Te ei kujuta ette ka kui salakaval võib inimmõistus olla. Just selektiivse mälu osas. Mul oleks nagu mingi aimdus küll, et Eileen omal ajal tegi parajat tsirkust, aga konkreetsed mälestused puuduvad. Või siis ongi asi mu üle keskmise kehvas võimes asju meeles pidada.
Igatahes on Ella hakanud oma iseloomu näitama ja mingil kummalisel põhjusel on mul tunne nagu näeks sellist asja esimest korda, aga samas justkui vasardaks kuskil kuklas teadmine, et juba tehtud-nähtud. Äkki allasurutud mälestused? No samasse auku, et sünnitusvalud ununevad kohe kui laps käes. Samamoodi kõik muud keerulised hetked. Ikka selleks, et ühel hetkel võiks mingi pirn pea kohal süttida, et tegelikult on ju täiesti okei ja neid lapsi võiks mitu olla.
Ehk siis võrdlusmaterjali mul enda peast küll võtta pole, aga juuuuuudaas küll noh … See laps on mõnikord nii kuri! Ma ei tea kas peaks isegi laps ütlema, sest suurem osa ajast teeb ta lihtsalt lõvihäält. Ja see pole isegi mitte kirjanduslik liialdus vaid ta tegelikult ka ajab suu pärani ja teeb mingit häälitsust, mis oleks justkui möirge ja urisemise ristand. No ja siis kaks sekundit hiljem ütleb kõige peenikesema häälega aitääääähhhh. Kontrastid missugused.
A teeme asja arusaadavamaks ehk siis kõik, mis sõstrakesele ei meeldi:
mina, Bruno, Eileen (sealhulgas ka Eileeni juuksed), riidesse panek, riidest ära võtmine, söögitoolis söömine, tavalisel toolil söömine, paberile joonistamine (Eileeni käed või enda nägu on huvitavamad), juukseklambrid, vanniskäik, vankris olek, ise kõndimine, trepist ise üles minemine, trepist üles kandmine, enda mänguasjad, oma kohtadele pandud asjad, koristamine.
Tegelikult võiks seda nimekirja veel päris pikalt jätkata, aga teeme uue ja lühema. Kõik, mis sõstrakesele meeldib:
söömine, magamine, Eileeni (!!) beebinuku nina nuuskamine, peavõrud, mütsid, Bruno ema.
Ja sellega asi piirdub. Ühesõnaga seni kuni ta suudab endale pähe toppida kolm erinevat mütsi ja sinna otsa veel mingid põhjapõdra sarved või kassikõrvad, on kõik päris okei.
Kogu esimese nimekirja osas näitab ta see-eest äärmiselt suurt vastumeelsust. Eriti kui asi puudutab riideid. Mul on tunne, et selle lapse riideid peaks vahetama niiviisi, et endal on seljas raudrüü. Jalahoope tuleb sellise hooga, et ise ka ei usu. Ja samal ajal kui need jalakesed üritavad eemale peletada kõiki, kes julgevad lähedale tulla, viskavad käed maha kõike, mis katsumiskauguses on. Üldiselt siis riideid.
Aga kõige väsitavam on see protest korra osas. Jah, mina pole ka koristamise osas just mingi etalon. Selles suhtes, et jah, muidugi ma iga päev teen tolmuimejaga siin ühe tiiru, tolmukorda millegi peal pole jne, aga üldiselt mind ei häiri kui asjad on mõnda aega valedes kohtades.
Ellat häirib see-eest meeleeetult kui keegi kasvõi üristab koristama hakata. Piisab mul vaid elutoas olevad lasteraamatud riiulisse sättida kui ta juba ummisjalu möirates tuleb ja kõik uuesti maha kisub. Ma ei hakka üldse rääkima kuidas näeb välja pesu kuivama panek. Nii kui ma suudan midagi restile riputada, küünitab ta juba seda maha viskama. Et jumala eest põrand tühi poleks.
Mis puudutab söömist, siis protsess iseenesest talle meeldib. Näidake ainult midagi, mida võib suhu toppida (no ja mida ei või ka muidugi) ja juba on naeratus suul. Huvitav erinevus Leenuga on see, et kui esimene kirtsutab nina ainuüksi karripulbrit nähes, siis sõstrake põhimõtteliselt elab vürtsikate toitude nimel. Aga maitse-eelistustest mõnel teisel korral.
Keskendume praegu pigem sellele kui keeruliseks suudab üks inimene söömise ajada. Talle ei sobi tema kahvel, tal on vaja minu oma. Ja kui mina võtan uue, siis on tal koheselt vaja seda. Iga lonks peab tulema erinevast klaasist. Ja kui ta enam ise süüa ei taha, siis ei suuda ta otsustada kes teda aitama peaks. Kui lusika suunan temani mina, muutub suu kriipsuks ja kostavale tuleb üks hädine: “paappppaaa”. Kui Bruno võtab üle, hakkab see väike lokiline peakene ägedalt küljelt-küljele viskuma ja suured kutsikasilmad vaatavad hoopis mulle hädiselt otsa.
Üldiselt lõpeb see olukord niiviisi, et tal tuleb end siiski ise toita. Ja kahvleid me ka mõistagi viis korda ei vaheta. Rääkimata siis sellest imelikust klaasivärgist. Aga iga asja vahel peab lihtsalt olema hässssti palju möirgeid ja pearaputusi ja visklemist (ning viskamist!).
Ilmselt tahab ta lihtsalt, et mul igal hetkel tegevust oleks. Ja no tegelikult on temas muidugi toredust kolm korda rohkem. Mul on vaja lihtsalt korra endast välja saada need emotsioonid selle natukene väsitava faasi osas 
Ja ma üldse ei taha kuulda seda: “mnjaa, mis teed neid lapsi kui kasvatada ei suuda” jorinat. Kui kellelgi on lapsed, kes selles vanuses pole piire testinud, siis mul on südamest hea meel, sest ilmselt on teil alles vähemalt kolm närvirakku rohkem kui mul! Aga kasvatamisega pole siin suurt seost. Lihtsalt faas, mis enamikel tuleb läbi teha.
No ja siis on Ellal veel mingid äärmiselt salajased oskused, mida me isegi tahaks näha, aga vot … ei näidata. Kui on vaja eest lahtine kampsun seljast võtta, siis on ähkimist ja puhkimist nii palju, et higimull tuleb otsa ette. Aga näe, hommikuti leiame voodist palja lapse. Seljast on läinud nii magamiskott, millel on kolm (!) lukku, trukid JA nööbid, kui ka pidžaama, mille nööbid on seljal. Kae siis imet. Ja selle riidekuhja keskel istub üks paljas ja itsitav punapäine tegelinski. Mõista-mõista.
Aga üritades seda kõike nüüd kokku võtta, siis paneb ikka südame sulama küll kui seee ise niiiii pisike tegelane läheb ja võtab nuku, kussutab teda, annab süüa, nuuskab tolle nina, laliseb mingit laulukest ja seejärel mässib teki sisse ning paneb voodisse ja tuleb näpp suu peal: “sshh, tudu!”. Siis võib ära unustada küll, et veerand tundi tagasi tuli mul oma juukseid ta näppude vahelt katkuda ja jalanõude jalgapanek võtab üldiselt pool tundi. Sellest 20 minutit kulub nende otsimisele muidugi …
Ja rääkides veel nukkudest, siis õue minnes on tingimata vaja, et tal oleks kaasas kaks nukku: enda ja Eileeni oma. Tegu on täpselt samade nukkudega, aga lihtsalt erinevad riided. Ja nii ta siis hoiab mõlemaid kaenlas, ise mitte midagi ei näe ja iga minuti tagant annab mõlemile pealaele musi.
Jõudsin jälle selleni, et lapsed on ikka üks paras rõõm. Lihtsalt vahepeal testivad natuke piire, et hiljem oskaks häid hetki paremini hinnata.
Tead Britt, sul on mõlemad lapsed nii ühte nägu
Väga tubli oled!
Nad on mõlemad Bruno koopiad lihtsalt 😀 Eriti Ella oma lokkidega. Varem oli Ella natuke rohkem enda nägu, aga nii kui põsed pontsakaks läksid, tulid kõik Leenule sarnased jooned kohe välja 😀
Oh, meil on üks oluliselt rahumeelsem vennike siin. Pealtnäha. Tegelikult on õuekombe selga panemine selline visklemine ja maadlus, et võiks hakata medalite peale mõtlema. Õnneks muude riietega on lihtsam. Ja ka temale meeldib tohutult juustest kiskuda. Õde, mind ja ka kõiki kodanikke lasteaias, kellel on, mida tõmmata. Hammustamine kadus vahepeal teemast suht ära, aga kasvataja sõnul lasteaias ikka vahel veel hammustab kedagi, kui too ei lase end juustest tirida. Oeh. “Sõna ‘ei’ ei tähenda talle mitte midagi,” öeldi meile. Õnneks naerdes, mitte süüdistades. Aga muidu on noormees üsna rahulik ja vähenõudlik. Kui vaid süüa saab.
Aga Eileen on nii nunnu, et ikka väga raske on uskuda, et see jutt ja need pildid sama preili kohta on! Selline ingel ju! Mis lõvilõrr?
No see “kui vaid süüa saab” on vist väga tugev ühine näitaja neil 😀
P.S. See lõvilõrr on ikka Ella. A ma ei pahanda, sest noh .. kaheaastase vahega kaksikud ikkagi 😀
Ahh, ma kirjutasin vale nime ju. Häbi-häbi. Muidugi mõtlesin Ellat. Vabandust.
Sa ei pea vabandama. Ma ei hakka ütlema kui tihti ma ise neid sassi ajan 😀
sa kirjeldad justkui minu teist last, kes kohe saamas üks. Koristamisega täpselt sama lugu, kui olen mänguasjad kokku saanud, et ka tolmuimejaga üle käia siis ta kohe tuleb ja kisub kõik laiali, söömisega sama, ei sobi tema kauss, lusikas, tass. ikka see mis minul on ja kui vaja sööma hakata siis kõik täpselt sama, kuidas sa kirjutasidno ja riidesse panekust ma ei hakka yldse rääkimagi .
Ma soovin jõudu ja raudseid närve sulle. Tundub, et sul läheb neid samamoodi vaja nagu mul
Ella on tõesti nagu mini- Eileen
Aga no õed ju, pole midagi imestada. Aga nii nunnud lapsed! Ja väga õige jutt! ISe ema pole,aga nõustun.
On jah täitsa ühte nägu õekesed
Ahhh, meil ka piiride katsetamise periood praegu. Vahepeal olin kergelt hulluks minemas, aga õnneks tundub, et asi hakkab normaalsemaid mõõte võtma. Ainus asi, mis ei ole siiani normaalne, on selle lapse ööuni. Miks ometi peab umbes viiepaiku enda silmaluugid lahti tegema? Miks? Ja ta isegi ei taha ärgata otseselt vaid lihtsalt lamab silmad lahti (samal ajal oma jalgade ja pepuga igas ilmakaares vehkides) umbes tund-kaks ja jääb siis uuesti magama. Voodist välja ei tule ja ei jutusta ega muud sellist, aga see on nii ärritav. 😀 Mina ei suuda magada, kui ma tean, et ta ei maga. 😀
Totu, kui ta sind ei sega, siis pane aga oma silmad kinni ja põõna mõnuga 😀
Küll on ikka vahva plika
kas teil kolmanda lapse soov ja plaan endiselt jõus ? Minu arust see talv on kohutav aastaaeg lastega keda tuleb riidesse panna ..õudukas ..käed jalad teevad tuuleveskit,kindad tulevad käest nii kiiresti aga tagasi ajad neid pool tundi ja kui see kõik valmis saab siis oled ise läbimärg ja täiesti väsinud.
Ära üldse räägi riidessepanekust! Mul tuleb seda tralli päevas umbes viis korda ette võtta 😀 Kolmandat ikka tahaks jah
See iga on tõesti üks huvitavamaid. Mu umbes samavanune beebi õppis paar päeva tagasi ära jalgade süldiks laskmise ja enese pulka viskamise. Nii tore, kui ta neid kordamööda mitu korda järjest teeb! Ei teagi suurimat rõõmu! No ja süüa anda võin ainult mina ja kui söök piisavalt kiiresti lauale ei jõua, siis pole üldse vaja – hoopis ära joosta võiks ju! Eest ära jooksmine on üleüldse nii tore, eriti, kui hommikul on kiiresti vaja riidesse panna või õhtul magama minna.
See sülditamine on niiiii jube mu meelest! Ja Ella teeb seda alati just treppide peal. Ta ei saa üldse aru kuidas ta võib niiviisi haiget saada. Ära jooksmine on jah selles vanustes laste meelistegevus vist. Ja natukene vanemate ka veel vist 😀
Loeks nagu enda aastase poisi kohta.
Plikaga polnud riiidesse panek mingi probleem, aga poiss teeb nii kiledat häält ja akrobaatikat, et ootan millal lastekaitse mulle uksele koputab, sest häälte järgi käiks meil kodus küll tõsine piinamine.
Tõepoolest nüüd kui Ella natuke ümmargusem on ta nii Eileeni moodi. Peavôrude maania väga armas
Ära muretse, ma ootan sedasamust koputust uksele juba mõnda aega 😀
Oi ma tean seda piiride katsetamist. Vahel on tãiega tahtmine puhkusele sôita..ûksinda. Ja järgmine hetk pole armsamat last olemas. Kôige hullem on see, et kohutav kahene on alles ees
Britt..sul ju ka? Hakkame puhkust planeerima 😀 ?
Ma juba planeerin 😀 Avastasin, et Ryanair sõidab Luksemburgist Londonisse ja enamik ajast on võimalik edasi-tagasi piletid alla 40 euro saada 😀
Mäletan kui mul Laura oli umbes sama vana. Ta oli lihtsalt selline et tahtis kõike teha ristivastupidi mis paluti. Kui õues kõndisime siis tema tahtis oma suunas ja kui ei saanud siis pikali maha ja 15-20minutit kisamist ja käte-jalgadega peksmist. Sai aru et ei toimi siis andis alla et natukese aja pärat uuesti proovida :D. Vankris ei meeldinud kui see liikus aeglasemalt kui mu kiirkõnd, poes ei meeldinud ÜLDSE, riided ei meeldinud ja ma ei vaevunud lõpuks kodus teda riidesse panemagi sest ta kiskus need lihtsalt seljast. Korras tuba ei meeldinud, oma toit ja toidunõud ei meeldinud, mitte ükski inimene peale issi ei meeldinud.. Praegu nagu oleks välja kasvanud aga ka lsteaias öeldi et tahab olla nö juhtpositsioonil. Teisi kamandada meeldib väga. Pidi olema õpetaja abiline. Keegi teeb midagi keelatut siis riidleb, lauda aitab katta.. peaks nagu vist hakkama lasteaiast palka küsima..? 😀
Õnneks praeguseks on kasvanud temast üsna arusaaja ning väikese selgitusega lepib peaaegu et kõigega :D.
Jääb üle ainult loota et kui teine sünnib(jumal mul on ausalt üks kopp mis on ees sellest rasedusest, vajas ikka korra vingumist) siis tuleb natuke leebema iseloomuga.. vanaema ütles et mu laps on kangem kui mina ja mu ema kokku ja me olevat parajad purikad olnud 😀
Ma selle leebema osas väga suuri panuseid ei teeks 😀 Mulle tundus ka, et Leenu oli päris keeruline, aga nüüd Ella muudkui tõestab, et ei olnud midagi – täitsa hea rahulik oli hoopis Lentsikuga. Et tagantjärgi hea hinnata või niiviisi … 😀
Ma olen niii kade Su mõnglite peale
Tahaks ka juba!
Lapsed/ inimesed on tõesti nii erinevad. Oskan vaid öelda, et liiga headel ja sõnakuulelikel lastel on minu arvates elus väga raske. Nad on mugavad teiste jaoks, aga nende enda elu on raske.
Peaksime ilmselt oskama hinnata seda, et inimesed on erinevad. Ma arvan, et nii lihtsalt peab olema ja üks pole halvem kui teine. Millegipärast me küll arvame, et mõned iseloomuomadused on automaatselt halvad ja teised head. Et laps peab olema “hea laps” ja täiskasvanu peab suutma ennast kehtestada.
Ausõna, ma lausa kadestan neid, kes suudavad olla kanged ja ajada oma rida. Võib-olla ma eksin, aga see tundub nii palju lihtsam kui mõelda, mida teised arvavad!
Sõnakuulelikke lapsi peaks minu arvates just julgustama, et nad ka piire ületaksid, ennast väljendaksid, oma soove kehtestaksid. Et neid pärast elus jalge alla ei tallataks.
Kuigi mulle tundub ka, et teistega arvestamine pole üleüldse enam “popp” ja sellest on kahju.
Mulle tundub, et me ootame lastelt sõnakuulelikkust, reeglite järgimist, teistele meeldimist ja siis täiskasvanuna seda, et nad suudaks ise mõelda, arvamust avaldada, otsuseid teha… Aga millal see siis nõiaväel tekib?
No need olid lihtsalt minu uitmõtted teemast ajendatult…
https://sofaundermapletree.wordpress.com