Ausalt öeldes polnud mul vähimatki plaani selle teemaga kaasa minna ja oma mõtteid siia ritta laduda, aga üks asi viis teiseni ja pärast seda äärmiselt väsitavat päeva (kuidas teile kõlab kaks bronhiidis last + üks kõrvapõletikus?) tundub kirjutamine just parima ideena. Ja kuna ükskõik, kas vaadata vasakule või paremale – ikka jäävad ette teemad tänavustest blogiauhindadest, siis ongi vast paslik enda vaatenurka tutvustada.
Teeme alustuseks lühidalt: ma ei osale. Ei osalenud ka eelmisel aastal ja üsna suure tõenäosusega ei osale järgmiselgi. Ma pole kindel, kas ma eelmisel aastal oma valikut kuskil mujal peale mõne kommentaariumi üldse seletasin. Mälu on mul ju ilmselgelt selektiivne.
Mis on minu jaoks blogi?
Minu jaoks on blogi kellegi isiklik veebipäevik. Koht, kus ta jagab oma mõtteid ja tegemisi või oma teadmisi ning kogemusi. Minu jaoks on blogi miski, mille lugemine peaks mulle pakkuma kas kasulikku infot või emotsiooni ja lugemiselamust. Ma tahan pärast postituse lõpetamist tabada end hetkest, kus ma endamisi just loetu üle arutlen või tunnen end hoopiski hästi. Ehk vaatasin ilusaid pilte, ehk lugesin midagi inspireerivat, ehk sain natukene itsitada, ehk sain end millegagi samastada.
Millised blogid on oodatud EBA’l osalema?
“Ma ootan EBAle osalema neid blogijaid, kes näevad blogimist kui võimalust teenida, kui tulevikukanalit, mida firmadele pinnana rentida. Saate aru, kui ma oleksin kuduja, siis ma tahaksin kududa Fashion Weeki lavale, mitte Intsikurmu laadale. Nagu Eveliis ütles, blogijate meelelahutusauhinnad.” (Marimelli blogist)
Vaadake, ma ei ole see sihtgrupp.
Ma tahan talletada enda pere kasvamist, meie tegemisi ja enda mõtteid ning mõnikord ka teisi kaasa mõtlema panna. Kui see kellelegi meeldib, siis on mul selle üle ütlemata hea meel. Ning rohkemat ma ei tahagi.
Ma olen väga rõõmus auhindade üle, mis ma oma kahel EBA’l osalemise korral sain. Aga ma olen palju rõõmsam selle üle, kui keegi mulle kirjutab tänades, et sai siit mõne hea idee, positiivse emotsiooni või leidis äratundmisrõõmu. See on minu jaoks palju väärtuslikum tunnustus, kui mingi number pingereas.
Ma olen ilmselgelt imelik, aga mina kooksin just heameelega Intsikurmu laadale. Ma ei taha, et mu blogi oleks reklaampind. See ei ole enam blogi (kui siis eelpool mainitud kommertsblogi, eks) – see on tootekataloog. Ma ei taha mingit silda turundajateni.
Sellegi poolest on mul hea meel, et see üritus eksisteerib. Just nende jaoks, kes eelpool mainitut tahavad. Nende jaoks on see kindlasti tore võimalus. Kuigi jään ikkagi kahtlevale seisukohale, et see kellegi neist automaatselt “blogitaevasse” lennutaks ja pärast auhinnalist kohta hakkaks koostööpakkumisi meilboksi sadama niiviisi, et telefonis märguanded kinni kiiluvad.
Aga mul puudub see missioonitunne. Blogimine ei kohusta mind osalema blogiteemalisel üritusel. Mõned on öelnud, et see on vajalik ürituse toetamiseks ja innustamiseks. Aga kui ma ei taha seda üritust sel kujul üldse toetada? Kui ma näen, et aasta-aastalt antakse blogijate endi poolt (kellele see üritus ju ka mõeldud, ei?) täpselt samu soovitusi, nurisetakse kõige rohkem just samade asjade üle, asjade mida SAAB muuta, ja endiselt püsib asi samana…
See ei sobi mulle.
Mulle ei sobi kaamerad, kohatuid nalju tegev õhtujuht, kohustus auhindadest kirjutada (tunnustusest saab äkitselt tööülesanne), kommerts ega kõmu. Mulle ei sobi see, kui korraldaja ei suuda mõista, et alati ei saa oma jonni ajada. Mitte keegi ei keela korraldajal arvata, et mõni blogija on loll, paks, kole või kirjaoskamatu. Kirugu kodus nii kaua kuni seinad pragunema hakkavad. Aga selle kirjasõnasse panemine ning selle kasutamine oma blogis, mis ühtlasi jagab domeeninime koos korraldatava üritusega… See ei ole aus ega otsekohene ega äge – see on ürituse mainet õõnestav ja tõsiseltvõetavust vähendav. Ning kuigi paljudel blogijatel on kindlasti ükskõik, siis väga paljudelt võtab see osalemissoovi hoopiski ära. See asendub hoopiski hirmuga ise korraldajale hambusse jääda.
Kas ei peaks tegu olema üritusega, millest kuuldes võimalikult paljud erinevate kategooriate blogide esindajad lähevad elevile ja ei suuda seda ära oodata? Kui iga aastaga lisandub aina enam blogijaid, kes soovivad kõrvale jääda, siis kas see ei peaks mitte olema mõttekoht?
Blogisid tuleks tunnustada nende sisu pärast. Nende kvaliteedi pärast. Tunnustust ei tohiks jagada selle alusel, kes suudab kõige rohkem oma sõpradele ajudele käia või, kes suudab häälte korjamiseks edukama auhinnamängu korraldada.
Selles ongi minu jaoks probleem. See üritus ei ühti lihtsalt nende põhimõtetega, mis minu jaoks blogides ja blogimises tähtsad on. See on kindlasti tore üritus (kui õhtujuht just sinu kallal võtma ei hakka), kus teisi blogijaid näha ja kui ma samal ajal Eestis oleksin, siis võib-olla ma läheksin ka lihtsalt vaatajana kohale. Ent ma ei taha osaleda ja ma ei leia, et kellelgi oleks õigus seetõttu minuga pahandada.
Võimalik, et ma olen selle jaoks liiga vana (päriselt või?). Võimalik, et ma olen lihtsalt loll. Minu jaoks on olulised lihtsalt natukene teised asjad ning mul on blogimises teistsugused väärtused.
Teile ütlen ma nii palju, et ärge oodake oma lemmikblogide tunnustamiseks seda, et saaks kuskile kastikesse nende jaoks linnukest märkida. Kui nad osalevad, siis mõistagi tehke seda. Aga kui te tõesti tahate neid tunnustada viisil, mis neile palju rohkem korda läheb, siis suhelge nendega: kirjutage kommentaariumites kaasa, saatke neile oma tuge, pange kirja mõni hea sõna. Võin pea anda, et säärane tunnustus on kõikide jaoks kordades ägedam anonüümsetest häältest. 
Väga hästi öeldud! Teised blogid, mida jälgin, kirjutavad samal teemal ebaselgeid sõnumeid põhjendamaks oma mitte osalemist.
Viis pluss Britile
Aitäh! Ma ise olen küll enamikest vastavasisulistest postitustest loobumise põhjused välja lugenud. Võib-olla lihtsalt lühemalt põhjendatud.
Nõus!
Igati mõistetav põhjendus. Ja mul egoistlikult vägagi hea meel selle üle, et sa oled otsustanud blogida sel moel nagu sa seda teed ja mitte näppu reklaamihundile anda. Päris mitmed toredad blogid on peale reklaampostituste tegemist kuidagi kaugeks ning kõledaks muutunud…. Siirad ja ilusad emotsioonid muutuvad harvemaks ja inimene ise kaob asjade taha ära nii, et väga enam välja ei paistagi. Muidugi on võimalik teha ka toredaid reklaampostitusi, kuid seda ainult teatud piirini. Samuti on reklaampostitused vahel informatiivsed ning vajalikud, aga olles blogi lugemisnimekirja võtnud algselt muudel põhjustel, siis on kurb, kui algselt meeliköitnud stiilis postitusi enam eriti eest ei leia…. Ja ma olen pigem seda tüüpi blogilugeja, kes eelistab kanda pigem laadalt vanamemmelt ostetud käpikuid, kui mõne suurte moelooja omi. Mitte et suurelt unistamine vale oleks, aga väiksemaid samme ei tasu ka alahinnata või alavääristada, neil on omaette väärtus.
Nagu ma ühele teisele kommentaarilegi vastasin, siis päris palju oleneb tasakaalust. Ma ei näe reklaami tegemises midagi harva, kui koostöid valitakse hoolikalt ja muud sisu on kordades rohkem. Reklaam-reklaami järel on juba veidi niru lugu. Aga eks igale blogijale leidub lugeja. Ma arvan, et siin vist ongi enamasti need, kes viitsivad pikka juttu lugeda ja keda reklaamtekstid suurt ei huvita. Ja mul tuli su kommentaari peale hoopiski kange tahtmine justnimelt laadale minna, et mõni vanamemm rõõmsaks teha.
Kõik jutt õige. Mumst oleks hästi armas, kui ka need blogijad, kes tahavadki teenida, saaksid aru, et:
A) Kümnete tuhandete jälgijatega “turundaja”, kelle post engagement on olematu, ei saa rääkida sildade rajamisest
B) Ei ole õiglane, kui keegi sinu tehtud töö pealt raha oma taskusse teenib. Ja ega selle EBA taga (eriti auhindadest blogimise klausli valguses) ju muud ambitsiooni pole
Kommenteerin esimest korda, kuid jälgin juba aastaid. Sina, su pere, su elu meeldivad mulle. Sinu blogi on jäänud vahetuks ja siiraks, mitte pole reklaami alla ära mattunud – see teebki selle eriliselt heaks!
Minu tunnustuse saab igaljuhul sinu blogi, sest justnimelt – olgu harvem aga kvaliteetsem 😉
Loodan väga, et see ühtlasi ka su viimaseks kommentaariks ei jää!
Eks mul ole siia ka reklaami sattunud (kuigi tegelikult ikkagi väga vähe ja alati ära märgitult), aga võtmesõnaks ongi tasakaal ja enda huvi toote vastu.
Suur aitäh sulle selle tunnustuse eest!
Minu hääl läheb ka Sulle, ehkki Sa ei osale. Mulle tohutult meeldib Su kirjutamisstiil ja ajapikku oled saanud nagu heaks sõbraks, kelle postitusi alati ootad, et neile kaasa elada.
Aitäh, et Sa blogid!
Aitäh hoopis selle eest, et Sa loed! Mulle meeldib säärane kommentaari vormis antud hääl palju-palju-palju rohkem, kui linnuke mingis nimekirjas.