Ma istun siin võib-olla nõks liialt hilisel õhtutunnil ja juba natuke kahetsen, et ma voodis pole, aga mis teha - und pole. Eks ma muidugi tean, et ma hommikul kahetsen, aga praegu tundub hommik ju kaugel. Minus on viimastel päevadel pead tõstnud täiesti meeletu igatsus Eesti järgi. Pere ja sõprade ja Kadrioru pargi ja Selveri ja Haabneeme ranna ja igasuguste tuttavate Loe edasi..

"My Dark Vanessa" - Kate Elizabeth Russell Ma ei ole päris kindel kus ja kuidas see raamat mulle silma jäi, aga kui olin seda korra märganud, siis oli see äkitselt igal pool ning seda peamiselt kiitvas võtmes. Viimast nii mitmete mu lemmikautorite kui ka lugejate poolt. Nõnda leidiski raamat tee minu postkasti ning niiviisi üsna kõrgete ootustega ma seda ka lugema Loe edasi..

Enne meie perereisile minekut (sest selle puhkuseks nimetamine oleks nelja last arvestades liialt idealiseerimine) oli mul üsna kindel arusaam sellest mida teha ja kuhu minna. Vaadake, perereisi puhul on võtmesõnaks tasakaal - oma jao peavad kätte saama nii lapsed kui täiskasvanud. Asjal ei ole lihtsalt mingit võlu kui käia kas ainult mööda muuseume või ainult mänguväljakutel. Loe edasi..

Ma ei mäleta kas see võis olla kevade lõpus või suve alguses, mil me hakkasime mõtlema, et kuskile tuleks sel aastal ikka minna, et lihtsalt argirutiinist välja saada. Isegi kui see kuskile oleks tähendanud lähimas linnas kaks ööd hotellis olemist, sest koroona ei lasknud ilmselgelt eriti laiahaardelisi reisiplaane pidada. Esialgne mõte oli ikka, et läheks Eestisse. Loe edasi..

See esimene september on teistmoodi. On jälle uus ja jälle põnev aga samas on kõigel natukene mõrkjas mekk. Olgugi, et ei peaks. Enne Eileeni sündi, olin ma suuresti veel nagu peata kana, kes oma kohta hästi ei tundnud ega leidnud. Eesti? Prantsusmaa? Hetkes endas olin Prantsusmaaga nõus ja rahul, aga nägin siiski vaimusilmas, et mingi x hetke pärast võiks olla Eestis. Ja Loe edasi..