca-colat ka. Ma ei tea, mis mõju sellel olema peaks, aga kuuleka inimesena ostsin. Halvimal juhul sobib rummikoksiks. Ma tegelikult olin planeerinud selle silmajamaga kunagi arstile ka minna, aga ma ei suuda end pühendada mitmele arstile korraga. Hetkel on mu elus hambaarstifaas. Just sai läbi muidugi.

Peaaegu ei tahtnud minna viimasele visiidile, sest üle-eelmisest sain suulakke sellise haavandi, et kaks nädalat oigasin. No see võib-olla on liialdatud, aga ühesõnaga väga ebameeldiv oli. Nüüd on kõik kena. Lihtsalt oleks vaja mõni tühimik seal suus ära täita.

Esmaspäevast üritan kõikide soiku jäänud asjadega kuidagi reele saada. Näiteks lugemisega. Veebruaris ega märtsis ei lugenud ma ainsamatki raamatut. Lihtsalt ei jõudnud. Või oot, valetan, veebruaris vist ikka midagi lugesin. Aga no märts oli puhta nulliring. Blogisid igatsen ka. Kas just ise kirjutamist, sest selle doos on mul ka täidetud, aga just lugemist. Ma vahepeal ikka avan teiste blogisid, aga siis tuleb mingi asi vahele ja sinna see jääb. Tahan nüüd hetke võtta, et kõik lugemata jäänud asjad järgi lugeda. Nii tore ja põnev!

Tähendab…ega ma midagi olulist ei tahtnudki ütlema tulla. Lihtsalt seda, et ma täitsa olen olemas ja üritan siia rohkem jõuda!