Sain eile hästi vahva koostööpakkumise. Mulle lubati kuusk otse (!) koju tuua. Ja hiljem ära ka viia. Suur ja ilus kuusk. Krt, kuidas mul hakkasid käed kohe sügelema. Mõtlesin juba, et vabalt võtaks vähemalt kolmemeetrise ja miks mitte sellise, mis hoopis keset aeda püsti panna. Ma ei tea, kas nad selliseid üldse pakuvad, a ma oleks võtnud küll. Eriti, et nad hiljem ise ära veavad. Ma korra täitsa mõtlesin õhinaga vastata ja pakkumisega nõustuda ja siis aadressi anda ning pahandada, kui nad seejärel taganema peaksid, aga normaalne inimene minus tõstis pead. Ta alati ilmub mingitel eriti lollidel hetkedel välja. Aga siis, kui kuskil on vaja täiskasvanulik ja tõsiseltvõetav olla, siis on kadunud. Lootusetu!
Ja siis ma avastasin ükspäev, et välismaiste nimedega generatsioon on vahepeal täiskasvanuks saanud. Olen mitmel päeval avastanud end vestlemast inimestega, kelle nime mu vaene suu ei väändu hääldama ja ma nagu iseenesest arvan, et mul on keeltega muidu päris kenasti. Vahepeal pean ise kellelegi kirjutama ja siis ma olen korra kimbatuses, et oot, on see inimene üldse eestlane või…? Ühesõnaga jah, teine generatsioon.
A muidu on nii, et olin endaga täna päris rahul. Hommikul mingid tulekahjud olid tagumiku all, veits kõrvetasid, aga pärastlõunal sai juba diivanil külitada ja raamatut lugeda. Päris normaalne stressitaseme langus oli ja hea meel ka, et saab Eestisse minna ilma, et istumise all nõnda tulitaks ja kõik mis vaja on tehtud. Ma muidugi tean, et see olukord kaua ei kesta. Tähendab, ma tean täpselt, et see kestab umbes täpselt pühapäevani, aga sellest täitsa piisab. See vahepealne tunne, et praegu ei saa rohkem midagi teha, on päris ok tunne.
Aga selle kuusejutu peale tuli igatahes suuremat sorti detsembriootus peale. Ma päris jõulukaunistusi välja koukida ei tahtnud, aga siis riputasin lihtsalt tulekesed kööki. Läks hubasemaks küll. Ma ei tea, mulle tundus, et see pilt ei vaja fookust.
No ja khm, see pähklipureja lihtsalt…ta sattus siin käepärast olema. Selle kandiku võiks keegi teine sellest pudist puhtaks teha, ma ise oluliselt ei viitsi. Ma tegin juba selle kapipealse tühjaks, mis enne oli joonistuste ja kõige, mil kohta pole, alla mattunud.
Ja muumitassid…ma ei tea, ei seostu millegagi, mis siin kirjas. Lihtsalt tahtsin pilti teha. Muumitroll näitab tagumikku muidugi.
Mõnusalt elegantselt laisk- ohakas postitus. Pähklipureja mulle ka väga meeldib!
Ma tahaks lapsed väga Pähklipureja balletti vaatama viia, aga siinkandis üldse pole miskipärast.
Kas prantslased muumisid tunnevad? Ma elan Belgias ja siin pole neist keegi kuulnud. Vahin omaette oma muumitasse.