Ma olen siin juba üheksa minutit (jah, nii täpselt) tühja ekraani passinud. Häda on selles, et ma tahan kangesti teiega paari pilti jagada, aga mul lihtsalt ei ole nende juurde mitte midagi öelda! Ma olen terve Liisu hommikuse une vaadanud prantsuse youtuberite videosid (ups) ja naernud nii palju, et pidin ühel hetkel juba pisaraid pühkima hakkama. Ma pole isegi kindel, kas Loe edasi..

Mul on tunne, et kui kuskil jagataks vähegi aasta suurima prokrastineerija medalit, siis peaksin ma kindlasti seal esireas kätt õhku tõstma ja endale nõudma. Kuigi suure tõenäosusega ma kehitaks õlgu ja ütleks, et jõuab homme ka. Ja no enamasti jõuabki. Ma ei ole kindlasti mitte see inimene, kellel oleks koguaeg meeletult kiire. Väljaarvatud siis, kui see eelmainitud Loe edasi..

Ma olen ikka üsna andunud nädalavahetusefänn. Olgugi, et viimased kaks nädalat olid nii või naa nagu üks suur nädalavahetus. Sel korral läks vaheaeg kuidagi libedamalt. Ma ei teagi, kas asi on selles, et lapsed olid nõks tsiviliseeritumad või sain ma ise oma karupeakeses aru, et kui kolm last on kodus, siis on samal ajal igasugune produktiivsus pigem saboteeritud ja isegi ei Loe edasi..

Mul on täna üks nendest päevadest. Sellistest, kus isegi väljas kõrgelt ja eredalt sirav päike ei suuda tuju heaks teha. Ma ei tea, kas süüdistama peaks kehvavõitu ööd, liialt varajast (ja kõrgendatud helinivooga, tänks Ella) äratust või seda, et kõik kolm otsustasid täna kanaliseerida oma prantsuse päritolu ja streikida - nii lõunaune kui ka kõige muu mõeldava osas. Eloise Loe edasi..