Üks segasummasuvilane laupäevahommik. Ei ühtki ahvi ega hobust, aga palju segadust ja kilkamist. Natuke liiga palju mu vaesele peakesele, mis ühtäkki nii raske tundus. Selja taga üks üsna magamata öö, mille tagajärjel on kaaslasteks kanged lihased ja tusatuju. Ärkasime küll varem lootuses, et niiviisi on meil aega, saame olla rahulikult, ei pea kiirustama, aga...no läks nagu Loe edasi..

Head uut aastat teile, sõbrad! Mina alustan seda uut aastat oma elu esimese rinnapõletikuga ja olen omadega täiesti rivist väljas. Kõigepealt suutsin ma muidugi interneti abil endale diagnoosida hoopis paragripi, aga ühel hetkel sain aru, et polnud just kõige korrektsem diagnoos. Detailidest ma teid pigem säästan. Igatahes on elutu olla, igasugune energia otsas ja päris valus. Loe edasi..

Milo on tänaseks meiega olnud kolm nädalat. Kolm nädalat, mis on läinud kuidagi nii kiiresti, sest vähemalt mina hõljun mingis kummalises vines. Mis päev on? Mis kell on? Kes ma olen? Miks ma olen? Olgu, nii eksistentsiaalseks kriisiks pole veel läinud, aga saate aru küll. Kui varasemalt tundus ennekuulmatu püsida ärkvel kauem kui kella üheteistkümneni õhtul, siis nüüd Loe edasi..

Üsna suure osa rasedusest veetsin ma mõeldes kuidas beebi lisandumine meie peredünaamikat muudab. Kõik tundus lihtsalt kuidagi nii...paigas olevat ja mõte sellest, et rütm muutub, pereliikmete arv muutub, tundus kuidagi hirmutav. Olgugi, et see "paigas" olemine tähendab seda, et Eileen ja Ella on otsustanud omavahelisest sõnelemisest teha olümpiaspordi ja trügivad mõlemad Loe edasi..

06.12 hommik. Telefoni ilmateade näitab miinuskraade ent olematut lootust lumele. Surun silmad veel hetkeks kinni lootuses, et need uuesti avades on kuupäev teine. Ilmateade ka. Ma ei tahtnud omadega üldse nii kaugele jõuda. Ma teadsin ju küll, et statistiliselt on mul väike võimalus enne tähtaega sünnitada, aga sellest hoolimata ei tahtnud ma jõuda nende igapäevaste Loe edasi..