Võtsin täna esimese antidepressandi. Ma polnud päris pikalt kindel kas peaks. Äkki aitab päike ja aitavad soojemad ilmad ja äkki ärkan ma homme heatujuliselt ja päev läheb mõnusalt ning ma vaatan seda karbikest mõistmatult. Ainult, et täna saan ma lõpuks aru, et kuigi neid heatujulisi homseid ja eilseid on omajagu, siis on sama palju või rohkem ka neid, mis on teistsugused. Et on päevi, mil ma ei oska päris hästi funktsioneerida. Mil ma leban suure osa päevast voodis. Alguses lihtsalt…eksisteerides. Ma ei nuta, ma ei maga, ma ei kurvasta, ma ei rõõmusta, ma ei tee midagi. Ma lihtsalt eksisteerin. Ja alates mingist hetkest ma nutan, sest ma vihastan enda peale, sest ma tean, et kaks korrust allpool on viis inimest, kes mind vajaksid ja kellest üks on oma õlgadele võtnud ka minu rolli kandmise. Ja ta teeb seda hästi ja etteheideteta, aga ma tunnen jõuetut viha, et ma ei suuda ja ei jaksa. Ei jaksa kuulata ega rääkida ega naeratada ega mängida. Lihtsalt eksisteerida.
Ma tean, et on päevi, mil ma ei söö, sest kõik keerleb mu suus ringi ja neelatamine on raske. Mul on nälg, aga pole isu. Päevi, mil kõige lihtsamad argitoimetused nõuavad niivõrd suurt pingutust. Päevi, mil ei aita ka päike ja vaba aeg endale. On päevi, mil ma ei söö teistega koos või kui ma ei lähe koos ülejäänud perega Bruno vanemate juurde, sest ma tunnen, et ma ei jaksa. Päevi, mil kõik teised mängivad rõõmsalt õues, lähevad ratastega sõitma, jalutama ja mina jään üksi tuppa hoolimata nende korduvatest kutsetest. “Emme palun tule ka meiega.” Aga emme ei suuda ja emme ei tea miks, ta ei oska seda sõnadesse panna.
Ma surusin mõtet sellest, et mul oleks üldse mingit karbikest öökappi vaja, päris pikalt maha. Eks ma teadsin tegelikult küll. Ülemõtlemine ja enda iga sõna-teo analüüsimine on minusse tugevalt sisse kodeeritud. See aga omakorda ei tähenda, et ma alati käituksin nii nagu oleks mõistlik. Näiteks küsiks abi või annaks märku, et midagi on valesti. Sel korral oli põhjus selge – mis ometi saab valesti olla? Põhjus oli häbitunne ja hirm väljanaermise ja olukorra pisendamise ees.
Ma olen hea tervise juures, mu lähedased on hea tervise juures, mul on ilusad-arukad-viisakad-lõbusad-vahvad lapsed, igakülgselt toetav ja armastav abikaasa, vahvad vanemad, toredad ämm-äi, sõbrad kes on minu jaoks vist lausa liiga head, äsjarenoveeritud maja mis vastab meie kujutlusele unistuste majast, mul on võimalus panna koos toimima nii emadus kui töötamine ja ma saan teha tööd, millest unistasin juba lapsena ja mu pangakontolt vastu vaatav seis on ainult rõõmustav. Kõik on ju hästi. Kõik on ju suurepärane. Koroona ei ole meie elu mõjutanud rohkem kui vaid selle võrra, et Bruno on üle nädala kodukontoris ja me ei saa enam reisida. Kõik on hästi, ka praegu sellel nõmedal ajal on kõik ju hästi. Kuidas ma saan kellelegi öelda või tunnistada, et sellest olenemata on mul päevi, mil ma ei oska ega taha olla? Ma olen ju teiste kogemusi lugenud küll – kui keegi, kelle elus on kõik kenasti julgeb tunnistada, et ta on tegelikult kurvameelne, siis vastatakse talle, et paganama lumehelbeke oma moehaigusega. Midagi pole häda, siis peab ikka pastakast välja imema mingi probleemi.
Ja sellised kommentaarid teevad haiget ja on nõmedad ning nende kirjutajad-ütlejad on ühed õnnesellid, sest nad ei tea millest nad räägivad.
Aga minul ei ole jaksu. Mul ei ole mõnikord isegi jaksu, et end toita. Veel vähem on mul jaksu selleks, et saada võhivõõrastelt hinnanguid moehaiguste ja lumehelbeke olemise kohta. Võimalik, et olengi. Lumehelbeke, kes tunneb, et ta vaikselt sulab ja keda ei päästa ka päike, hoopis vastupidi.
Ja ma tean, et kõik see on vaid rõõmuks neile, kes tunnevad nagu nende kõige püham missioon siin elus oleks paljastada vandenõuteooriaid. “Ahhaaa, näete, ongi võlts, kõik on võlts!!!!”
Ainult, et see pole nii must-valge. Sest on neid päevi ja siis on neid teisi päevi. Neid, mil ma kirjutan palju ja naeratan palju ja meisterdan lastega ja küpsetan kringlit ja tunnen rõõmu. Olgu taevas päike või vihmapilved. Nendel hetkedel ma tunnengi end siiralt õnnelikuna. Isegi kui kuskil sügaval sees kripeldab hirm selle üle kaua see nii kestab. Päev veel? Kaks? Kolm? Tund? Ja need on need hetked mida ma jagan ja jagan rõõmuga. Need ei ole võltsid ja need ei ole maailma jaoks teeseldud. Need on kõige siiramad osad minu-meie elu(de)st. On ka neid halvemaid hetki, mida ma olen jaganud. Neid, mille puhul ma olen tundnud, et nendest on kellelegi kasu. Pärast sünnitust. Habras ja ärevuses ja hirmul.
Aga mis kasu on kellelgi minust, kes lebab terve päeva teki all või veedab terve pärastlõuna diivanil ja lihtsalt istub? Ei loe, ei keri isegi sotsiaalmeedia lehti, ei vaata isegi telekat, ei tee midagi. Lihtsalt on.
Milleks kiskuda end nii alasti, muuta end nii haavatavaks, panna keegi muretsema ja anda kellelegi hambusse kont, mida näiteks anonüümses foorumis mõnuga järada? Mida isiklikum, seda mõnusam kont. Keegi kirjutas ühe viimase video alla kommentaari, et ma peaksin perearstiga konsulteerima – talle tundub, et mul on depressioon ja silmad on mul ka väsinud. Ma olin just arstil käinud, oma diagnoosid saanud ja see oli liialt valus löök. Ma ei olnud veel ise oma olukorraga rahu teinud ja keegi kuulutas seda avalikus kommentaaris maailmale. Olgugi, et vaid oletusena. Aga tol hetkel oli ka seda minu jaoks palju. Mulle piisas arsti öeldust, ma ei vajanud võõra sõnu. Kustutasin hetkeemotsiooni ajendil kommentaari kuigi ehk poleks pidanud. Ma ei tahtnud seda diskussiooni ja ma polnud selleks valmis. Isiklikus vestluses ehk veel, aga mitte nii. No ja mu väsinud silmades võis tol hetkel süüdistada põhimõtteliselt Milot, nii et selle peale ma vist ka natuke solvusin. Pole kerge olla nii tundlik.
Siin ma nüüd olen. Teades, et ma pole lihtsalt kurvameelne ja et ma tegelikult ei pea neid halbasid päevasid taluma ega ka teisi nende all kannatama panema. Teades, et mu ajukeemia vajab lihtsalt veidi timmimist ja natukene kartes, et kuidas see välja nägema saab. Kas sellel on mingid kõrvalmõjud? Kuidas ma nendega toime tulen? Kui ruttu see kõik mõjuma hakkab ja kas hästi? Kas ma ei pea ühel hetkel enam tundma seda kuklas tiksuvat tunnet, mis manitseb mind tagasihoidlikult rõõmu tundma, sest iga killuke õnnetunnet on kullahinnaga ja kunagi ei tea kauaks seda jagub?
Üritan mõelda, et ma pole katki. Üritan mõelda, et ma ei jaksanud ega tahtnud täna midagi teha, aga suutsin siiski selle postituse kirja panna. Üritan mõelda, et ma võin jagada oma elust täpselt seda mida soovin ja tahan – on see hea või halb, ilma et kellelgi oleks õigus teha mulle etteheiteid. Üritan mõista, et see on haigus ja nii nagu paljud muud haigused, ei ole ka see oma ohvrite valikul üleliia pirtsakas. Sul võib olla kõik hästi, aga sa võid end sellest hoolimata tunda uskumatult halvasti. Ma ei taha häbeneda, ma ei taha oma olukorda maha vaikida hirmu tõttu, et ehk keegi pööritab silmi, loeb välja midagi muud või paneb üldse kõige kohale küsimärgi. Ma ei taha mõelda, et selle kirjatüki avaldamine peaks justkui tähendama nagu ma ei tohiks enam endast ühtki naeratavat pilti lisada. Ma tahan mõelda, et ma võin jagada igasuguseid tundeid. Ma tahan lihtsalt, et mul oleks parem. Ja äkki see jagamine aitab kedagi. Äkki.
Armas Britt, seda nii südamest tulevat postitust oli nii katki minevalt valus lugeda. Ma ei ole osav oma oma mõtteid-soove kirja panema, aga ma soovin kogu südamest, et rohud aitavad ja Sul saab kõik korda. Sa oled minu tõeline eeskuju olenemata, et minust 10a noorem. Ka mul on 3 tütart ja lähipäevil sündiv (üllatus)poja, kes muidugi nüüd väga oodatud.
Kui mu kujutluspilt täituks, oleks ma su ukse taga sooja kakao ja lillekimbuga ning kallistaks Sind kõvasti. Kõike head ja varsti on kõik parem. Peab olema.
Oi, suur-suur tänu nii ilusate sõnade eest ja imevahvat kohtumist maailma kõige ägedama üllatusega!
❤️
<3
Minule tundus sinu silmades kurbus olevat Bruno sünnipäeva vlogi vaadates. Ma kuidagi tajusin, et sinu sees on midagi katki.
Soovin head paranemist ning usun, et kõik saab korda!
Mind vist natuke kurvastab, et nii mitmed seda vlogi on maininud kui tegelikult olid need kaks päeva mul mõtete-tunnete osas väga head. Lihtsalt see sattus ajahetke, mil Milo otsustas öösel, et magamine talle ei sobi ja ma olin lihtsalt füüsiliselt kurnatud, mis muidugi on ka probleem, aga polnud selle postituse sisuga siiski seoses. Ehk siis tolles videos olid rohkem katki unetunnid.
Aitäh ilusate soovide eest! <3
Armas Britt!
Sa oled kõige ägedam naisterahvas, ema, tütar, abikaasa! Sa annad endast nii palju kõikidele, Sa kaotad iseennast. Sa oled suurepärane ja inspireerid kõiki. Kõik, kes sulle halvasti ütlevad, ei ole väärt Sinu nõuandeid, Sinu aega ja Sinu energiat. Olen Sind jälginud kuskil Ella sünnist saati ja see on väga pikk aeg. Mul on alati Sind hea lugeda, aga samas mõtlen, et kui tubli ja vapper sa oled, et küllap on ka sinu maailmas neid pimedaid hetki, kus vaimselt toimetulek on raske! Aga sa saad hakkama! Aitäh, et sa olemas oled nii nagu Sa oled
Oi, see on tõesti pikk aeg, nii äge! Suur-suur aitäh nende ilusate sõnade eest!
Nii tuttav on su olukorra kirjeldus. Olen olnud samas punktis ja viimse õlekõrrena sain pärast perearsti poolset põhjalikku usutlemist oma karbikese AD-ga. Hirm ja segadus hinges hakkasin neid tablette sööma, lisaks veel teraapia, mis osutus mitte väga tulemuslikuks tol hetkel kahjuks. Aga umbes kaks nädalat hiljem tundsin kuidas ma saan oma elu tagasi endale.
Sa juba kindlasti ka oled oma arstilt kuulnud, et teraapia on ka vajalik ravimite kõrvale, see aitab. Aga selle õige ja toimiva teraapia ja terapeudi leidmine on keeruline, vähemalt siin Eestis.
Mina olen nüüdseks tabletivaba ja käin regulaarselt juba üle kahe aasta terapeudi juures.
Ahjaa, mind aitas ka palju oma olukorra üles kirjutamine, pidasin päevikut, kuhu panin ausalt kõik mõtted kirja.
Praegu on sul raske aga varsti-varsti hakkab sul kergem!
Nii tore, et said oma olukorra üle kontrolli! Päeviku pidamine on hea mõte, aitäh!
Tean valusalt hästi neid tundeid. Sain ise ka aastaid tagasi diagnoosiks sügav depressioon ja ärevushäired. Võtsin ka antidepressante aastaid, kuid need ei aidanud mind (mitte, et teistel ei võiks aidata, aga minupuhul oli nii). Asusin muutma asju mis mind elus häirisid ja olen ajaga õppinud endaga paremini toime tulema, kuid siiani on vahel päevi, kus ärevus on nii suur, et võimatu kirjeldada. Aga tunnen end kordades paremini, kui varem. Usu, kõik läheb paremaks, aeg aitab
Usun, et ehk kõik kokku on Sind natuke kurnanud (remondiprobleemid jms olmeline, ent siiski kehvasti mõjuv).Ka kevad ja päike kindlasti (minupuhul leevendas). Proovi tegeleda võimalikult palju meeldivate tegevustega, ära kuula halvustavaid kommentaare ja poputa end 
Ole tubli, kõik saab korda, oled lahe naine 
Mul on kahju, et ravimitest abi polnud, aga samas on siiski hea, et suutsid ise leida võimalused enda aitamiseks – see on ju peamine!
Aitäh sulle!
Äratundmistunne. Olles ise paranemise teel sünnitusjärgsest depressioonist, sooviks et hirm antidepressantide ees ei oleks nii tavaline. Kartusest ja sellest saamatuse tundest lükkasin edasi ravi, mis oleks võinud jõuda minuni palju varem. Lõpuks aga tunnen rahulolu, rõõmu ja ka raskemad asjad ei põhjust ärevust. Siinkohal ütlen, et sul on suur samm astutud, edasi võib vaid paremaks minna. See ei juhtu kohe ja vahepeal on ka lootusetust aga lõpuks tulevad värvid tagasi
Aitäh, et oma kogemust jagasid! <3
Aitäh sulle jagamast enda tundeid ja mõtteid!
Ma usun, et väga paljudel on neid päevi, kus ei jaksagi teha muud kui olla diivanil keras, ehkki tegelikult ju väliselt midagi viga ei paista olevat. Usun, et paljudel on ka hirm, sest nad teavad, et nad tegelikult vajavad ravi, kuid ei julge seda küsida. Ja ma usun, et paljud kardavad ka seda, et vaadatakse viltu kuna diivanil vedelemine päevad läbi on ju lihhhhtsalt sulaselge laiskus ja kes siis sellist asja tablettidega ravib.
Kui sa ise selleks valmis oled ja seda soovid, siis äkki võiksid jagada oma teekonda ning ka selle nö esimese sammu astumist? Mina isiklikult tunnen, et vajan abi, kuid ei kujuta ette, kuidas peaksin minema võhivõõra inimese juurde ja ütlema, et soovin antidepressante, sest ei tunne enam ennast ära, ehkki mäletan, milline inimene kunagi olin ja tean, et kuskil mu sees peab see rõõmsameelne-teeb kõike-jaksab kõike-toitub korralikult naine veel alles olema.
Võimalik, et ühel hetkel jagan, lubada ei oska. Soovi korral võid mulle e-posti peale kirjutada, ma vist eelistan selle vestluse puhul natuke privaatsemat keskkonda kui avalik kommentaarium.
Oo, ma tean seda. Äkki läheb ise paremaks. Äkki nüüd, äkki seekord… ei. See on seesama valelik depressioon, mis su aju sulle valetama paneb, et ta saaks seal rahulikult kanda kinnitada ja su elu üle võtta.
Selle “äkkiga” on nii, et 2,5 a tagasi oleks üks viiene ja ühene emata jäänud. Õnneks kogemata puterdasin perearstile välja, kes kohe tegutsema hakkas.
Ja aitas, ausalt. Nii tabletid kui iganädalane teraapia (seda viimast pool aastat).
Nüüd on nii, et järgmine nädal alustan kolmanda antidepressandiga – jälle uus toimeaine, uus molekul. Esimesed kaks töötasid hästi, kuni keha harjus. Siis hakkas jälle pihta. Äkki seekord…
Ei.
Ja jätkan samas vaimus, sest neid proovimata molekule on veel küllaga. Kuniks need aitavad teha rohkemat kui eksisteerida. Hoolitseda enda eest, et jaksaks lastega koos tegutseda. See on tuhat korda seda valehäbi väärt. Seda valehäbi, millest mina nüüd üle olen, aga teatavad rõivastamat juurikad ikka ja jälle ühiskonnas süvendavad.
Ma usun sinusse! Ja Bruno usub sinusse ja lapsed arrrrmassstavad sind alati, ole sa voodis või ratta peal nende kõrval.
You got this. You brill, lady.
Oeh, ma tunnen ainult rõõmu, et kogemata välja puterdasid ja seetõttu ka abi said! Loodan, et leiad ühel hetkel ka rohud, mis korralikult sobivad.
Ning olen nõus, et valehäbist tuleb kuidagi ühiskonnas lahti saada. Aitäh sulle!
❤
<3
Palju häid mõtteid ja rõõmu südamesse, just seda ma Sulle soovin, sest seda kõike oled Sa ka mulle andnud! ❤
Oi, suur aitäh!
Aitäh kirjutamast ja jagamast! Mul on nii hea meel näha, et vaimse tervisega kaasnev stigma on muutumas. Tasapisi, aga on. Mul oli ravimite mõju esmalt tunda ca kui ajaga ja pooleteise kuuga oli väga suur muutus. Eks endiselt on halvemaid ja paremaid päevi, ent laias laastus on siiski muutus positiivse poole ja kui nüüd ajukeemia on mul abi saanud, on võimalus tegeleda uute ja positiivsemate harjumuste ning toimetulekumehhanismide omandamisega. Jõudu ja jaksu sulle!
Ootan juba ka seda aega, aga noh..ma olengi vist kannatamatu loomuga.
Loodan, et su halvemaid päevi jääb aina vähemaks!
Aitäh nii avameelse postituse eest ja usu neid pahatahtlikke on väga vähe võrreldes sellega kui palju toetajaid Sul on. Ühte vlogi vaadates viskas ka minul korra häirekella lööma, aga ei pidanud vajalikuks seda kommenteerida, sest noh need neti teel pandud “diagnoosid” on ikka väga küsitavad. Kindlasti ei pea ma depressiooni moehaiguseks, olen oma lähedase sõbranna pealt näinud kui laastav see haigus vōib olla, isegi siis, kui inimene ise väga pingutab, et sellega toime tulla. Saadan hästi palju häid soove Sinu poole ja mina olen aru saanud, et just väga oluline on ravimite võtmine, et sellest nö august välja saada, oluline on ju see, et Sa ise ei soovi niiviisi oma elu elada (mõtlen just neid eksisteerimise päevi) ja õige ravi aitab kindlasti seda olukorda muuta.
H.
Aitäh! Jah, ma siin ootangi, et need ravimid midagi tegema hakkaks peale iiveldama ajamise.
Aitäh, et sa seda jagasid! Ma tean, millist julgust see tõenäoliselt nõudis, aga juba kujutan ette, kui palju head sa sellega teed. Vähemalt mulle mõjub julgustavalt ja seega paljudele teistele ka, kes seda julgustust vajavad! ❤️
Ma kaalusin enne avaldamist päris pikalt ja olin ka varasemalt mõelnud, et kas peaks. Sest noh, päris eile see olukord ju ei alanud, ikka jupp aega tagasi. Oli hetki, mil mõtlesin, et tahaks oma emotsioone jagada, aga siis tuli kuidagi jälle see hea päev peale ja heal päeval ei oska kuidagi neid halva päeva mõtteid edasi anda. Ja nii see siis venis. Aga kui tulid diagnoosid ja ravimid, siis läks asi konkreetsemaks ja otsustasin mõtteliselt, et sel päeval mil esimese AD võtan, kirjutan ka oma tunnetest. Just selleks, et julgustada, nii et mul on tõesti vaid puhas rõõm kui see postitus on oma eesmärki täitnud. Isegi kui olen ennast mõtteliselt paljaks kiskunud.
Aitäh avameelse postituse eest. Soovin, et ravi ja aeg aitaksid Sind! Päikest teile! H Saaremaalt
Aitäh!
Aitäh avameelse postituse eest!
Soovitan uurida Jordan B Petersoni (psühholoogiaprofessor) raamatuid ja videoid. Raamatu 12 Rules for Life autor. Ta on osalenud ka erinevates podcastides ja saadetes ning Youtubes on tal väga palju loenguid. Tal on väga head soovitused vaimse tervise teemal, ja mis kõige tähtsam, ta räägib asjadest nii, nagu need on.
Palju edu ja soovide täitumist!
Aitäh ilusate soovide ja hea soovituse eest!
Ka mina ütlen ,et oled väga tubli ja tugev et jagasid oma tundeid ja olukorda . Sest tean ka seda tunnet väga hästi ja mina näiteks ei julge nö avalikult ehk teistele pere liikmetelegi rääkida oma tunnetest mis mind tegelikult igapäev valdavad . Mees on ainuke kellele jagan . Muidugi ma ise tean / arvan miks mind valdab igapäev rusutud ja jõuetu ning kurb meeleolu . Nimelt on läinud aastaid mil lõpuks oleme nüüd alles saanud viljatus kliinikusse ja hakkavad asjad liikuma sinna poole ,et lõpuks on varsti ka meie elus lapsuke . Aga olla selle tundega päevast päeva üksi ja ootamisega kuna väga paljud kahjuks ei saa sellest aru kes meie ümber on et see kõik tekitab tahes tahtmata närve söövat ootamis aega ja raskeid tundeid et ,, miks just mina ,, olen see kes peab nii palju ootama ja vaeva nägema et lapsuke saada . Siis teine asi on see et olime sunnitud teise linna kolima ja pärast seda pole nagu veel kahjuks tekkinud ümber lähedasi sõpru . On töökaaslased ja naabrid kellega saab aeg ajalt rääkida aga see pole kahjuks veel nagu see õige tunne ja sõprus ning see on kuidagi mind tundma pannud et olen liiga üksi ja see tekitab samuti rusutud olemist . Nii vaevlen päevast päeva samuti tujude küüsis mis muutuvad 24/7 . Õue lähen nagu kohustusest et nii nüüd pean trenni tegema aga mitte enam rõõmu tundega nagu vanasti . Unest üldse ei räägi seda nagu polegi olemas ,on pigem ärevad ööd . Kuhugi vaja minna on arstile näiteks kasvõi siis tekib juba mitu päeva enne ärevus hoog . Samuti olen tänulik muidugi mehele kes mind igapäev toetab ja mõistab aga kahjuks on ikka raske elada selliste tunnetega . Ps Jätkuvalt oled super naine ! Loodan väga ,et mõlemad ühel päeval saame öelda et need tunded on möödanik ja kõik on jälle hästi .
Ma arvan, et eks siin tulebki vahe võib-olla ka sellest, et ma olen üleüldiselt aastaid harjunud oma elu avalikult jagama, mistõttu tundus ka see minu jaoks loogilise-vajaliku sammuna. Samas pean ma siiski tunnistama, et kui Bruno välja jätta, siis isiklikul tasandil pere-sõpradega minust nendel teemadel arutajat jällegi pole.
Ja ma loodan ausõna kogu südamest, et varsti saate oma kauaoodatud lapse. Ära ennast kindlasti süüdista!
Minu lugu on üsna sarnane. Mu elus oli kõik väga hästi, aga ometi rõhus mingi nähtamatu raskus õlul. Väga pikalt ei saanud ma aru, millega on tegu või miks ma tunnen nii nagu tunnen, miks ma ei suuda absoluutselt keskenduda. Seetõttu jäid ka kõik kohustused unarusse ja see omakorda tekitas veel hullemat tunnet ja enesesüüdistust, et kuidas ma ometi hakkama ei saa. Olen ju alati tubli olnud. Teised ei saanud mu ümber aru, et mul otseselt midagi häda oleks, sest seltskonnas olles suutsin ikka olla seltskondlik ja lõbus. Samas jätsin väga tihti kusagile minemata leiutades mingeid tobedaid vabandusi.
Mäletan hästi selgelt üht kevadpäeva, kui sõitsin autoga ja panin silmad kinni soovides, et keegi mulle otsa sõidaks. Sel hetkel sain aru, et kõik ei ole korras ja pöördusin psühhiaatri poole. Sain ka antidepressandid ja alguses tundus, et läks nagu hullemaks, aga ajapikku ikka hakkas paremaks minema. Sellest on nüüd paar aastat möödas ja ma julgen küll öelda, et sain abi nii antidepressantidest kui ka teraapiast ning enam see rõhuv tunne mind ei suru.
Loodan, et Sinul hakkab ka varsti parem ja olen seda meelt, et oma kogemusi võikski jagada. Niipaljud mõtlevad, et see on mingi lumehelbekeste teema, aga tegelikult me ei ole selles süüdi, kui meie ajukeemia ühel hetkel natuke paigast loksub. Minu psühhiaatri sõnul juhtub seda ikka, aga inimene ei pea kannatama, kui on vahendid, et sellest võitu saada.
Mul on nii kurb lugeda, et pidid sellise hirmutava hetke läbi tegema, aga hea meel, et selle hetke ka ise ära tabasid ja abi otsisid! Aitäh, et oma kogemust jagasid ja ilusate soovide eest!
Jaksu ja hellust! Sa oled vägev. ❤️
Aitäh!
Sul ju palju elumuutusi alates pesamuna sünnist, laste kool, remont, kolimine. Tavaliselt kogu see stress lööbki hiljem välja, kui olukord stabiliseerub.
Küll kõik saab korda. Ole hoitud ❤️!
Aitäh! <3
Väga ilus, aus ja kurb! Sa oled nii tubli, et oled iseenda jaoks sellise sammu astunud. Olen täpselt samas kohas olnud ja olen ka praegu, AD tarbinud nüüdseks 4 kuud ja mul on kurb, et eelnevad 7 aastat piinlesin. Oluline on mõista, et depressioon ja ärevus ei defineeri meid. See on haigus ja sellest saab saada üle. Mina korrutasin endale terve aja enne arsti juurde minekut, et kui ma käeluu ära murran, siis ma panen selle kipsi ja ma ei häbene, kui ma natuke liiga õhukese pluusiga jooksmas käin ja nohu saan, võtan rohtu ja ma ei häbene. Kui elu on mu ümber olnud nii kuradima keeruline ja uppumistunne on aastaid lämmatanud, siis ma võtan neid AD ja ma ei häbene ja kui keegi teine näpuga näitab, siis see ütleb midagi ainult selle inimese kohta. Tabuteemasid ei tohi olemas olla. Ma tean, et sellises olukorras voolavad need head sõnad pigem mööda külge maha ja kohati võivad tekitada isegi kurbust, aga tõesti kiida ennast, et sa selle sammu oled astunud. See nõuab palju julgust. See haigus ei defineeri meid ja üksi ükssarvik ei tohi kunagi paluda luba, et sädeleda. Ta lihtsalt teeb seda! Julgeme olla meie, täpselt nii, kuidas meile vaja. Kallistan.
Mhmhm, sul on täiesti õigus – ravi on ravi ja seda ei ole vaja häbeneda! Aitäh sulle!
P.S Kas ravimid tekitasid alguses ka kõrvalmõjusid?
Esimene kuu-kaks oli söögiisu null ja ma pidin endale toitu käsu peale sisse ajama. Paar nädalat täheldasin alguses ka pearinglust (umbes 1-2 tundi peale rohu võtmist ja ülejäänud päev oli ok), aga mitte mingeid muid kõrvaltoimeid ei ole ega pole ka tekkinud.
Mul on nii hea meel, et otsid abi! Palju jõudu sulle ja loodan, et läheb kiirelt paremaks.
Aitäh!
Aitäh selle postituse eest!
See kiskus kuidagi enda haavad nähtavale ja teadmine, et sa pole üksi on kuidagi lohutav.
Jah, ma mõtlen ka, et mõnikord on ainuüksi sellest teadmisest suur abi.
Hea Britt!
Inimesel võib elus kõik suurepärases korras olla ja ikkagi võib ta jääda mingisse ravitavasse või ravitamatusse haigusesse. Täpselt sama kehtib ka vaimse tervisega. Vaimne tervis ei ole lihtlabane inimese enda valikute küsimus. Inimese ajukeemia ei ole nii lihtsakoeline. Justkui kohati arvatakse, et nt kopsurakk ei saa otsustada, kas ta tahab vähki või mitte, aga ajurakk ning ajukeemia saab otsustada, kas ta tahab depressiooni või mitte.
Mitte kellelgi ei ole mitte vähimatki põhjust teha sulle etteheiteid nõrkuse, lumehelbekese või mis iganes muu kommentaariga. Nii ehk naa oleks selline küündimatu kommentaar kas kadedusest või vähestest teadmistest tulenev. Lisaks veel asjaolu, et see siin on sinu blogi, sinu elu, mida sa vabatahtlikult jagad ja mida vabatahtlikult loetakse. See peab olema hinnangutevaba keskkond, sest sa ei ole lugejate ees mitte millekski kohustatud.
Ära kurna ennast enesesüüdistamise ja häbitundega, vaid tee endale üks soe ja tunnustav pai, et ennast ravid, endast hoolid, ennast armastad. Olles haavatav, aga ennast armastav, oled oma lastele vaid paremaks eeskujuks. Ükskõik, kui palju me ka omi lapsi kaitseme, on tõenäoline, et mingi vaimse probleemiga peavad nad elus paratamatult tegelema. Ja siis on neil varnast võtta positiivne eeskuju – jah, mu emal oli ka vahepeal probleem, aga see ei defineerinud teda, sest ta hoolis endast ja tegeles selle probleemiga.
Elu on tõusud ja mõõnad. Määravaks saab hoiak, millega inimene mõõnale vastu astub ja see, kuidas mõõnas läbi tehtud raskus pööratakse saavutuseks. (Oh, kui kerge on seda kirjutada ja kui palju keerukam selle arusaama järgi elada.)
See on väga sümpaatne ja tänuväärne, et sa selle postituse tegid! Hetkeks ka, ei ole tekkinud kahtlust, et sinu seni kirjutatu oleks pettus või võlts. Milleks sa peaks petma? Keda? Mis selle blogi eesmärk oleks, kui sa siin enda elatavat elu teesklemas käiks?
Soovin sulle südamest südikust olla edaspidigi nii avatud ja julge!
Alustasin kommentaari sõnadega “Alustuseks aitäh esimese lõigu eest – nii õiged mõtted!”. Siis lugesin aga edasi ja sain aru, et iga lõik oli nii soe ja siiras ja täis ilusaid mõtteid. Seega aitäh terve selle kommentaari eest. Täiesti siiralt. Mu jaoks on tõesti hoomamatult rõõmustav, et täiesti võõras inimene on võtnud aja, et tulla ja sellisel määral toetust ja häid soove avaldada. Aitäh!
Ma jäin siin mõtlema, mis hetk see oli, kui hakkasin ebateaduse ja muu taolise jama vastu võitlema…See oli see hetk, kui nägin FB-s ringlemas pooleks jagatud fotot, kus ülal olid mingid tabletid, suure punase peale tõmmatud ristiga, juures tekst “ei antidepressantidele”, alla siis vastavalt kena pildike metsast ja puudest. See oli õõvastav tunne. Mõte, kui paljud, kes kannatavad depressiooni all, näevad seda ja loobuvad abi otsimisest, tekitas jõuetust ja abitust. Hakkasin sõna võtma ja selgitama (haridus ja teadmised seda õnneks võimaldasid) kus aga sain ning vaatamata sellele, et verbaalselt peksa sain (no ikka nendelt, kes igal nurgal BigPharma lõugavad ja samal ajal oma terakesi müüvad ja olematu väärtusega “teraapiaid”, mis ka maksavad, promovad), mõtlesin, et kui kasvõi üks hing mu sõnu kuulda võtab, on asi parem kui enne. Abiks ikka.
Ja veel, antidepressandid on ravim nagu iga teine, depressioon on haigus nagu iga teine ja kui ikka aju biokeemia mingil ajahetkel ei toimi, tuleb seda ravida. Ravi on individuaalne, doseering on individuaalne, seega tuleb lihtsalt varuda veidi kannatust ja teadmist, et läheb paremaks. Kindlasti!
Ole hoitud!
Saaremaalt sinnapoole üks roideidragistav kallistus ka
See tundus mulle lahmiv, eriti kuna asjast väidetavalt jagad. Helena Lass kombineerib vist AD ja TMKd aga mina pean ütlema, et teised teraapiad on nii ja naa ning olles väga hullus seisus, on AD vajalik, samas ma näen enda peal, et TMK töötab…. mitte hetkega aga see aeg, mis ma seda teinud olen, see aitab paljuski. St, et paljud inimesed ei teagi, et on teisi variante. Muudki teraapiad aitavad aga neid ei saa teha piisavalt tihti, teist inimest on juurde vaja, tabletti saab üksi võtta ja TMKd sasb ise teha.
See on nii hea, et otsid abi. Mina ei osanud seda õigel hetkel teha. Tundub, et remondi ja pingete lõpuga peaks kõik laabuma aga paraku nii pole. Ennast ja psühholoogiat puudutav peaks olema kooliprogrammis, et märkaksime ennast ja oskaksime suunata teisi. Ma alustasin järjekindlamalt teraapiate jne 5 aastat tagasi ja alles nüüd olen leidnud tööriistad, mis aitavad. Oleks seda kõike teadnud kooli lõpetades, oleks nii palju valusid olemata.
Kalli Sulle!
Jaa, sul on igati õigus kooliprogrammi osas! Aitäh!
Jah, ma mõtlen ka samamoodi, et kui hambavalu korral lähen hambaarstile ja suure peavalu korral võtan valuvaigistit, siis miks ei peaks ma ravima vaimset olukorda – see on ju samamoodi tervis.
Kui on jaksu ja tahtmist midagi kuulata… võib-olla pakub mingil hetkel mingit kosutust. https://vikerraadio.err.ee/812850/ooulikool-heili-sepp-hinge-pime-oo
Emad on kaunid ja haprad ja visad nagu kevadlilled…
Soovin Sulle paranemist!
Suur aitäh jagamast!
See “Hinge pime öö” on tôsiselt hea kuulamine, nii huvitav ha teistdugune vaade depressioonile, väga oli abiks. Ehk aitab sind ka!
Sa oled imeline naine!❤️
Aitäh! <3
Tunnen ennast selles postituses ära. Mulle kirjutati ad välja. Pole siiani välja veel julgenud osta. Nagubootaks ka et läheks lihtsalt paremaks. Minul on tegemist sünnitusjärgse depressiooniga… Dets oli erakorraline keiser ja sellest saadik pole osanud oma elust positiivsust leida. Esimene laps ja kõik on kuidagi ekstra raske mis sest et on väga palju abilisi. Kui julgesin rääkida et rohud kirjutati hakati suhteliselt kohe negatiivselt rääkima wt ei võtaks jne.. Suhtumine on nii vale. Ostan need välja ja siiski loodan et läheb elu veidigi paremaks ja kergemaks. Seniks ole sina tubli ja palju jaksu.
Ma sain alles hiljuti teada, et SJD raviks on ka spetsiaalne teraapia, ei pea ilmtingimata tablette võtma – naisel, kes oma kogemust jagas mõjus asi väga hästi. Ma ei tea muidugi kas sa rinnaga toidad, aga pluss oligi siis see, et see teraapia lubas ka edasi imetada samas kui AD puhul on vastunäidustatud. Kui peaksid rohkem infot vajama, siis võid mulle kirjutada.
See oli siis lihtsalt alternatiivseks variandiks. Muidu ütlen aga, et ravi on vaja ja AD võtmises ei ole midagi häbiväärset!
Aitäh jagamast, see on suur julgustükk, sest depressiooni puhul siiski valitseb suhtumine, et inimene on ise ennast ummikusse elanud, kuigi haigus sellest ei küsi.
Minul läks aastaid aega, et aru saada, et peaksin AD võtma, sest depressioon on kaval. Ei olnud nii halb olla, et üldse ei suutndu funktsioneerida ja suitsiidne ka polnud. Siiski olid meeleolud liiga kõikuvad ja pea negatiivseid mõtteid täis.
Minul mõjusid rohud ca 10 päevaga ja peale libiido languse kõrvalmõjusid ei olnud. Kõik eelnevad hirmud, et AD muudab sind zombieks ja kaotab ära kõik positiivsed tunded, olid asjatud. Vastupidi, negatiivsed lihtsalt ei domineerinud enam positiivsete üle. Minul kaasnes ka tugev ärevushäire, mis eelnevalt mu elu piiras. Sellest koormast lahti saanud, reisisin teise maailma otsa ja tegin palju asju, milleks enne julgust polnud. Tulin ära palgatöölt, mis on mu elu üks parimaid otsuseid.
Olen kindel, et õige varsti tunned ennast juba paremini ja lähed edasi kogemuse võrra rikkamana.
Mul on nii suur rõõm lugeda, et su elukvaliteet niivõrd palju paranes, nii vahva!
Pai
Ma usun, et väga paljud on selles olukorras olnud. Seda lihtsalt ei märka ise, see tuleb nii tasakesi hiilides ja lõpuks ei saagi aru kuidas või millal või miks. Kõik on ju hästi? Ja ikkagi on päevi, mil duši all käimine on ületamatu ettevõtmine, kohvi ei jaksa teha, söömine üleüldiselt ei tekita mõtteid. Ja ikka veel on kõik ju hästi? Tahaks öelda, et see möödub ja homme on parem aga.. veel 7 aastat hiljem on mul hetki mil lihtsalt miskit ei toimi. Nõud saavad pestud kui enam lihtsalt ei ole ühtegi puhast lusikat-kruusi-taldrikut, pesukorv ajab krooniliselt üle ääre ja need tolmurullid kapi ääres väärivad juba nimesid. Ja siis on uus päev, uus hingamine ja see must auk kaob ja sel hetkel ei saa arugi kuidas see võimalik oli.. kuniks järgmisel korral jälle.
Päike on ju tegelikult kogu aeg olemas. Ma loodan, et ravimid aitavad pilved selle eest ära ajada
Just, hiilides, igati hästi öeldud! Mul on vähemalt see hästi, et mingid tolmurullid mind oluliselt ei häiri ja ma enamasti isegi ei näe neid – üks mure vähem. 😀
Aitäh sulle ja loodan, et neid keerulisi hetki jääb sul aina vähemaks!
See oleks nagu minu (kohta) kirjutatud. Peaaegu sõna-sõnalt. Aitäh, et sellest kirjutasid, annab tunde, et ma ei olegi üksi
(tegelikult ma ju tean, et ei ole, aga meeldetuletus on alati tore)
Ilmselt on sul küllalt neid, kellega rääkida, aga kui soovid kedagi uut, kes sama asja läbi elab, võid julgelt kirjutada.
Jah, eks ma selle mõttega kirjutasin ja avaldasingi, et äkki kuskil on keegi, kelle jaoks võiks see oluline olla ja aitaks samastuda.
Armas Britt! See, mida Sa oled oma pere jaoks teinud, ületab kõik mäed – seda on tohutult! Nüüd on aeg iseenda jaoks, endale rohkem lubada, ja kaitsku ning hoidku Sind kõik vajalikud jõud. Teil on imearmas pere ja nii kaunis kodu. Ma südamest soovin, et päike Sinu sees ja Su ümber tuleks peagi-peagi Sind soojendama, ning ta juba paistabki sealt pilve tagant. 😉 Pea vastu, palun, Sa oled suurepärane naine, kelles on nii palju jõudu ja andeid. Olen Sinuga samal päeval sündinud ja tean hästi, kui tundlik on olla (Veevalajad pidavat tundma ka kõikide teiste eest, ja seetõttu palju kannatama.). Olen ise viimased 11 aastat võidelnud aeg-ajalt väga tõsiselt sellega, et üldse jaksata, midagigi. AD-sid pole veel võtnud, küll aga on olnud väga musti päevi. Aeg kindlasti leevendab, kuid sellise tegudetiheda elu keskel, nagu Sa oled elanud maja renoveerimisega paralleelselt, on täiesti mõistetav, kuidas andnud oled nii palju, mõelnud-teinud-korraldanud, aga ise… Nüüd on aeg, et kevad ja suvi Sinus uuesti tärkaksid. Soovin Sulle väga-väga-väga palju jõudu, teie perele parimat, hoia end…!
Hee, ma mõtlen ka mõnikord, et tähemärk ei aita kaasa. Ma ei saa öelda, et ma muidu nendesse asjadesse üleliia usuks, aga kuna ma ise olen nii klassikaline veevalaja kui vähegi olla saab, siis vähemalt enda osas usun.
Aitäh sulle! Ja soovitan ka siiski proovida kellegagi rääkida – ei pea nii suurt raskust tundma..
Aitäh Sulle! Ja see on Sinust nii tubli, et täna päikesega õue läksid
Soovin, et saaksid endale palju jõudu ja päikest põue – kõik läheb vaikselt paremaks… 
Britt…
Mul on hea meel, et su kõrval on Bruno.
Olen ise läbi teinud sünnitusjärgse depressiooni, peale esimest last. Nüüd mõtlen, et see oli ikka nii jube aeg.
Anna ja võta omale aega.
Kallid ❤️❤️❤️
Jaa, mul on ka hea meel, väga-väga hea meel!
Aitäh!
*kalli*
<3
Suur aitäh, et seda jagasid. Sain nii Sinult kui ka kommenteerijatelt nii palju julgust edasi liikumiseks. Sinu postitus kõlas täpselt nagu minu igapäevaelu (v.a et lapsi veel ei ole) viimased pool aastat. Iga päev lükkan tegutsemist edasi, sest mõni päev on ju super positiivne, seltskonnas viibides poleks nagu midagi viga. Aga ei tasu unustada, et ON võimalik elada ilma selle rusuvuseta, tuimuseta, negatiivsete mõteteta. Ise tunnen, et ülemaailmne olukord, aasta aega seinte vahel elamist on meist väga paljusid raputanud – kes jääb raputusest püsti, kes hakkab kõikuma. Kartsin AD-sid mitte piinlikkusest teiste ees, vaid just selles osas, et midagi keemilist, tehislikku tuleb minu pähe askeldama, see ei tundu ju õige. Kuna lähedastega rääkimine ei õnnestunud, pöördusin seejärel sensitiivi ja alternatiivmeditsiini poole, mis andis sellise esimese hoo kõige pimedamast august välja. Nüüd on mul tahe tagasi, et tegutseda (võrreldes varasema täieliku passiivsusega kõige suhtes). Praegu, mõned kuud hiljem, tuleb rusuvus ikkagi 2-3 x nädalas peale. Proovisin nüüd psühhiaatri juurde saada, aga vot, enamusel suveni ajad täis. Õnneks siiski ühele sain löögile ja pean veel natukene ootama. Seni aga annan endast parima sellel tervenemise teekonnal, aktsepteerin madalamaid päevi ja proovin sõbruneda mõttega, et AD ei ole üldse halb variant. Edu meile kõigile sellel teekonnal, paremad päevad on ees! <3
Jaa, selle eriala spetsialistidel on praeguse olukorraga seoses käed-jalad kahjuks üsna tööd täis. Loodan siiski, et pääsed veidi varem löögile!
Vähemalt Eestis saab depressiooniga esimese diagnoosi ja abi oma perearstilt!!
Oma teekonnal panin ka esimese asjana psühhiaatri juurde aja, kannatasin selle pika ootuse ära ja temast oli abi niipalju, et – pani edasise aja psühholoogi juurde ja soovitas minna perearstile!
Haiguslehe näiteks sain just perearstilt, seda psühhiaater ei andnud. Miks ma perearstile esmalt ei pöördunud, oli kartus, et äkki ei mõisteta või naeruvääristatakse või misiganes hirmud mul too hetk oma ärevusega olid. Kui mainisin kabinetis sõna depressioon, siis mu käre pereõde ja konkreetne perearst muutusid sekundiga toetavaks ja olid nagu maailma toredamad muumimammad, julgustasid, kiitsid ja kinnitasid mulle, et ma ei ole üksi ja ainus selle murega ning mingil juhul ei pea häbi tundma selle eest.
Igatahes, kui sa oled Eestis ja vähegi oma perearsti usaldad, siis võib sealt esimese abi saada. Minu puhul kiiremini ja paremini kui psühhiaatri käest, sest nende tase kõigub ka ikka kõvasti.
Aitäh teile kõikidele! Ma võtan ükspäev hetke, et teile kuskilt otsast vastama hakata, aga praegu proovin arvutis olla pigem vähem kui rohkem.
Britike, ma vaatasin hetk tagasi Bruno sünnipäevablogi ja kui sa iga kord kaamema ja kaamemana kaadrisse tulid, tekkis mul küll tunne, et see inimene vajub kohe kokku! Ausalt öeldes imestasin ka selle üle, et miks Bruno ometi ei näe, et ta naine on ikka veel pidzaamas/koduriietes ja käib muudkui köögi vahet ja nii jääbki!
Anna andeks, aga Sa oled oma õlgadele kaugel liiga suure koorma võtnud. Anna endale aega hingata, olla ja mitte midagi teha! Sa ei saa kõike endast ära anda, sest sellise pesakonna üleskasvatamine on maraton (mu õel sündis 3 aasta jooksul neli last, jah üks paar kaksikuid, muidu poleks see ju võimalik) ning ma näen kõrvalt, et pooled asjad on jäänud oma aega ootama, sest vastasel korral kukuks ta lihtsalt kokku!
Sa ei pea end kogu maailmaga jagama, vlogima, blogima (kuigi ilmselt tuhanded, nagu ka mina, armastame seda, kuidas Sa kirjutad!), Sa pead keskenduma iseendale ja jääma ellu! Täpselt nii tõsine see asi ongi! usun, et lisaks tabletikestele pead ka leidma psühholoogi, kellega regulaarselt vestelda! Nad tõesti, parimad neist, teevad imesid!
Aitäh!
Ma natukene jorisen ka. Miks ma ei või KODUS kanda koduriideid? Ma olen aastaid olnud paadunud koduriidefanatt ja kui Bruno on see vend, kes kodus teksadega käib (suuresti seetõttu, et aastaid olid ta tööriieteks dressid), siis mina ei suuda. Ja eriti ei saa ma aru, miks ma peaks midagi muud kandma kui mul pole plaani kodust välja minna. Pidžaamat kandsin ma selles videos alla kahe minuti (jah, ma kontrollisin! :D) ajavahemikus 06:00-07.30, mis ma eeldan on pidžaama kandmiseks igati aktsepteeritav aeg. 😛 Aga tegelikult ma tahtsin öelda, et muu las olla, aga Bruno kohta ei luba ma kellelgi kasvõi õhkõrnalt või aimatavalt midagi öelda, sest ei ole inimest, kes oleks mind aastate jooksul rohkem aidanud, toetanud, minu pärast muretsenud, mind innustanud. Ja ERITI nüüd viimastel kuudel, mil mul pole eriti hea olnud. See oli TEMA sünnipäev ja kui sa arvad, et ta ei proovinud ise asju teha või neid köögist tuua või muudviisi aidata, siis sa eksid. Ja kui arvad, et ma lubasin, siis oled optimistlik. Käsutasin kohe tagasi laua taha, sest sünnipäev on riigipüha ja sünnipäevaline pühamast püham. Kohtlen teisi nende sünnipäevadel nii ja eeldan sama enda sünnipäeval. 😛
Aitäh, mind kõnetas ka see postitus väga. Olen ise just aastaid kestnud läbipõlemise tulemusena omadega täiesti läbi. Sinna otsa väike tutikas inimene, kes pakub küll nii palju rõõmu ja armastust, aga aasta hiljem tunnen ennast sügavas augus. Tunnen, et hetkel on kompott läbipõlemisest, ärevushäirest ja sünnitusjärgsest depressioonist. Ja ma tunnen, et ma ei saa sellega enam hakkama. Olen samuti iga päev enda peale pisarateni vihane – et mismõttes ma ei saa, alati olen ju ennast ise august välja kaevanud ja maailmale naeratavat fassaadi näidanud.
Ma ei tea, kuidas mujal, aga Eestis on ka väga raske abi saada. Arvestades, et abi otsimise ajaks oled sa omadega enamasti juba väga sügavas augus, siis esiteks on üldse raske abi küsida. Teiseks kiputakse probleemi pisendama. Kui julged mainida, et raske või keeruline on ja ei jõua, siis enamasti kuuleb midagi stiilis “pole hullu, sa oled tubli ja saad hakkama, magad välja ennast vms” või siis “võta ennast kokku, sul on ju tegelikult kõik nii hästi, vaata Maalil/Maril/Matil on raske, tal…….” või siis hoopis “jaa, tead, mul oli ka hullult raske nädal ja……”
Ma mäletan teravalt, kuidas kunagi olin väga hädas unehäiretega. Loomulikult olid palderjanid jm kõik proovitud ja unetus tahtis silmanägemise võtta. Perearstile julgesin mainida, et oleks abi vaja, siis soovitas ainult jalutada ja palderjani ja ütles, et “noor inimene, pole sul häda midagi.” Nojah siis…..
Selle praeguse läbipõlemise põhjani jõudmine on ka kestnud juba mitu-mitu aastat. Mäletan korda, kus tööasjus pidin sõitma teise linna. Ja siis ühtäkki tekkis selline tõrge ja närvisüsteem andis täiesti alla. Ja ma ei suutnud mitte midagi süüa ega juua. Füüsiliselt ei suutnud mitte midagi neelata lihtsalt. Istusin siis pisarad silmis võõras linnas, tohutu janu oli ja lonksu vett ei suutnud ka neelata. See kestis umbes 2 päeva. Ja ometi ma ei suutnud ühegi arsti poole ka pöörduda, sest peas kummitas see “noor inimene, pole sul häda midagi” jms laused. Tahtejõuga lõpuks sikutasin endal jälle nina vee peale ja ulpisin edasi.
Praegu ei suuda ka kuhugi pöörduda. Enne sünnitust suutsin ennast niipalju kokku võtta, et panin sünnitusplaani (mida sünnitusmajas ka aktiivselt küsiti) kirja, et soovin kindlasti saatekirja raseduskriisi nõustamisele kuna mul on sünnitusjärgse depressiooni oht. Kui kõigi muude punktide kohta käidi veel pärast uurimas, et kas oli ok jne, siis seda punkti lihtsalt ignoreeriti ja saatekirja ma ei saanud.
Praegu tean ise, et olukord on kriitiline. Aga midagi teha ka ei oska. Perearstilt abi ei saa. Psühhiaatrite järjekorrad on naljanumber, sügiseks ehk saab mõne aja. Aga kui peaks selguma, et see arst mulle ei sobi, siis uut aega oota jälle 5-6-7 kuud (või noh, minu puhul ma pigem ei suudaks siis enam uuesti minnagi kuhugi). Sest minu jaoks on abi küsimine juba VÄGA suur eneseületamine ning kui ma selle peale saan mingisuguse “pole sul häda midagi, mine hinga värsket õhku ja mõtle positiivseid mõtteid”, siis see kaevab mu niigi sügavat auku veel korraliku jupi sügavamaks.
Jah, see probleemi pisendamine on kahjuks väga suur murekoht. Eks tihtipeale inimesed ei aimagi, et nad midagi valesti teevad ja need “mõtle positiivseid mõtteid” jms soovitused tulevad heast kohast. Lihtsalt nendest pole kasu ja need võivad pigem tekitada veel kehvemat enesetunnet. Ja mul on nii kurb lugeda arstidest, kes ei kuula. Loodan, et sellised spetsialistid on pigem erandiks..
Ma pole kahjuks Eesti süsteemidega selles vallas üldse kursis, aga proovi alustuseks näiteks peaasi.ee leheküljega? Ka seal on koht, kus saab nõustajale kirjutada. See muidugi ilmselt silmast-silma visiidi mõõtu välja ei anna, aga samas annab võimaluse oma mure sõnadesse formuleerida ja ma usun, et nad oskavad ehk edasi suunata ning kindlasti ei ütle, et oled noor inimene, kel midagi häda pole.
Alustuseks tahan, sind kohe tänada, et oled julgenud kirjutada nii olulisest teemast❤️
Lugesin seda postitust samal päeval, kui selle avaldasid. Istusin vannis ja pisarad lihtsalt voolasid- see oli hetk kui sain aru, et pean endale tunnistama lõpuks, et vajan tegelikult abi. Kui keegi on nii haavatavaks end terve interneti ees teinud, siis mis on mul viga ja miks ei suuda mina võtta ühendust spetsialistiga. Miks ei suuda ma endale tunnistada, et peas vaja asju kruttida ja kõik pole korras!?!?
Mõtlesin hetke, lasin mõttel olla ja helistasin järgmine päev perearstile ning tänaseks on mul aeg kliinilise psühholoogi juurde, aga seda kõike puhtalt tänu sinu julgusele! Ausalt!
Sellega, et oled nii päris ja nii haavatav, aga ka nii julge, aitad ka teisi!
Aitäh ja kallid❤️
Mul on päris ausalt siiralt hea meel, kui mu postitus sellist mõju avaldas ja eks see väike lootus, et ehk võiks sellest veidigi abi kellelegi olla, oligi see mis mind seda avaldama tõukas. Loodan väga, et saad abi mida vajad ja soovid ning edasi läheb paremaks!
Armas Britt,
ma ei tunne Sind küll isiklikult, aga olen blogi lugenud juba aastaid,
päris ausalt kohe – Sa oled imeline!
Kuigi me oleme eakaaslased ja oma eludega üsna sarnastel radadel vaatan ma siiski Sulle alt üles, Sa oled olnud minu jaoks jõud, mis paneb mind liikuma olemaks parem ema oma lastele, aitäh Sulle selle eest! ❤️
Oh vau, aitäh nii ilusate sõnade eest!
Pai sulle – usun, et seda postitust oli mõnevõrra raske kirjutada ning loomulikult on see sinu enda otsus, kas kirjutada avalikult või mitte, aga mul on hea meel, et sa seda tegid – see aitab stigma vähenemisele kaasa ning nagu kommentaaridest näha, siis toob välja, et me kõik tegelikult omame mingit kogemust, mida jagada. Me polegi nii üksi kui see nõme D meid tundma panna tahab
Omalt poolt – on raske, on kohati vägagi raske, ning teiste tugi on hindamatu väärtusega. Muidugi on raske ka seetõttu, et häbi on – häbi on suur, nii suur, et tahab hinge kinni tõmmata, sest kuidas teised saavad ja mina nii äpu olen ja hirm, et teised mõistavad hukka ja arvavad, et olen laisk, saamatu jne., aga…. Tablett ei ole just hea reputatsiooniga, aga kui see aitab asjadel uuesti paika loksuda, siis olgu ta nii, arvan mina. Kui see võtab selle rusuva tunde, ning kurgus olevad pisarad, ning toob tagasi selle jalgealuse, millelt ülespoole edasi sammuda… siis olgu nii.
Saadan virtuaalseid kallistusi!
Jah, ma mõtlesin ka, et jagamine on vajalik ja kui ka leidub keegi, kes seetõttu oma hambaid teritada mu peal tahab, siis on see väike kahju võrreldes kasuga, mida sellise teema normaliseerimine teha võib.
Aitäh sulle toetuse eest!
Hei, Britt! Mina olen sügisest saadik antidepressante võtnud ja teraapias käinud ja see on üks parimaid otsuseid, mis ma elus teinud olen. Tugevad inimesed otsivad abi ja see, et seda tegid, on juba pool võitu sellel teel. Ravimid minul tekitasid üle aastate normaalse inimese tunde(ee, kas te olete kogu aeg nii elanud või?!?! :D), tohutu koorem langes õlgadelt. Sellest on väga palju abi, et hakata oma sassis lõngakera harutama. Loodan, et Sul on ka võimalik hakata teraapiat saama, seda saab neti teel ka edukalt teha. Et enda seest oma küsimustele vastused üles leida
Ole enda vastu lahke ja hea ja loodan, et õpid selle käigus enda ja elu kohta uusi asju ja kuidas paremini kõigega toime tulla. Pai 
Aitäh sulle! <3