Eileen 8 kuud

Ja jälle on üks kuu mööda lennanud.
Sel kuul aga kooki ei saanud, sest Eileenil on sellest nagunii kama, Bruno olen ma ammu ära nuumanud ja ise söön ma mõnda aega nüüd tatart ja porgandit ja vihun kõhulihaseid teha.

Selle kuu uueks oskuseks on Eileenil toe najal püsti tõusmine, mis alguses oli selline ligadi-logadi ettevõtmine aga nüüd enam muud moodi olla ei tahagi kui püsti. Mõned päevad teeb ta ka pisikesi samme ja on enda üle uhke kui hakkama saab.

Püstiolekust istuma minek on ka valdavalt paranenud. Alguses oli tegu katseeksitusmeetodiga ( pigem eksitus..) kus ta lasi lihtsalt käed lahti ja vaatas mis saab. Suurem osa ajast kukkus selili. Nii palju kui ma kõrval olin, siis ma üritasin tal need kukkumised võimalikult ohutuks suunata, aga kõike ka ära hoida ei saanud. Ühel hetkel võttis siiski õppust ja sai aru kuidas korralikult tagasi istuma saab.

Täitsa ära hoida ma neid kukkumisi ei ole siiski tahtnud. Või noh niimoodi, et näen et hakkab potsatama ja püüaksin ruttu kinni. Lapsed kukuvad nagunii kogu aeg ja ma parema meelega õpetan talle kuidas kukkuda nii et ei saa haiget, kui et püüan kogu aeg kinni ja olen turvavõrguks.  Nii palju ma katsun ikka suunata, et pead kuskile vastu ära ei lööks. Aga eks see ole igaühe enda suhtumise küsimus. Paljud emad kindlasti seoksid padjad oma lastele ümber kui need ainult püsiksid 😀

Selle kuu jooksul on Eileen lõpetanud ka korraliku magamise ja ärkab igal õhtul 23.30 ülesse. Viimasel nädalal õnneks pole vaja olnud temaga keset ööd üleval istuda ja mängida, aga varasemalt tuli ka seda ette.

Lisandunud on ka rohkem silpe ja ta monoloogid muutuvad aina pikemaks ja tema jaoks ilmselt ka sisutihedamaks.

Hambaid on ikka 2 ja süüa kannatab endiselt pea kõik. Täna pakkusin talle esimest korda poest ostetud püreed aga selle peale tegi ta 5 minutit kõige teatraalsemat oksenägu üldse ja siis otsustas oma suud enam mitte avada. Ühesõnaga enam ma raha ei raiska ja jätkan siiski kogu toidu talle ise tegemist. Ongi tervislikum.