Elu läbi piltide. Jälle.

Tundub, et eile elasin autos. Nagu kõik kolmapäevad. Üks trenn, teine trenn, veel üks trenn. Ikka lastel, mitte minul. Arvuti tegin lahti alles hilisõhtul. Õnneks ükski asi konkreetselt ei põlenud ka. Lapsed andsin, nagu iga kolmapäev, Bruno vanematele. Ja ise selle asemel, et normaalsel ajal magama minna, olin ärkvel natuke liiga kaua.

Tähendab, ma proovisin küll varem ka. Aga ega uni ei tule siis kui peaks. Üldse mitte. Lõpuks sain sõba silmale äkki ühest. Ja siis tundus targem hommikuks äratuskell panna, et tervet päeva maha ei magaks. Mul täitsa ausalt võiks juhtuda.

Igatahes kirjutajat minust eile polnud. Täna olin produktiivsem. Samas olen ma neljapäeviti alati produktiivsem. See ongi mu terve nädala kõige asjalikum päev enamasti. Ja täna õhtul sain lõpuks enamik kommentaare siin ka ära vastatud. Mõned ootasid juba kaks kuud. Häbi mulle!

Aga praegu teeme hoopis telefonipiltidega tagasivaate. Parim sõbranna kinkis mulle sünnipäevaks öö hotellis koos temaga. Hindasin seda väga. Rõduga tuba ühes kesklinna hotellis. Makroonid, vahuvein ja üks maailma armsaimatest inimestest seltsiks. Mida hing siis veel tahab? Mullivanni tahab! Ja rämpstoitu hotellituppa tellida! Ideaalne kombo. Muidugi ega me ka magamise osas kõige andekamad taaskord polnud. Uni oli pigem katkendlik. Aga vaheldus oli mõnus. Kordaks rõõmuga!

Ja sünnipäev ka, jah. Mõni hea sõber ja mõni väga hea mojito ja ilmselgelt natuke liiga palju süüa. Kõik see, mis mul meele väga heaks teeb. Ja mu klassikaline (olematu) mälu ka. Teenindaja tundus tuttav. No niii tuttav. Hästi ilus naine. Olime kõik nõus, et Liis Lemsalu teisik. Ehk sugulane? Ja selle arvele ma selle kirjutasingi. Et ju kuulsusega sama nägu ja seetõttu tuttav. Ja kui ma siis hakkasin lõpuks aru saama, et kuspool see uks on, et koju minna, siis ta nii armsasti ütles, et oli nii tore, aga ma vist teda ära ei tundnud. See imeilus üldse mitte Liis Lemsalu sugulane oli mu lapsepõlve mängukaaslane Saaremaalt.

Ja hetkel, kui ma seda mõistsin, tundsin ma ta muidugi kohe ära. Siis tundus nii loogiline. Nägu klappis ideaalselt. Ma tahaks endale kinnitada, et kui ma seda Lemsalu seost poleks teinud, siis ma oleks ühel hetkel ikka läbi närinud. Või siis mitte. Aga Eesti on nii väike. Nii vahva!

Nende sõpradega, keda sünnahetke Eestiskäigul näha ei saanud, käisin teises baaris. Vaib oli äge, aga teenindus…ehk natuke vähem. Meid teenindanud tütarlapsele pole ühtki etteheidet – oli ta armas ja tähelepanelik ja kiire. Aga baaridaam ise..ehk natuke liiga vali. Sõbrad (kellest osa moodustus vist baaripersonalist, kes tol hetkel tööl polnud) veel valjemad. Kuigi meie oma kokteilidega tagasi ei hoidnud, siis nende tempo oli midagi hoopis muud ja kogused ka. Mulle endale tundub, et kui su sõber lihtsalt istudes toolilt maha kukub, siis oleks aeg ta koju toimetada, mitte teda edasi joota. Või teda baarileti taha lasta. Ühesõnaga palju lärmi, maha kukkuvad šeikerid ja lahkudes kuuldud kommentaar “kurat, meil olid siin kliendid ka vä”. Ütleme nii, et selle hinnataseme juures vist pigem tagasi ei läheks.

Teise sõbrannaga käisin jutustamas Tammsaare pargis. Ma nüüd ei teagi, mis selle koha nimi on, aga sisekujundus on äge. “Omaniku naine vist tegi,” oskas teenindaja öelda. Parajalt vimpkaga, aga äge. Kontrastid olid mõnusad. Sõbranna ka. Muidugi mul ongi ainult mõnusad sõbrannad ka.

Ja siis ühel hetkel seisin keset lumesadu ja tundsin (nagu ikka), et see on paras idüll. Olgugi, et ma tegelikult ei taha pärast esimest jaanuarit enam lumest midagi teada ja hakkan hoopis tulpe ostma ning sirelilõhnaga küünlaid põletama. Aga selles hetkes korraks sobis ka lumeidüll hästi.

Siis tulin koju tagasi ja sain talvejope keldrisse viia. Hüppasin kevadesse. See kevad muidugi väga kaua ei kestnud ja paar päeva tagasi pidin selle jope sealt keldrist ikkagi välja kaevama. Mulle üldse ei istu see periood, mil hommikul on 0 kraadi ja lõunaks 20. Selline tunne, et õue minnes muutub aastaaeg lihtsalt minutitega. Vahet pole, mis selga paned, ikka on valesti.

Ükspäev läksin lastele järgi ja nägin, et auto oli noh..pehmelt öeldes must. Rokane oleks võib-olla asja paremini illustreeriv sõna. Jõudsin juba Brunole näägutava sõnumi saata, et kus paganama kohas ta sõitmas on käinud ja kas tal ei tulnud pähe, et vb oleks kena auto siis ära ka pesta. Ja seejärel märkasin, et KÕIK autod (ilma liialdamata) on sellised. Siis tekkis juba tunne, et olgu, kogu ilm on mingil väga salajasel väljasõidul käinud, millest mind on ilma jäetud. Nende mõtetega jalutasin rahus edasi kuniks tabasin end mõistmast, et valgus on imelik. Nagu keegi oleks seepiafiltri kõigele peale pannud. Ja siis jõudis muidugi kohale ka teadmine, et kuradima kurat – liiv on jälle natuke kaugele rännanud. Kui tavaliselt pole seda olnud nii silmatorkavalt märgata, siis nüüd sattus see samale ajale äärmiselt vihmase päevaga ja tulemus oli noh, see mis ta oli. Pesulad tegid paari päevaga mitme kuu käibe igatahes.

Ja järgmisel päeval oli kõik jälle ilus. Peale meie auto. Me ei jaksanud tervet elu kuskil pesulas mööda saata, et oma korda oodata ja endal normaalset kohta auto pesemiseks pole. Ehk siis me jõudsime autot puhastama alles äkki nädal hiljem. Muidugi me kasutame seda ka ainult kaks korda nädalas, nii et ega sellest eriti hullu polnud. Aga valgus, jah. Seepia asemele tuli hoopis imeilus päikeseloojang.

Keskväljak valmistati ülestõusmispühadeks ette. Veel ilusamalt kui eelmistel aastatel. Lapsed on täiesti võlutud.

Mul tegelikult on muidugi veel paras posu pilte. Peamiselt kõigest ebatervislikust, mida ma endale suhu ajanud olen. Aga las need praegu jääda. Praegu on hoopis uneaeg!