Kuna eelmine postitus nentis tõsiasja, et Milo pole enam teps mitte üks abitu beebi ja kui keegi siin üldse abi vajab, siis siinkirjutaja isiklikult, tundub ainult paslik, et see postitus räägiks siis sünnipäevast endast. Sellest, et tal sünnipäev on, ei saanud peaosaline ise ilmselt aru. Mul on kuri kahtlus, et siin võib oma roll olla ka asjaolul, et sünnipäevalise kolm Loe edasi..

07.12.2019 sündis üks väike inimene. Paksu juuksepahmaka, tillukeste sõrmede ja imearmsa lõuakesega. See detsember läks mööda ja tuli jaanuar. Tuli veebruar ja märts ja suvi. Tuli sügis. Aastaajad vahetusid, Bruno vanemate aias olevale raagus kirsipuule tulid pungad. Ühel hetkel oli see puu kaetud imeilusate valgete õitega, mis meile sel erakordsel ja kummalisel ajal silmailu Loe edasi..

Ma olen hirmus suur lumefänn. No sellise idüllilise ja mõnusa lume ja lumememmede ning lumise metsa. Igasugused öökülmad, kiilasjää ja sopp, mis sellest lumest enamasti alles jääb, on muidugi teine asi. Meil on suurem osa ajast aga nõnda, et tuleb kohe sopp. Olgugi, et mu telefon väga püüdlikult üritab mulle juba nädala aega järjest väita, et õues sajab lund. Kuus kraadi sooja Loe edasi..

Meil oli pikalt unistus, et oleksime jõuludeks uues kodus. Paneksime püsti kuuse, ärkaksime jõuluhommikul seal, küpsetaksime kaneelirulle ja tunneksime lihtsalt rõõmu, et tehtud, lõpuks. Muidugi saime juba novembri lõpus aru, et päris niiviisi ei lähe. Seega panime paika uue plaani - tahaks lihtsalt jõuluõhtut seal veeta. Kuusega. Et oleks lihtsalt ruumi, et istuda ja saaks Loe edasi..

See vaheaeg on läinud kuidagi nii kiirelt ja suuresti autopiloodi peal. Laste jaoks ühtlasi väga sportlikult. Kuna siin vahepeal igasugune huvitegevus lõpetati, siis tuli meil anda endast parim, et nende mürgeldiste energiat kulutada, aga mõned päevad enne vaheaega leiti, et koroona on siin piisavalt kontrolli all, et lapsed jälle sportida võiks. Et aga kohe tuli peale vaheaeg Loe edasi..