Valmistun juba ühte e-poodi kurja kirja saatma. No kas just kurja, aga aru pärivat - kus on mu pakk, ah? Tellisin kaks nädalat tagasi ja pole isegi välja veel saadetud. Samal ajal vaatan, kuidas vaene Milo siin juba kolmandat särki täis ilastab, sest no lihtsalt pole ilalappe. Pole. Olen juba peas oma kirja valmis saanud, millesse olen mõtteliselt lisanud ka märkuse, et leian Loe edasi..

Üks Ma ei sea endale igapäevaelus just mäekõrguseid eesmärke. Rääkimata mingisugusest ideaalipüüdmisest. Aga mõnikord tunnen end ikkagi mannetuna, saamatuna. Nagu ei oskaks, ei saaks, ei jõuaks. Teised ju jõuavad. Jõuavad palju rohkemgi. Kuidas mina siis ei saa? Nii oligi mul eilseks üsna vähe eesmärke. Kaks masinatäit pesu pesta, triikimist vajav hunnik vallutada, Loe edasi..

Mõned kuud tagasi käisid Bruno vanemad välja idee, et me võiks nende juurde kolida kuniks meie maja valmis saab. Ma nüüd ei mäleta, kas me ainult mõtteliselt tahtsime nende palavikku kontrollida või suutsime päriselt ka ühe kraadiklaasi kuskilt välja koukida ja demonstratiivselt kellelegi kaenla alla toppida. No gripihooaeg ja värgid. Umbes kaks nädalat hiljem pakkusid nad Loe edasi..

Kinkisin Brunole jõuludeks mati. Ogadega ja puha. Vist olin natuke reklaamiohver. Aga ainult natukene, sest ma siiski sama firma matti ei tahtnud, mida kõik suunda mudides on promoda proovinud. Ma olen ikka see opakas, kellel tekib vastumeelsus kui midagi on liiga palju, nii et ma selle firma toodangu välistasingi oma peas automaatselt. Õnneks on muidugi ka palju inimesi, Loe edasi..