Käisin vahepeal Eestis. Nädal aega. Täitsa üksi. Oli päris kummaline, kuidas Varssavis maandudes oli taevas pimedusse mattunud ja siis mõned tunnid hiljem Tallinnas maandudes oleks justkui ajas mõned tunnid tagasi rännanud. Ilus roosakas kuma kesk taevalaotust, mis sealt ei kadunudki. Oli kiire. Nagu alati. Enamik päevi olid planeeritud kümneminutilise täpsusega. Sest Loe edasi..

Võis vist olla juba veebruar kui Eileen kõva ja selge häälega teatas, et teda rõõmustaks väga, no kohe väga-väga Harry Potteri temaatiline sünnipäevapidu. Mulle ei pidanud seda muidugi kaks korda ütlema. Ma kasvasin nende raamatutega üles ja olen kõiki filmi näinud nii palju kordi, et natuke häbi tunnistada. Jep, see oli pidu, mille korraldamist olin ma oodanud aastaid. Kohe Loe edasi..

Mõnel päeval läheb natuke rohkem asju viltu kui teisel. Nagu täna. Muidugi mul on tunne, et alustuseks tõusis kõik see mees siin vasaku jalaga voodist. Kui üldse, sest lõunal oli mul igatahes tunne, et siin peab ringi jooksma kari põrsaid hoopis. Siuke veits põrsaelu käis. Põrsatuju ja üks paras ruik-ruik. Põhjuseid jagus erinevaid. Kes oli närvis, et ühe patsi asemele kaks, Loe edasi..

Vihm tagus öösel vastu aknaklaasi. Vihaselt, rütmiliselt. Mulle võib taskulambiga silma ka sihtida, aga see mind magama jäämisel ei sega. Hääled see-eest küll. Ma ükskord isegi mõtlesin, et Bruno hingab natuke liiga valjult, jube ebaviisakas, teised siin üritavad magada ja tema siis hingab nagu teeks demonstratiivselt mingeid harjutusi. Ühesõnaga ma olen maru müratundlik. Ja Loe edasi..