Eelmise aasta viimane sünnipäevapidustus

Kuna eelmine postitus nentis tõsiasja, et Milo pole enam teps mitte üks abitu beebi ja kui keegi siin üldse abi vajab, siis siinkirjutaja isiklikult, tundub ainult paslik, et see postitus räägiks siis sünnipäevast endast.

Sellest, et tal sünnipäev on, ei saanud peaosaline ise ilmselt aru. Mul on kuri kahtlus, et siin võib oma roll olla ka asjaolul, et sünnipäevalise kolm suuremat õde olid talle kuu aega järjest igal lõunal sünnipäevalaulu laulnud. Me küll ühel hetkel juba mainisime mokaotsast, et vaeseke ei saa ju lõpuks midagi aru, aga noh… ta iga kord plaksutas niivõrd rõõmsalt ja rõkkas naerda, et lasime sel laulmisel siiski jätkuda. Seega plaksutas ta rõõmsalt ka oma sünnipäeval. Kas ta sai aru, et too esmaspäev oli eelmisest erinev, on muidugi omaette küsimus. Igatahes sai ta pakkepaberit rebida, mis on ühe üheaastase jaoks äärmiselt oluline ja meeldiv protsess, nii et ju ta siiski mõistis, et midagi pidulikku on toimumas.

Et meil tavaliselt on kombeks sünnipäevalistele hommikuks kandikul pakkuda makroone, ekleere või muud sünnipäevalisele meelepärast, siis olime nõks nõutud. Milole kogu kondiitriäri valik veel hästi ei passi, aga kuskile tuleb küünal ju torgata. Seega lahendasime asja nõnda, et hommikul kasutasime tordiküünla asemel suurt küünalt, mille tordikujulisse alusesse pistsin ja hilisemaks küünlapuhumiseks tegin talle võimalikult beebisõbralikud muffinid. Mu enda jaoks need küll maitsega silma ei paistnud, aga Milo matsutas (kirjanduslik liialdus, sest vahelduse mõttes sõi ta päris viisakalt) rõõmuga ja Bruno vanemad niisamuti.

Kuna koroona seadis omad piirangud, siis planeeritud pidu me esialgsel kujul ei teinud. Inimeste arv tuli lihtsalt hoida minimaalsena ja seda ka tegime. Ent sellest hoolimata olime nõus, et kaunistatud toa peab Milo siiski saama. Kuigi ta enda suurimaks huviks on koristamine, siis peoteemana see olulisi valikuid ei pakkunud. Kuigi mopp keset lauda oleks dekoratiivse elemendina kindlasti väga huvitav olnud. Selle asemel otsustasin lähtuda hoopis Milo sünnikuust. Kuna tüdrukud on sündinud kõik soojemal ajal, siis on ka nende sünnipäevapeod seda enamasti peegeldanud. Seega sai Milo väike peokene pigem talvine. Sättisin lauale mõned kuuseoksad mis kunstlumega veidi üle spreitasin, lastega metsast korjatud käbid (mis paari tunniga ahjus nii kaunisti avanesid), pisikesed kuusekesed, mõned väikesed purgid, kuldsed tulukesed ja kaks lumist ebaküpressi ning oligi täitsa kena. Laua kohal oleva lambi külge kinnitasin rippuma lumehelbed. Esialgu mõtlesin need küll ise teha, aga lõpuks hindasin oma aega, mis sellele täppistööle kuluks, siiski kõrgemalt ja ostsin need valmiskujul. Jäi vaid riputamisvaev.

Eks see peoke oli rohkem meile endale silmailuks ja Milo hoolis rohkem muust, ei hakka üldse endale midagi muud ette kujutama. Ja ilmselt on see nii ka järgmisel aastal. Ja sealt edasi selgub alles siis.

Igatahes pani see meie eelmise aasta sünnipäevapidustustele punkti ja järgmine sünnipäevaline siin peres olen mina ise.