See on vist tõsi, et laste pealt näeb aja möödumist kõige paremini. Eile vaatasime just Brunoga videosi mis Eileenist oleme teinud ja lihtsalt ahhetasime, et ” appikene, vaata kui pisikene ta alles oli”. Videotest vaatas meile vastu üks pisikene beebi, kes rahuliku ilmega jälgis ümbritsevat ja aeg-ajalt lõi lihtsalt teiste jutule jalaga takti kaasa. Videosid vaadates istus aga meie ees põrandal üks mänguasju näriv ja samal ajal puristada püüdev beebi, kes iga poole minuti tagant üritas minekut teha, et ennast kuskil põlvili ajada või otsida midagi mida võiks suhu pista ja mis kindlasti selle jaoks mõeldud ei ole.
Igatahes rääkides möödunud kuust, siis on see kindlasti üks arengurikkamaid:
-6k10p hakkas Eileen istuma ehk siis end iseseisvalt nii küliliasendist kui seliliasendist istukile tõstma.
-6k14p lõikus esimene hammas
-6k20p hakkas Eileen käputama
-6k21p lõikus teine hammas
-6k24p hakkas Eileen end põlvedele püsti ajama
Lisaks tegi Eileen möödunud kuu jooksul tutvust nii kana-kui ka veiselihaga. Kanast ta suurt ei arvanud kuid veiseliha-porrulaugu-kõrvitsapüreest tal veel küllalt saanud ei ole. Õhtune puder läheb ka endiselt nii hästi peale, et kui mu käsi lusikaga talle piisavalt ruttu suhu ei jõua, siis saan ma “õiendada”.
Lisandunud on ka mõned uued häälitsused. Kui varem olid ta häälitsused üldiselt täh-täh-täh, siis nüüd on seda “jutustamist” juba üsna palju. Kõige rohkem kõlab küll ” tõktõk-tuktuk”. Ma kujutan ette kui ajuvaba on seda teistel peale minu lugeda :D:D
Mingil hetkel avastas Eileen ka selle, asju on võimalik visata. Seda uut oskust ma alguses küll väga ei nautinud, sest ta harjutas seda ikka hoolega. Näiteks söögitoolis õunatükki süües leidis ta, et kõige targem on see maha visata ja siis nutta kuni ma selle tagasi annan. Umbes 2x viitsisin minna seda tükki pesema aga lõpuks leidsin, et aitab küll ja edaspidi kui ta on midagi maha visanud, siis ulatan 1x tagasi ja kui viskab veel siis see sinna ka jääb ( no ma muidugi koristan ära, saate aru küll :D). Kui kukub kogemata, siis on teine asi. Alguses kui ta tahtis midagi käest visata aga veel ei saanud aru kuidas seda tegema peaks, siis ta lihtsalt hoidis millestki kramplikult kinni ja vehkis siis kätega meeleheitlikult ja andis endale vastu vahtimist. Õnneks ta selle puhul õppis päris kiiresti, et mis viga süsteemis oli 😀
Lisaks on Eileen endiselt koduvägivalla meisterkuju lüües minul ükspäev ninast mõned veretilgad välja ja Brunol oli eile silm verine kuna Eileen otsustas hommikul ta silmasid sügada. Oh neid rõõme 😀
Üleeile oli lisaks ka Eileeni uus rekordöö. 20.00-07.00 ilma vahepealsete ärkamisteta.
Ja rohkem midagi uut vist ei olegi. Eks näis milliseks see kuu kujuneb
Lõppu üks pisike video ka mis Bruno ükspäev tegi. Ega see just midagi väga põnevat ei näita, aga vahelduseks ikka tore video ka panna siia
Mu meele tegi nii rõõmsaks see, kuidas Bruno ütles Eileenile “Kukuu” Nii, et eesti keelt võtab ta omaks hästi
Hahaa, tema jaoks on see küll coucou ja prantslaste jaoks täiesti eksisteeriv sõna
no on alles ilus laps!
Oi kui vahva! Õnnitlused! Ma ka juba pooleldi hirmuga kardan seda aega. Nii tore, et nad kasvavad ja kogu aeg midagi uut avastavad, aga üks hetk on tõesti kindlasti nii kurb ajale tagasi vaadata. 😀
Väga tubli kuu on teil igatahes olnud