Käisin vahepeal Eestis. Nädal aega. Täitsa üksi. Oli päris kummaline, kuidas Varssavis maandudes oli taevas pimedusse mattunud ja siis mõned tunnid hiljem Tallinnas maandudes oleks justkui ajas mõned tunnid tagasi rännanud. Ilus roosakas kuma kesk taevalaotust, mis sealt ei kadunudki.
Oli kiire. Nagu alati. Enamik päevi olid planeeritud kümneminutilise täpsusega. Sest ikka tahad kõiki näha ja kõike teha. Isegi kui see võib-olla tähendab, et unetunde ei jagu. Ja selle nädala jooksul suurt ei jagunudki. Esimesel kahel ööl seetõttu, et oli harjumatu. Harjumatu, et ei lähe pimedaks, et on nii palav ja siis muidugi kõik muud helid. Olles harjunud elama majas ja pigem vaikuses, siis on korterielu natuke teistmoodi. Keegi kuskil pidutseb, keegi tülitseb, keegi hakkab viiest hommikul maksimaalse volüümiga telekat vaatama, keegi on kuuest hommikul lastega mänguväljakul. Elu, selline tavaline elu. Kolmandaks ööks olin juba harjunud. Oli õhtuid, mil lubasin endale, et kell 11 olen hiljemalt voodis ja puhkan. Ja siis olin ikka kell 2 öösel rannaliival istumas ja pea hea sõbra süles jutustamas-jutustamas-jutustamas. Nagu homset poleks. Aga alati oli. Lihtsalt selline veidi väsinum homne. Aga energiat jagus alati.
Tegin tööd, tegin enda jaoks natukene hirmutavaid asju, mis olid samas nii ägedad. Sõin imeheades vegan restoranides ja mõtlesin, et teeninduskultuur on ikka päris korralikult tõusnud. Ka toidupoodide müüjad naeratasid. Mitte selle pärast, et peaks, aga tundus, et nad tahtsid. Silmad naeratasid ühes suuga.
Sain kokku inimestega, kellega olin seni suhelnud vaid internetis ja tundsin imestust selle üle, kuidas on võimalik sellisel juhul päriselus inimesega kohtuda ja tunda, et nad ongi päriselt alati olnud. Füüsiliselt olemas nagu.
Üritasin sel korral mitte olla Bolti suursponsor, kelle pilt võiks nende peakontorit kaunistada ja kasutasin eeskujulikult hoopis toda toredat rohelist kaarti. Paaril korral pidin kas Juri, Olegi või Dimaga siiski sõitma ja Powerit ka kuulama. Keset ööd ükski selline asi, kus rohelist kaarti viibutada lihtsalt ei sõida. Ja ükskord juhtus nii, et taevas hakkas vist alla kukkuma. Vähemalt häält tegi küll nõnda. Siis tuli üks tore Oleg ja viis mind maja eest linna. Sõitsime nii aeglaselt, sest teed polnud peaaegu nähagi. Kallas ja kallas ja kallas. Ja mõne tunni pärast siras jälle päike ja see paganama suur vihmavari, mille kaasa tarisin, oli nagu üks paras nuhtlus.
Ja tolle päeva lõpuks oli mul kuidagi kotis 11 raamatut. Ja need pidi isa mulle postiga järgi saatma, sest mingil kummalisel põhjusel need mulle kohvrisse ei mahtunud. Peab edaspidi vist õhemaid raamatuid valima.
Toimetusega käisime pastakoolitusel, kus kuus aastat Eestis elanud äge Itaalia mees rääkis väga ägedalt eesti keelt. Nii lai sõnavara ja nii täpne juhendamine. Ja nii suur kirg oma töö vastu! Tegime pastat, sõime pastat. Nii toredad ja head inimesed on seal toimetuses, et natukene on nagu kurb, et ei saa igal tööpäeval nendega olla. Aga siis mõtlen, et if there is a will, there is a way.
Kukupesa kollase maja sulgemisel käisin ka. Jälle selline „kõik maailma toredad inimesed üheskoos” üritus.
Ja tegime sõbrannaga veel ühed kõrvaaugud juurde ja lasin ühe tätoveeringu juurde teha. Tegi nii tore inimene. Piret Valdna. Rahulik ja mõnus ja igas mõttes tarmukas. Ja hea käega.
Nädal läks nii kiiresti. Võib-olla liiga kiirelt. Praegu on mul siin ühes aknas lahti lennupiletid juba septembriks. Kümneks päevaks. Proovime siin erinevaid asju tööle panna, et saaksin niiviisi käia. Leida lahendusi.
Tore oli, nii-nii tore!
Aa ja altkorruse naabritel on siuke uksematt. Tundsin umbes seitse korda kiusatust veinipudel kaenla võtta ja uksekella tiristama minna. Tundub, et nad võiksid mu sõbrad olla!!
Tean, et Eesti reisid, mis on vaid nädal või vähemgi kipuvad olema sellised, millest pärast puhkust taas vaja. Vähemalt tundus, et sul enamik oli Tallinnas ja ümbruses. Mul tihti peale vaja veel mööda erinevaid linnasid sõita, et kõik tehtud-nähtud saaks!
Loodan, et peagi saan samuti hakata natuke tihedamalt Eestis käima hakata!
Jah, ma jõuan väga-väga harva Tallinnast eemale. Kui üldse, siis ainult Lottemaale. 😀
Mul on septembriks juba piletid ostetud, aga täna uudiseid lugedes sellest, kuidas siin neljas laine on juba kohal ja kõik muu, siis veits võtab meele väga mõruks..
See tätokaga pilt on nii kena : )
Tahan ka seda “täitsa üksi” värki. Sain seda mais ja see oli nii hea.
Kuidas Suuremad lapsed sellesse suhtuvad, et saad käia üksi Eestis? Mitte nagu selles ei ole küsimus, et Sa üksi ära käid vaid, et Eestis saad käia. Seda mõtlen.
See naabrite uksematt ahvatleks mind ka ☺
Aitäh!
Tead, neil pole suurt midagi suhtuda, sest ma käisin nende kooliajal (vaheaeg hakkab siin juuli alguses) + ka tööasju tegemas ja mul poleks olnud neile hoidjat võtta, nii et nad tundusid suht aru saavat. Eks neile meeldibki Eesti juures kõige rohkem vanaema, aga kuna teda suurem osa ajast polnud, siis neid jättis ka pigem ükskõikseks..
Jah, mul sama matti vaja. 😀
Kuna Sinu naaber on ka meie naaber, siis oli plaanis kord ühte tikku laenama minna. Tort oli juba laual, aga küünlaid süüdata ei saanud…. Siis mu poeg ütles, et kuule, emme, see tikulaenamine läheb Sul väga kalliks maksma;) Tegime siis taldrikutäie maasikatega vahetuskaupa teise naabriga;)
Hee, sellised laenamisjutud on nii vahvad! Ma olen septembri alguses tulemas. Kui teil mõni tikk puudu peaks jääma, siis ma võin rõõmuga mõne paki leida. Maasikaid ega veini pole vastu vaja. 😀
Võid küll tulla tikke tooma! Olen 6. septembrist alates kodus. Kirjuta ette! red.whortleberry@yahoo.com
Ma muidu selline vagur lugeja, aga nüüd olen sunnitud küsima: kus oli pastakoolitus? Oleks lihtsalt väga vaja pastahuvilisele kingitust, kui siin lugesin selle kohta, tundus, et see oleks ju täpselt see! Aga muidu – ainult edu, nii töises plaanis kui ka eraelus :)!
https://www.flavore.ee/ristorante-flavore-kokakool/ – see küll on mõeldud siis grupikoolitusena, et ühele inimesele üksi minekuks see kingituseks kahjuks väga ei passi. Aga kui kamp koos, siis väga tore ja kõhu saab ka täis!