Eestis

Käisin vahepeal Eestis. Nädal aega. Täitsa üksi. Oli päris kummaline, kuidas Varssavis maandudes oli taevas pimedusse mattunud ja siis mõned tunnid hiljem Tallinnas maandudes oleks justkui ajas mõned tunnid tagasi rännanud. Ilus roosakas kuma kesk taevalaotust, mis sealt ei kadunudki.

Oli kiire. Nagu alati. Enamik päevi olid planeeritud kümneminutilise täpsusega. Sest ikka tahad kõiki näha ja kõike teha. Isegi kui see võib-olla tähendab, et unetunde ei jagu. Ja selle nädala jooksul suurt ei jagunudki. Esimesel kahel ööl seetõttu, et oli harjumatu. Harjumatu, et ei lähe pimedaks, et on nii palav ja siis muidugi kõik muud helid. Olles harjunud elama majas ja pigem vaikuses, siis on korterielu natuke teistmoodi. Keegi kuskil pidutseb, keegi tülitseb, keegi hakkab viiest hommikul maksimaalse volüümiga telekat vaatama, keegi on kuuest hommikul lastega mänguväljakul. Elu, selline tavaline elu. Kolmandaks ööks olin juba harjunud. Oli õhtuid, mil lubasin endale, et kell 11 olen hiljemalt voodis ja puhkan. Ja siis olin ikka kell 2 öösel rannaliival istumas ja pea hea sõbra süles jutustamas-jutustamas-jutustamas. Nagu homset poleks. Aga alati oli. Lihtsalt selline veidi väsinum homne. Aga energiat jagus alati.

Tegin tööd, tegin enda jaoks natukene hirmutavaid asju, mis olid samas nii ägedad. Sõin imeheades vegan restoranides ja mõtlesin, et teeninduskultuur on ikka päris korralikult tõusnud. Ka toidupoodide müüjad naeratasid. Mitte selle pärast, et peaks, aga tundus, et nad tahtsid. Silmad naeratasid ühes suuga.

Sain kokku inimestega, kellega olin seni suhelnud vaid internetis ja tundsin imestust selle üle, kuidas on võimalik sellisel juhul päriselus inimesega kohtuda ja tunda, et nad ongi päriselt alati olnud. Füüsiliselt olemas nagu.

Üritasin sel korral mitte olla Bolti suursponsor, kelle pilt võiks nende peakontorit kaunistada ja kasutasin eeskujulikult hoopis toda toredat rohelist kaarti. Paaril korral pidin kas Juri, Olegi või Dimaga siiski sõitma ja Powerit ka kuulama. Keset ööd ükski selline asi, kus rohelist kaarti viibutada lihtsalt ei sõida. Ja ükskord juhtus nii, et taevas hakkas vist alla kukkuma. Vähemalt häält tegi küll nõnda. Siis tuli üks tore Oleg ja viis mind maja eest linna. Sõitsime nii aeglaselt, sest teed polnud peaaegu nähagi. Kallas ja kallas ja kallas. Ja mõne tunni pärast siras jälle päike ja see paganama suur vihmavari, mille kaasa tarisin, oli nagu üks paras nuhtlus.

Ja tolle päeva lõpuks oli mul kuidagi kotis 11 raamatut. Ja need pidi isa mulle postiga järgi saatma, sest mingil kummalisel põhjusel need mulle kohvrisse ei mahtunud. Peab edaspidi vist õhemaid raamatuid valima.

Toimetusega käisime pastakoolitusel, kus kuus aastat Eestis elanud äge Itaalia mees rääkis väga ägedalt eesti keelt. Nii lai sõnavara ja nii täpne juhendamine. Ja nii suur kirg oma töö vastu! Tegime pastat, sõime pastat. Nii toredad ja head inimesed on seal toimetuses, et natukene on nagu kurb, et ei saa igal tööpäeval nendega olla. Aga siis mõtlen, et if there is a will, there is a way.

Kukupesa kollase maja sulgemisel käisin ka. Jälle selline „kõik maailma toredad inimesed üheskoos” üritus.

Ja tegime sõbrannaga veel ühed kõrvaaugud juurde ja lasin ühe tätoveeringu juurde teha. Tegi nii tore inimene. Piret Valdna. Rahulik ja mõnus ja igas mõttes tarmukas. Ja hea käega.

Nädal läks nii kiiresti. Võib-olla liiga kiirelt. Praegu on mul siin ühes aknas lahti lennupiletid juba septembriks. Kümneks päevaks. Proovime siin erinevaid asju tööle panna, et saaksin niiviisi käia. Leida lahendusi.

Tore oli, nii-nii tore!

Aa ja altkorruse naabritel on siuke uksematt. Tundsin umbes seitse korda kiusatust veinipudel kaenla võtta ja uksekella tiristama minna. Tundub, et nad võiksid mu sõbrad olla!!